Läbikukkuja? Laisk? Stressis?

Nägin Mannu blogipostituses BP’i vahenditest pilti ja mu südameke hakkas natuke verd tilkuma. Minus tekkis niii suur igatsus kangi, raskuste ja selle tunde järgi, mis see trenn pakub. Ma pole ikka kohe väga kaua trenni jõudnud. Täiesti ausalt öeldes – mul on kriis!

Sisseelamine töö- ja kooliellu võtab endiselt aega. Aja planeerimine pole kunagi mu parim oskus olnud ja praegu ei suuda ma ka kahte kohustust päris täpselt planeerida. See tähendab, et ma naudin tööd ja tegelen enamasti sellega ja koolitööde tegemist lükkan viimasele minutile. Kuigi, ma töötan alati pinge all paremini ja efektiivsemalt, aga sellega tõuseb ka stressitase.

Mu päevad algavad tavaliselt hommikul kell 6 ja lähen õhtul juba 21 aeg voodisse. Paljude jaoks kõlab see ilmselt kummaliselt, aga need igapäevased  4 tundi, mis ma lastele annan, väsitavad päris korralikult. Edasi järgmiste päevade tundide planeerimine, suhtlemine vanematega ja lõpuks tahaks natuke H.-ga ka koos olla.

Ma olen tõsiselt kurb, et mul pole võimalik hommikuti trennis käia. Mul lihtsalt pole kuskile minna. Kohalikus tervisekeskuses ei tehta lihtsalt nii vara hommikul rühmatrenne, et ma kella 8ks tööle jõuaks. Ja peale tööd olen ma lihtsalt väsinud ja veedan hea meelega teleka ees, H. kaisus, aega.

Söömine on ka nii nagu ta parasjagu on. Hommikuti söön alati õigesti ja korralikult, võtan enda jaoks selle aja ja naudin seda. Tööpäeva jooksul ma väga süüa ei jõua, kogu aeg on mingit tegemist, nii et mul ei tule isegi meelde, et sööma peaks. Heal juhul söön umbes 16 paiku korralikuma sooja söögi ja that’s it. Noh ja kui koju satub midagi magusat, siis ei suuda ma sellest ära öelda. Stressisöödik nagu ma olen. Praegu Tartus olles ei jaksa ja suuda ma samuti jälgida, mis suhu satub. Päevad on pikad ja pausid lühikesed, mis tähendab, et isegi lõunat pole aega süüa. No ja siis näksidki midagi lambist.

Ühesõnaga, võite kõik praegu pettunud olla, aga ma veel lihtsalt elan sisse, harjun uue elukorraldusega. Ma olen täiesti kindel, et üks hetk loksub kõik paika ja kuna pingeid on juba piisavalt, ei taha ma toitumisega omale lisapinget tekitada. AGA vot trenni peaks küll tegema, seda ma TAHAN teha. Lähen esmaspäeval peale tööd ja uurin, mis tingimustel ma kohalikus klubis trennis käia saan (õpetajatele peaks seal mingi soodustus olema). MyFitnessiga jätsin hüvasti, nii kurb kui see ka pole, aga kahe linna vahel ei jõuaks ma end igapäevaselt hoopiski jagada.

Ma ei usu, et ma olen läbikukkuja. Olen rajalt veidi maas, avastan endas hoopis muid külgi ja arenen tööalaselt selle eest. See pole laiskus, see pole see, et ma oleks alla andnud, ma lihtsalt stressan ja püüan nii hästi ( ja kiiresti) kui saan, õigele teele roomata.

Laura 004

Laura.

EDIT: Mul on oktoobrikuu jooksul ametlikult 5 vaba päeva. Oktoobrisse mahub kaks õppesessiooni (millest üks on poole peal), mis tähendab, et kaks korda on mul 12 päevased “töötsüklid”. Puhkepäevad kuluvad ilmselt koolitööde tegemisele. Ehk et.. umbes sellisest tempost räägin. 

13 mõtteid “Läbikukkuja? Laisk? Stressis?

  1. Ma 100% saan sinust aru. Minu jaoks oli ka väga raske töö-lapse(lastehoiu)-kodu vahel end jagada kui hing tahaks trenni teha (võimalusel koolis käia) ja korralikult toituda. Paraku kui tempo on peal, siis miski peab kannatama ja ideaalne ei saa olla, kuigi väga tahaks. Lisaks olin lapsega haiguslehel + kiirabiga ise operatsioonile ja praegune taastumine. Usun, et jõuad jällegi trenni ja toitumisega ühele lainele, kui juba mõtted peas selgemad ja vähem muretsemist. Eesmärgid on ju olemas ja töötad ka nende nimel. :)

    1. Mul on nii hea meel, Karmen, et sa selle kommentaari siia kirjutasid! Hea teada, et ma pole ainuke, kes hakkama ei saa. Eesmärgid on tõesti olemas, küll aja jooksul paika loksub. :)

  2. Ah, ole nüüd, Laura! See on täiesti ulmegraafik, mis sul on – mitu nädalat ilma korraliku puhkepäevata, kool, töö, ettevalmistused, kõik segamini. Ma mäletan aega, kui ma ise lõpetasin kooli täiskohaga töö kõrvalt ja ausalt, trenn ja toitumine olid siis viimased asjad, millele mõtlesin :D
    Küll see aeg läheb kergemaks, ajapikku hakkab koolitundide ettevalmistamine võtma vähem aega ja kevadest saab juba vaikselt jooksma ka jälle hakata :)

    Proovi mitte liialt muretseda, eks prioriteedid ongi praegu muus kohas, ei saagi terve elu igapäevaselt trenni vihtuda :)

    1. Nii tore on selliseid kommentaare lugeda. Ma tegelikult ka nii väga kartsin seda postitust avaldada, sest kartsin hukkamõistu. Ma olen täiesti kindel, et kõik loksub paika ja aja jooksul saan kenasti head harjumused söögi ja trenni osas tagasi. :)

      Aitäh sulle! :)

  3. Kõik uus ju vajabki harjumist. Seda räägin ka enda sõbrannale, kes algselt minuga koos ikka power walkimas käis ja hetkel selleks aega ei leia, nüüd kui tööle tagasi läks.
    Sul on vähemalt selge, et sa ei ole läbikukkuja ega laisk, vaid teadvustad endale olukorda :)
    Mul seisab see kõik ees, et kuidas hoida kõike tasakaalus (töö, kodu, mees, laps ja trenn)… loodan siis sinu nõuandeid kuulda kui asi nii kaugel (siis sul juba kõik jälle järjel).

    1. Ma loodan, et see harjumise protsess enam väga kaua aega ei võta. Tuleb õppida aega õigesti planeerima. Sa oled oma trennidega mulle nii suureks eeskujuks ja su muutus on niii ilus! Seega, nii kui ma oma elukese paika saan ja tubliks saan hakata, on mul kelle jälgedes käia. ;) Ja kui mul siis nõuandeid on, jagan neid sinuga hea meelega.

      Pai! :)

  4. Sa nõuad endalt liiga palju! Ei tahaks näha, et sa läbi põled. Anna endale aega uue elurütmiga harjumiseks ja ära mõtle sellele, mida keegi mõelda võib. Praegu juba näed ju, et sul on toetajad olemas :)

    1. Mul on selle toetuse üle niiiii hea meel! Kohe siiralt hea meel. :) Ma tahtsin lihtsalt aus olla. Ise ma ju näen, et kui veel söögi ja trenni pärast (sinna mitte jõudmise pärast) stressama hakkaks, siis ma olekski varsti täiesti sooda. Aga ma tahtsin ikka lugejatega ka aus olla.
      Pai sulle!

      PS! Tund aega loengut veel! :D

      1. Sina vist sellise lobapidamatuse juures küll pärast järgmist kontrolltööd šampust ei joo ;)

        (Räägib kõige eeskujulikum kaasamõtleja)

  5. Inimene harjub kõigega. Kunagi käisin kahes kohas tööl – üks öiste vahetustega ja teine päevastega, lisaks koolis ja praktikal. Ka mul oli peika. Selle kõrvalt suutsin ka vähemalt kaks korda nädalas trennis käia. Siis sain pool aastat välismaal lulli lüüa ja reisida ja kui tagasi tulin, ei suutnud peale 8-tunnist tööpäeva enam midagi teha. Nii mitu kuud. Kolmanda kuu keskel loksus kõik paika ja usun, et sul läheb samoodi. Chin up!

    1. Jaa, ma usun ka, et nii läheb! Kõik on lihtsalt veel uus, ma pole sellise tempoga pidanud varem silmitsi seisma. Aga kui teised on hakkama saanud, saan mina ka! :)

  6. Ma imestasin, et sa endale sellised suured asjad korraga alustada võtsid. Sest õpetajaks minnes esimene aasta on ikka TOHUTU koormus. Tore, aga kurnav.
    Sest see tundide ettevalmistamine, suhtlemine, tundide andmine…. kõik kokku korralik asi, millega harjuda. Isegi ilma samal ajal teise linna kooli sõitmata.

    Ja sa tahad olla tubli, mis on vahva, aga kas…. kevadeks akadeemilise võtmine ei tule kuidagi kõne alla? Hästi tore on olla see, kes kõigega lendlevalt hakkama saab, aga kui sa end läbi põletad, siis sellest ei taastu kolme puhkepäeva või -nädalaga. Olen kõrvalt seda näinud ja august välja ronimine võtab aega mitu aastat.

    Et palunpalun mõtle talvel järgi, kas see koolikohustus kohe esimesel aastal lisaks võtta oli õige otsus. Ja kui ei olnud, siis ei ole see mingi häbiasi veidike edasi lükata, kuni organism ja vaim on õpetajavärgiga juba kohanenud.

    1. Tegelikult selline mu plaan täpselt ongi. Minu soov pole esimese aastaga läbi põleda ja siis seal augus sipelda. Ma lihtsalt olen alati see kõrgelt lendaja olnud, kes ei taha alati ka kõige lihtsamat teed minna. Proovin, katsetan ja annan esimese semestri endast parima. Õnneks olen ma ka ise aru saanud, et akadeemiline pole häbiasi ja tervis on ikkagi kõige tähtsam.

Leave a Reply