Mul (meil) olid nädalavahetuseks igasugused põnevad plaanid. Tegelikult kujunes nädalavahetus aga väga rahulikuks. Okei, reede õhtul käisime sõpradel külas ja tegime sushi õhtu, eile päeval käisime H.-ga lõunal üht head uudist tähistamas  ja õhtul käisid meil ka külalised. Aga kõik ülejäänud aeg voolas lihtsalt mööda.

Natuke tuli tööd ja kooliasju teha, päris korralikult sai pesu pestud (kes nüüd triikida viitsib?), õmblesin mantlit väiksemaks (loe: õmblesin nööpe :D) ja tube koristasin ka. Nagu kohe päris suur inimene.

Käisime täna vahepeal jalutamas ka. Ilm oli vastik, nii hirmus kõva tuul, pime ja sombune. Mul reaalselt põles juba kell 12 päeval toas lamp, sest pime oli ja tööd küll nii teha ei saanud. Aga see selleks..

Põhiline teema, millest rääkisime, oli minu karjäärivalik. Ma vist olen juba maininud, et olen üsna ambitsioonikas, mulle ei meeldi leppida vähesega, ma tahaks jõuda kõrgele ja kaugele. Juba tegelikult ühel vaheajal toimunud koolitusel tekkis mul kerge arusaam, et õpetajaamet ei ole just kõige paremate vaadetega. Kõik ei saa ju õppejuhtideks või direktoriteks hakata, või mis?

Ja nii me siis arutasime ja mõtlesime, mida ma tegeme peaks. Ma käin koolis ja teen seda magistrit praegu lihtsalt sellepärast, et ma pean. Mul puudub igasugune sisemine motivatsioon. Ma pean selle magistrikraadi kätte saama, et saaksin koolis õpetajana töötada. Tegelikult mulle ju õpetajatöö väga meeldib, naudin seda praegu väga ja ma võin seda vabalt järgmised 5 aastat teha, aga kui ma mõtlen edasi 10-20 aastat, ei näe ma end sel alal väga arenevat. Noh, et.. kas ma ikka tahan 20-30 aastat täpselt sama tööd teha, ilma igasuguse karjääritõusuta (ja kahjuks ka üsna kesise palgaga)?

Mul lõi päris korraliku pirni põlema ja igasugused kahtluseussid pugesid sisse. Ehk oleks mõistlik näiteks karjäärinõustaja juurde minna ja natuke plaane ümber mõelda.

Don’t get me wrong.. õpetamine on kindlasti minu teema, mulle tõesti meeldib see, aga ma tunnen, et ei saa sel alal väga kaugele jõuda. Nojah, ega kõik ei saagi kuskil tähtedes olla, miljoneid teenida ja tippjuhid olla, aga.. ma tahaks ikkagi kuskile tõusta.

Ma olen oma iseloomult üsna häälekas, tahan, et asjad minu tahtmist mööda käiksid ja ma inimesi juhtida saaks. Edev olen ma ka, mulle meeldib tähelepanu ja ma ei karda “rambivalgust”. Kirjutamine ja reisimine on mulle samuti väga meelt mööda. Noh ja siis see õpetamise pool, kipun alati kõiki õpetama, ups. Kes minust siis saada võiks?

Aa, üks murekoht, mille me veel igasuguste erialavalikute ja ümberõppimiste juures leidsime, olid lapsed. Emaks saamine on minu üks suurtest unistustest (praegu on see miskipärast eriti teemas, sisemine kell tiksub kuidagi väga tugevalt) ja enne 30. eluaastat võiks ma kindlasti ema olla. Ehk et.. lapsed tuleb ka ju plaanidesse panna, olgugi, et eks need lapsed tulevad ikka siis, kui nad ise tahavad, but still.

Ühesõnaga, üks pudru-kapsad seis. Ega ma uisapäisa midagi pooleli jätma ei hakka, aga ilmselt ma ikkagi vaatan kõik oma võimalused üle.

Muide, mu Ask.fm on praegu lahti. Võite mind seal küsimustega pommitada.

Laura.

Veidi selgituseks: Seda, et õpetajatöös väga suuri karjäärivõimalusi ei ole, ütlesid mulle minu kolleegid, kes ongi reaalselt 15-20 aastat seda tööd teinud. Nende jutt hirmutas mind. Ma ei taha manduda. See, et ma inimesena ja õpetajana arenen, on üks asi, aga see ei ole see, mida mina arenguna saavutada loodan.