Üks päev peale trenni jalgu venitades avastasin, et lehvitamislihas on ikka üks hirmus lihas küll. Pean silmas oma imelisi käsivarsi, millega ma olen üsna kaua rahuolematu olnud. Piltidel on õnneks võimalik käed nii sättida, et seda jubedust näha pole, aga ma ju tean, et need seal lotendavad.

Kui ma veel mitmed kilod raskem olin, olin alati pluuse/pintsakuid ostes hädas, sest varrukatest olid kõik asjad kitsad. Kaalu langedes muutus olukord õnneks paremaks ja nüüd juhtub seda olukorda harva. Ometi on mu käed (just triitsepsi osa(?)) väga lodev.

Mul nüüd tekkiski hirm, et kas see nahk on üldse võimalik trimmi saada? Äkki olengi naha niimoodi välja venitanud ja mul polegi võimalust ilusaid käsivarsi saada?

Või kasvab lihas ikka nö naha sisse (:D) ja asi läheb paika ära. Oeh, ma ei tea..

Eks seda pehmet nahka ole veel, näiteks reie sisekülgedel, aga need piirkonnad mind nii väga ei häiri ja ega mujalt miskit välja ei paista ka. Nii nagu ei häiri mind ka mu venitusarmid, mida leidub mu kehal ikka üsna palju. Õnneks on need heledad ja minu meelest nii hullult silma ei torka ka.

Iiigatahes, kas ma olengi omale karuteene teinud ja oma naha niimoodi välja venitanud, et see jääbki rippuma, või on lootust, et käed ikka ilusa vormi võtavad. Ma tean eelmisest aastast, et biitseps ja õlad on võimalik küll ilusaks saada, aga see paganama lehvitamislihas.., mis sellest saab?

Tegelikult ma siin ikka natuke vahepeal haletsen ennast ja mõtlen, et krt, miks ma ei võiks olla nagu “teised”. Ikka satub trennisaalis ette naisi, kel on minu arvates ideaalne vorm ja siis olen mina… Ma küll väga kaua ei põe, aga vahel natuke ikka. Miks ma ei võiks ilus* olla? Miks on mul sellised tugevad maanaise reied? Miks on mulle antud väike rinnapartii? Miks ma end kunagi käest lasin? Miks tselluliit mind endiselt kimbutab? Jne jne.

Aga muidu teen ma enesekindluse tõstmise osas endiselt tublisid samme. Kui ma end alasti/pesus peegli ees kõndimas ei näe, siis ma enam oksendada ei taha, ja siis kui ma alasti/pesus peegli ees seisan, siis ka ei taha enam oksendada. 😀

*Ma saan väga hästi aru, et tegelikult ei ole ma sugugi hirmus koll ja ilu on nagunii vaataja silmades ja ma ei pea ennast koledaks. 😀

Tegin ühe pildi ka, et natuke illustreerida, millest ma räägin. Ja reisil tegime selle laheda pildi ja siis avastasin, kui hirrrrmsad käed. 😀

Eks ma ikka teen trenni edasi ja salamisi loodan, et üks hetk saan öelda, et olen päriselt vormis.

Kas kellelgi on sama probleem? Kas keegi, kes on kaaluga võidelnud, on sest lodevast nahast lahti saanud? On mul lootust?

Laura