Laisk nädalavahetus | Jätan kooli pooleli?

Mul (meil) olid nädalavahetuseks igasugused põnevad plaanid. Tegelikult kujunes nädalavahetus aga väga rahulikuks. Okei, reede õhtul käisime sõpradel külas ja tegime sushi õhtu, eile päeval käisime H.-ga lõunal üht head uudist tähistamas  ja õhtul käisid meil ka külalised. Aga kõik ülejäänud aeg voolas lihtsalt mööda.

Natuke tuli tööd ja kooliasju teha, päris korralikult sai pesu pestud (kes nüüd triikida viitsib?), õmblesin mantlit väiksemaks (loe: õmblesin nööpe :D) ja tube koristasin ka. Nagu kohe päris suur inimene.

Käisime täna vahepeal jalutamas ka. Ilm oli vastik, nii hirmus kõva tuul, pime ja sombune. Mul reaalselt põles juba kell 12 päeval toas lamp, sest pime oli ja tööd küll nii teha ei saanud. Aga see selleks..

Põhiline teema, millest rääkisime, oli minu karjäärivalik. Ma vist olen juba maininud, et olen üsna ambitsioonikas, mulle ei meeldi leppida vähesega, ma tahaks jõuda kõrgele ja kaugele. Juba tegelikult ühel vaheajal toimunud koolitusel tekkis mul kerge arusaam, et õpetajaamet ei ole just kõige paremate vaadetega. Kõik ei saa ju õppejuhtideks või direktoriteks hakata, või mis?

11945009_1097575993587603_1189539114_n

 

Ja nii me siis arutasime ja mõtlesime, mida ma tegeme peaks. Ma käin koolis ja teen seda magistrit praegu lihtsalt sellepärast, et ma pean. Mul puudub igasugune sisemine motivatsioon. Ma pean selle magistrikraadi kätte saama, et saaksin koolis õpetajana töötada. Tegelikult mulle ju õpetajatöö väga meeldib, naudin seda praegu väga ja ma võin seda vabalt järgmised 5 aastat teha, aga kui ma mõtlen edasi 10-20 aastat, ei näe ma end sel alal väga arenevat. Noh, et.. kas ma ikka tahan 20-30 aastat täpselt sama tööd teha, ilma igasuguse karjääritõusuta (ja kahjuks ka üsna kesise palgaga)?

Mul lõi päris korraliku pirni põlema ja igasugused kahtluseussid pugesid sisse. Ehk oleks mõistlik näiteks karjäärinõustaja juurde minna ja natuke plaane ümber mõelda.

Don’t get me wrong.. õpetamine on kindlasti minu teema, mulle tõesti meeldib see, aga ma tunnen, et ei saa sel alal väga kaugele jõuda. Nojah, ega kõik ei saagi kuskil tähtedes olla, miljoneid teenida ja tippjuhid olla, aga.. ma tahaks ikkagi kuskile tõusta.

Ma olen oma iseloomult üsna häälekas, tahan, et asjad minu tahtmist mööda käiksid ja ma inimesi juhtida saaks. Edev olen ma ka, mulle meeldib tähelepanu ja ma ei karda “rambivalgust”. Kirjutamine ja reisimine on mulle samuti väga meelt mööda. Noh ja siis see õpetamise pool, kipun alati kõiki õpetama, ups. Kes minust siis saada võiks?

11039347_1049111358439506_574868781_n

Aa, üks murekoht, mille me veel igasuguste erialavalikute ja ümberõppimiste juures leidsime, olid lapsed. Emaks saamine on minu üks suurtest unistustest (praegu on see miskipärast eriti teemas, sisemine kell tiksub kuidagi väga tugevalt) ja enne 30. eluaastat võiks ma kindlasti ema olla. Ehk et.. lapsed tuleb ka ju plaanidesse panna, olgugi, et eks need lapsed tulevad ikka siis, kui nad ise tahavad, but still.

Ühesõnaga, üks pudru-kapsad seis. Ega ma uisapäisa midagi pooleli jätma ei hakka, aga ilmselt ma ikkagi vaatan kõik oma võimalused üle.

Muide, mu Ask.fm on praegu lahti. Võite mind seal küsimustega pommitada.

Laura.

Veidi selgituseks: Seda, et õpetajatöös väga suuri karjäärivõimalusi ei ole, ütlesid mulle minu kolleegid, kes ongi reaalselt 15-20 aastat seda tööd teinud. Nende jutt hirmutas mind. Ma ei taha manduda. See, et ma inimesena ja õpetajana arenen, on üks asi, aga see ei ole see, mida mina arenguna saavutada loodan.

16 mõtteid “Laisk nädalavahetus | Jätan kooli pooleli?

  1. Lugesin Su postitust ning õpetamise ja “bossy” iseloomuga seostus mul kohe koolitaja töökoht. Nemad arenevad jõudsalt aina kõrgemale, kui vaid soovi ja tahtmist on. Ehk peaksid hoopis mingil erialal koolitajaks hakkama? :)

  2. Kui sa magistrikraadi ära teed, siis on sul valik lai, mida teha. Sa ei pea sugusi õpetaja ametiga piirduma. Kontor soovitas kaheksa aastat põhja laduda ja siis edasi pürgima hakata. Rajaleidja, ministeerium, KOVi haridus- või sotsiaalnõunik – päris palju on valikuid ja võimalusi ;)

    1. Mul jooksis juhe lihtsalt nii korralikult kokku ja sellepärast tundus kõik niii mõttetu. Aga nagu ma ütlesin, et ega ma uisapäisa mingit otsust ei tee. Ikka pingutan ja püüan õige otsuse teha ja vastu pidada. :)

    1. Mu bioloogiline kell miskipärast tiksub väga häälekalt praegu, aga õnneks on mul ikka veel natuke taipu alles ja saan aru, et laste jaoks on aeg veel liiga varane. :D

      1. Küll sa jõuad selle kiire asjaga :) Ennem mõtle selgeks, kelleks sa tahad suurena saada ja õpi oma õppimised ära, ehk siis :)
        Ma sain Patricku, kui olin 19. Natuke vara. Arabella tuli kui olin 29, see oli hea. Parim oli siis, kui ma olin 32 ja Tommy tuli. Mida vanem, seda rahulikumalt võtad asju.
        Aga see vanus ja tunded niiiii erinevad. Mis mulle sobis, ei sobi teistele :)

        1. Tead, eripedagoogika on selles mõttes väga halb eriala, et ma tean kõike riske, mis vanusega tekkida võivad – noh, igasugused arenguprobleemid jne ja see kõik on ikka veits ärevaks teinud. Ma ise näen, et enne 30ndat eluaastat mul ikka kaks juntsut on olemas. :D Aga noh, tont seda teab, mis tegelikult saab. Ja keegi tark on öelnud, et lapsed tulevad ikka siis, kui nad ise õigeks peavad. :)

    1. Kiikasin. Huvitav, seda väljendit, et “naiste bioloogiline kell tiksub” kasutatakse ju ometi nii palju (googeldasin ka, et ma ju ometi olen sellist väljendit kuulnud :D) Mismoodi see õige väljend siis oleks?

      1. Jah, bioloogiline kell’ on väljendina olemas. Juhtisin pigem tähelepanu selle tähendusele ja sinu blogikirjutise kontekstile. Naiste biloogiline kell tähendab seda, kui naise vanemaks saamisel hakkab tema organism lapsesaamist raskendama. Sina, kui 22-aastane, räägid pigem ilmselt titeisust, mitte otseselt bioloogilisest kellast. Jah, sul on õigus juhul kui on avastatud sinu kehas miski, mis takistab sul hiljem lapsi saada (nt viie aasta pärast lähen lõikusele vms). Kahtlen sügavalt, et sul bioloogiline kell seljas juba istub ‘ja häälekalt tiksub’ ning sunnib sind just nüüd last saama. Pigem on su enda tahe või surve teiste inimeste poolt.

        Tee endale väljendid selgeks või kontrolli, kui tahad midagi jubedalt kirjutada teadmata mida see üldse tähendab.

  3. Kuule “mina”, sa ju said väga hästi aru, mis Laura selle väljendiga mõtles. Keele ülesanne on olla suhtlusvahendiks, vabas vormis igapäevavestluses või blogis pole üldse oluline, kas mingit väljendit on superkorrektselt ja “õiges” kontekstis kasutatud või mitte. Blogi pole ametlik dokument ja siin on väiksed keelelised mängud väga asjakohased, muidu muutukski asi liiga kuivaks.

    1. Are you serious?? Sa õigustad vigade tegemist? Ma imestan, et eesti keel üldse eksisteerib seljuhul. Keelelised mängud ja huumoriga pooleks kirjutamine on väga ok, aga kui “vigu võibki blogis teha, muidu muutuks asi liiga kuivaks” on sinu arust nii normaalne, siis palun vabandust.

      1. Blogis püüan ju ikka võimalikult korrektselt kirjutada. See väljend “bioloogiline kell tiksub” on küll veidi kontekstist sinu poolt välja rebitud ja oli vastus mu tuttavale naljaga kirjutatud. Ma ei leia, et ma muidu väga vigases keeles kirjutaks. Jah, vigu tuleb aeg-ajalt ikka sisse, aga minu meelest see asi nüüd nii hull küll pole, nagu sa püüad siin näidata. Praegu on sääsest küll elevant saanud! Tore, et mu tähelepanu sellel pöörasid, sain targemaks, aga sellega võikski see teema lõppeda.

        PS! Pigem sureb eesti keel välja “are you serious”-tüüpi väljenditega, kui minu “vale” sõnakasutuse tõttu.

Leave a Reply