Laste liikumisharjumused

Olen seda postitust planeerinud juba umbes kaks nädalat. Kui ma nüüd SELLE artikli peale sattusin, tundus õige aeg see postitus lõpuks valmis kirjutada.

Nii nagu too noormees artiklis, olen ka mina veel üles kasvanud õuemängude saatel. Mängisime igapäevaselt ukakat, pesapalli, 12-pulka jne. Ma olin kogu aeg liikumises ja õues oli mega lahe.

Trennides olen ma ka põhimõtteliselt kogu aeg käinud. Kuni 5. klassini käisin rühmvõimlemises ja alates 6. klassist mängisin võrkpalli. Umbes aastake olin ilma trennita ja see oli nii hirmus. Ma olin harjunud peale kooli trenni minema, ma olin harjunud ka nädalavahetusel trennis käima. Siiani mõtlen, et nii paganama lahe, et sõbranna mu võrkpalli vedas ja see mulle nii väga meeldima hakkas (ja minu meelest tuleb mul see päris kobedalt välja ka). Armastan võrkpalli siiani ja need trennid on praegu mu lemmikud.

Trenn ja liikumine said minu jaoks juba varakult harjumuseks. See oli normaalne, nii pidigi. Ma jaksasin kehalises kaasa teha, ma tahtsin häid tulemusi.

Õpetajatöö on mu silmad praeguse olukorra suhtes aga avanud. Ma näen, et lastel ei ole välja kujunenud mingeid liikumisharjumusi. Selle asemel, et vahetunnis õue palli mängima minna, istutakse pigem klassiruumis. Sõbraga minnakse arvutimänge mängima, mitte õue jalgpalli taguma.

Ma olen päris hämmingus, kui kiiresti lapsed kehalises ära väsivad. Või kui vähe nad joosta jaksavad või kui raskelt jalgu järgi lohistavad, kui natukene kiiremaid liigutusi tegema peavad. Nad lihtsalt ei jaksa!

Midagi on mäda ja ma olen täitsa mures, milliseks laste tervis niimoodi kujuneda võib. Kui me ei õpeta neile praegu sisse kindlaid liikumisharjumusi, siis mis see kõik endaga kaasa võib tuua? Milliseid uusi haigusi vähene liikumine veel juurde toob?

Siin ongi meie roll nii oluline. Suuname lapsi huviringidesse, trennidesse. Kehaline aktiivsus annab neile hea võimaluse oma energia õigesse kohta suunata ja seeläbi suudavad nad koolipingis ka palju rahulikumad olla, ausalt.

Kui siin on lapsevanemaid siis, kuidas teie oma lapsi liikuma suunate? Kas te üldse teete seda? Kas te peate füüsilist aktiivsust oluliseks? 

PS! Postitus on kindlasti üldistus sellest, mida ma näinud ja kuulnud olen. Kindlasti ei räägi ma ainult oma klassist või konkreetsetest õpilastest, vaid üldisest tendetsist tänapäeva laste seas.

Laura.

Laura2 077

10 mõtteid “Laste liikumisharjumused

  1. Minu jaoks on see väga oluline teema. Kuna üks mu lastest on ülekaaluline, siis olen püüdnud leida erinevaid viise, kuidas lapsi rohkem liigutama panna. Meil siin erilist trennivalikut ei ole, tegelikult võib öelda, et polegi trenne. Seega on ülesanne päris keeruline. Eriti kui üks lastest (see, kellel liikumist kõige rohkem vaja oleks), on suhteliselt skepitline kõige uue vastu.

    Oleme teinud näiteks liikumist taskuraha peale. Et kui liigub nädalas jala/rattaga etteantud kilomeetrid täis, saab kindla summa. Olen üritanud vedada neid igale poole sportlikesse kohta (lastejooksud, batuudikeskused jms). Lisaks ei propageeri iga meetri pärast autoga liiklemist jne.

    Praegu on suurimal lapsel nädalas kaks kehalist, kaks korda ujumist (üks kooliga, teises käime ise), korra spordihalli kasutust (kus ta mängib eri mänge, kuidas kunagi, vastavalt tujule). Lisaks lasen võimalikult tihti rattaga kooli ja koju (kokku 4,5km) sõita. Ja kui rattaga ei käi, siis bussijaama ja sealt koju kõnnib ikka ise (pool km ots, aga see ka asi).

    Ja kõigele lisaks muidugi olen nii jube ema ja ei luba ilusa ilma korral ei arvutis, telefonis mängida ega telekast multikaid vaadata. Kui juba õue poiss saada (plikaga pole selles suhtes probleemi ja pole ka kaaluprobleemi), siis hea meelega sõidab rattaga, ronib mängumajas ja hüppab batuudil.

    Vaatamata minu pingutustele nii trenni kui toitumise osas (mis on veel omakorda väga oluline teema tänapäeva lastega seoses), ei ole me lapse kaalu normi saanud. Spetsialistid lohutavad vaid, et kehvad geenid. Aga alla anda selle pärast ka ei saa…

    1. Sa oled nii tubli! Mul on hea meel lugeda, kui palju sa pingutad, et lapsed liikuma saada. Ära kindlasti alla anna.

      Muide, minul oli kunagi lapsepõlve sõber (poiss), kes oli ka alati pigem pontsakas, kuigi ta jooksis ja mängis meiega kogu aeg õues ja käis trennis. Mingi hetk lihtsalt kasvas välja ja nüüd täiskasvanuna on väga kena pikk noormees.

      Ehk et, kui laps tegelikult on liikumises küll ja toidulaud on korras, siis on tõesti võimalus, et kasvab välja. Palju jõudu ja edu sulle! Oled kindasti oma lastele väga hea ema. :)

      1. Ma loodan ise ka, et üks hetk kasvab välja. Eks ta tegelikult natuke olegi kasvanud, aga mitte veel võõrale silmale märgatavalt. Ise riiete järgi saan aru ☺

  2. Need on meie nutiajastu probleemid. Lastel on juba algklassides kaelad haiged, sest keha on harjunud olema paigal või vaatama ainult väikest ekraani näppude vahel.

    Ma arvan, et mida rohkem vanemad käivad väiksest peale lastega õues, seda parem. Sunnin end ka laste nimel – kuigi ma pole üldse “õueinimene”.

    Ma ei tea (kas just rahaga on õige), kuid suurtemate (iseseisvamate) laste jaoks võiks tõesti mingi motiveeriv asi olla nn auhinnaks või “palgaks” kui liikumise ja viitsimisega probleeme on. Tehakse ju tunnistusel olevate hinnetega sama. Laps ei mõista tingimata, et auhind on tegelikult ju terve (tervislikum) ja pikem eluiga, seepärast peab motivatsioon tema tasemel teda meelitama.

    1. Eks vanematel ongi siin väga suur roll. Ja tõsi, kui alguses sisemist motivatsiooni pole, siis tuleb natuke välise motiveerimisega asja tagant utsitada. :)

  3. Väga õige,mina pooldan ka laste õues käimist ja trenne. Vahel ikka proovitakse vabandusi otsida,miks trenni ei jõua(jalad väsinud jne). Siis seletangi,et kodus tehnikas istudes ei harjugi jalad/keha liigutamisega vaid hakkavadki rohkem valutama.
    Mul kaks last ja üks neist käib suht ilusti õues, aga teisele on see nagu karistuseks. Aga olen “kuri” ema ja saadan ikka õue.

    1. Just, selleks, et jõud ja vastupidavus tekiks, on vaja pidevalt liikumises olla ja end arendada. Kui lapse jaoks tundub see tõesti “kuri” olemine, siis tegelikult oled sa vanem, kes oma lapse tervise eest hoolib ja see on põhiline! :)

  4. Ma just kuu aega tagasi kirjuatasin oma blogisse postituse samal teemal, rõhuga kehalise kasvatuse tundidel http://kaunimaks.blogspot.com.ee/2016/03/lapsed-ja-sport.html. Aga kohutavalt raske on seda noort inimest likuma saada. Pean ausalt tunnistama, et ma mõnikord nädalavahetustel ei püüagi – egosim tuleb peale kui igal tööpäeval magamaminekuni kogu oma vaba aja lapsega õppimisele ja kodutöödele paned (ja vahel tunnikese trenni jaoks “varastad”). No lihtsalt ei jaksa sundida ja elada tal kuklas, et “kuule läheks ujuma”, “kuule, mine õue jooksma”, “teeme väikese rattamakta” jne. Eeskuju kah kuramus ei nakka millegipärast. Ei teagi, mis nii edasi saab nendest meie noortest.

    1. Minul on muidugi hea rääkida, kuidas peaks ja võiks eeskujuks olla ja blabla, omal mul ju lapsi pole. Sellepärast ma väga palju sarnastel teemadel sõna ei võtagi.

      Aga mulle väga meeldis su postituses mõte kehalise kasvatuse tunnid ümber nimetada. Mina õpetajana tahaksin neile ka pigem põhitõdesid (koos liikumisharjutustega) õpetada ja selgitada. Ma arvan, et sellest oleks palju rohkem kasu, kui see, et nad peavad mingid normid täis tegema tunnis ja seda kõike vastu tahtmist.

  5. Mu laps on alles kuuene, aga ma loodan, et tema liikumisharjumused jäävad samaks. Praegu käib jalgpalli- ja tennisetrennis ning sõidab õhtuti palju rattaga ja mängib igasuguseid õuemänge. Paar korda nädalas tuleme lasteaiast jala koju (ca 6km) ja enamasti kõnnime linna ka jala + osaleb igasugustel jooksu- ja rattaüritustel. Ma olen ise emana nüüd hakanud ka palju rohkem liikuma ja isegi mu spordipõlgurist mees läks trenni.

    Vahepeal mul sõbrannad imestavad, et kuidas tema jaksab nii palju liikuda, kuna nende lapsed ei jaksa, aga.. ega see niisama lambist ei tulegi ju? Minu tutvusringkonnas on selliste probleemidega vanemad need, kes ise ka hea meelega õue/trenni ei lähe ja kuigi kindlasti on olukordi, kus eeskuju tõepoolest ei nakka (siin kommentaariumis eelpoolgi välja toodud), siis ega see halba ikka ei tee. Kui laps näeb, et emme-issi istuvad kodus lihtsalt arvutis/teleka ees, siis miks tal peaks üldse olema motivatsiooni kuskile minna?

Leave a Reply