#lauriitatagasivormi vol2

Tänane õhtu oli nii hull, et ma imestan, et ma üldse kirjutama otsustasin hakata. Kuna mul oli see plaan juba enne, kui kodus asi hulluks läks, siis ma ikkagi püüan oma mõtted kirja saada.

Ma ikka aeg-ajalt scrollin oma enda Insta feedis ja vaatan, mida ma jaganud olen ja mis tundeid see kõik minus tekitab ja kuidas ma olen muutunud ja kuidas elu on muutunud ja kuhu ma nüüd omadega jõudnud olen. See on selline tore viis möödunut meenutada. Viimasel ajal on mu pildid väga pere- ja lastekesksed, aga oli aeg, kus minu suur fookus oli ju trennil. Ja nii ma vaatasin neid pilte endast ajast, kus ma tegelikult väga heas vormis olin. Muidugi ma sel ajal seda ise ei uskunud, aga praegu vaatan küll, et jumala püss olin ju. Nii ilus ja vormis.

Nagu mida kõhulihast

Ma olen neid pilte mitmeid kordi vaadanud ja kurvastanud, et ma enam selline välja ei näe. Aga nüüd eelmise nädala lõpus, kui ma neid pilte ka oma storydes jagasin, tundsin, et klikk käis ära. Ma mõistan, et ma ei pea saama “endiseks”, sest ma olen nüüd ju täiesti teine inimene, mu elu on täiesti teine, mu keha on teinud retse asju ja see on okei, et see on muutunud. Aga ma tahan olla vormis, tahan trenni teha ja alla võtta, et end oma kehas hästi tunda, et riided istuksid seljas, et oleks energiat lastega joosta ja mängida.

Spagaati viskasin ka peaaegu

Ja ühtpidi see on ikka nii äge, et ma iseendast nii suure motivatsiooni leidsin. Ma loodan, et see soov endaga vaeva näha püsib ja pole lihtsalt lühiajaline. Sellepärast ma sellest kirjutada tahtsingi. Nüüd olen ma selle kõva häälega välja öelnud ja piinlik oleks jälle ebaõnnestuda. Ma tean, et ma suudan, olen ennegi kaalu kaotanud ja palju trenni teinud. Kuigi praegu on see kõik 100x raskem, on see ju siiski tehtav? Onju? Pliis öelge, et on 😀

Mina bikiinides, jumala kobe ju!

Alustasin sellest nädalast The Perfect Body väljakutsega, mida veab Monika Kahro. Ma tundsin, et vajan midagi konkreetset ja vajan, et keegi mulle ette ütleks, mida ja kuidas teha. Loen vist teist korda elus kaloreid myfitnesspalis. Päris huvitav on isegi ja polegi nii keeruline kui ma arvasin. Kuna käimas on alles esimene nädal, ei julge ma veel mingit põhjapanevat hinnangut anda, aga esialgu olen küll rahul. Valikus on piisavalt lihtsaid retsepte, trennid on lihasgruppidena ära jaotatud ja mis mulle praegu väga meeldib – pole hüppeid jm liiga intensiivseid harjutusi. Alustuseks väga mõnus ja oiiiii, kui hea on see peale-trenni tunne, mida ma nii väga igatsenud olen. No see tunne, et kui peale ülakeha päeva lähed pessu ja juuste pesemine on veits vaevaline, sest käsi ei jaksa üleval hoida. Või peale jalapäeva teisele korrusele ronida värisevate jalgadega. Mulle see tunne nii meeldib.

selfied olid samas ikka teemas 😀

Mul on hästi pikk tee minna, aga ma väga loodan, et ma sel teekonnal ei väsi ja nii tõusude kui mõõnadega toime tulen. Lisaks sellele väljakutsele on mul tegelikult veel üks trump taskus, millega enda vaim õiges kohas hoida, pean need teadmised ka praktikas kasutusele võtma, siis võiks asi päris hästi välja tulla.

Elage mulle siis kaasa ja/või tulge kampa!

Laura

Ma ei julgenud siia praeguseid vormi-pilte veel lisada. Äkki siis, kui on miskit tulemust ka näha juba.

4 kommentaari

  • M

    10. sept. 2021 at 03:45

    Samastun täiega (samuti kaks last väikese vahega saanud ja juba paar aastat lastega kodune). Samad emotsioonid ka vanu pilte vaadates.

    Olen omal käel püüdnud toitumist jälgida, aga varem või hiljem on ikka asi käest läinud. Sel suvel otsustasin The New You (see sama Monika Kahro) Fatloss programmi läbi teha. Seal palutakse kord nädalas endast märku anda ja see motiveeris mind täiega edasi tegutsema ja mitte alla andma. Üksi oleksin ilmselt varem loobunud, aga nii pidasin kenasti kõik 4 nädalat vastu. Alguses pelgasin küll, et ettenähtud kaloraaž ei olnud väga kõrge, aga tegelikult oli enesetunne tervislikult ja tasakaalustatult süües väga hea ja kõht ei jäänud kunagi tühjaks. Tõsi, mõnikord läksid ikka kalorid natuke üle ka, aga siis lohutasingi ennast, et igal juhul olin palju paremaid valikuid teinud kui varem (on suur vahe, kas süüa ära üks pisike jäätis/küpsis või terve suur jäätisetops/küpsisepakk).

    Pärast paarinädalast pausi jätkan nüüd nende Fatlost programmiga. Selle paari nädala jooksul küll kaal natuke tõusis, aga tegelikult on juba hästi peas, mida ja kui palju sööma peaks. Olen aastaid emotsionaalse söömisega hädas olnud ning keerulisematel hetkedel tekib paraku endiselt tunne, et pean kogu maailma toidu ära sööma. Usun ja loodan, et programmides jätkamine aitab ka neid mustreid veidi murda.

    Elan Sulle kaasa ja soovin jõudu-jaksu! Eks oluline ongi püüda endast parim anda ja natukenegi paremaid valikuid teha. Lisaks Sa ju imetad ka, see annab samuti natuke mänguruumi juurde. Ja kui mõnel päeval ei jaksa tubli olla, siis ei ole ka midagi hullu, sest kohe tuleb uus (ja parem) päev!

    Vasta
    • Laura

      11. sept. 2021 at 11:11

      Ohhh, kui julgustav tagasiside. Mul esimene nädal alles, aga uskumatu, isusid on tõesti nii palju vähem. Ja see on täiega äge! Samas praegu veel ei tunne, et kuidagi piiraks end, see ka lahe. Ja veel, et see kalorite lugemine on palju lihtsam, kui ma arvasin. Ühesõnaga, ma lasen tublilt edasi. 😀

      Aitäh kaasa elamast ja julgustamast! 🙂

      Vasta

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: