Ma olen õpetaja.

Mulle on viimasel ajal ikka silma jäänud erinevaid artikleid õpetajaks olemisest. Eks septembrikuus olegi sellised teemad rohkem aktuaalsed.

Ma ei tea, kas ma olen ise rumal või milles asi, aga mina pole kordagi mõelnud, et ma ei saa õpetajaks hakata, sest palk on väike, töö raske ja koormav, lapsed hukas. Mulle tundub, et kõik on ikka suhtumise küsimus.

Minu arvates on oluline teha just seda tööd, mis pakub midagi hingele, paneb näo särama ja muudab päevad põnevaks. Veel keskkooli lõpus ei uskunud ma, et minust õpetaja saab. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks see amet, aga mul olid tol hetkel justkui teised huvid. Elu ise suunas mind pedagoogika poole ja praegu olen ma selle üle tohutult õnnelik.

Mul on alati õpetajatega vedanud, vähemalt klassijuhatajatega küll. Minu jaoks on nad olnud autoriteetideks. Nad on olnud need, kellele alt üles vaadata ja keda eeskujuks võtta. Miks siis ometi on nii, et ühiskonnas õpetajaid ei hinnata?

Ma tegelikult ei oskagi viimasele küsimusele vastata ja kas seda üldse ongi vaja. Nagu ma ütlesin, kõik on suhtumise küsimus. Mina ütlen küll uhkusega, et olen sellest aastast õpetaja, noor ja värske, veel täitsa roheline, kuid hakkamist täis. Ka mina soovin, et lapsed näeksid mind eeskujuna, et nad julgeks mu poole murede korral pöörduda ja tahaksid iga päev jälle kooli tulla.

Esimesel klassijuhatajal on kindlasti eriline roll laste õpimotivatsiooni kujundamisel. Mida ma saan teha, et laps tuleks hea meelega kooli? Kuidas me saame omavahel suhelda, et kõigil oleks koolis julge ja hea olla? Mina olengi ju see, kes selle soodsa keskkonna loob. Ka minu töö teeb kergemaks see, kui lapsed on rõõmsad ja entusiastlikud. 

Jah, mu palk ei ole teab mis suur. Saan oma palgast üürida korterit, maksta maksud ja toidukraami lauale. Kui kokkuhoidlikult elada, saan endale lubada ehk ka mõne kinoskäigu või väljas õhtustamise. Aga ma ei kurda. Alguse asi, elu alustamine ongi raske. Aga ma teen vähemalt tööd, mis mulle meeldib. Lõpetan oma tööpäevad naeratusega, kui jälle üks õpilastest mind kallistanud on või öelnud, et meeldin neile. Ja seda juba peale esimest nädalat!

Ma olen täiesti kindel, et üks kord tuleb see aeg, kus raha ka näiteks reisimiseks üle jääb. Kuidas see juhtuda saab? Eks ikka raske töö ja vaevaga. Ma olen valmis pingutama, end arendama ja muudkui edasi liikuma. Edukus on minu meelest ikka enda teha, vali sa siis algatuseks ükskõik mis amet. Kui loota ainult sellele, et õnn sülle kukub, võibki ootama jääda.  

Kes teeb, see jõuab! .. ja saavutab!

Õpetaja,
Laura.

13 mõtteid “Ma olen õpetaja.

    1. See on üks äraütletamata tänuväärne töö! Peale esimest nädalat sain aru, et ka väga vastutusrikas ja raske töö. Aga see tunne, kui lapsed sulle midagi head ütlevad, sind kuulavad ja tunnis päriselt kaasa teevad, on niii võimas, et seda tööd lihtsalt peab armastama! :)
      Palju edu sulle! :)

  1. Olla õpetaja on üks vastutusrikas töö. Olen ise keemiaõpetaja ja saan väga hästi aru sinu tunnetest. Ma olen täitsa nõus sellega, et töös kõige tähtsam ei ole raha vaid on see, et sa naudid oma tööd ja lähe hea meelega iga hommik sinna. Õpetaja iga üks olla ei sa.
    Laura sa oled väga tubli a edu jaksu sulle selles töös. Õpetaja töö on üks põnevamaid töid 😉

      1. Just! Raha on elus vajalik, ma ei eita seda, aga kui kõike asju teha eesmärgiga raha teenida, siis põleb kiirelt läbi. Too ja amet võiks ikka olla selline, mis lisaks sissetulekule ka silmad särama paneb. :) Põnev on see töö tõesti, iga päev on erinev!
        Aitäh sulle. :)

  2. Südantrahustav, et kooli satub noori, kellel sellist indu hakata seda tööd tegema. Ehk me polegi väljasurev liik. Minul nüüd 10 reaalselt klassi ees oldud anni?aastat selja taga ja armastan oma tööd endiselt… jah vaatamata palgale ja ajuti peale tulevale väsimusele.

  3. See õpetajaameti populariseerimise teema on selline nuhtlus, et mina ükshetk lihtsalt loobusin. Nüüd ma olen aru saanud, et õpetaja amet ei muutu Eestis populaarseks, kui ei toimu sisuline muutus selles, kuidas õpetajaid koolitatakse ja keda õpetajaks õppima võetakse. Singapuris ja Soomes, mis on maailma parimateks haridussüsteemidega riikideks, toimub õpetajakoolitusse vastuvõtt hoopis teisiti ja kui ma ei eksi, siis isegi mitmetes voorudes (isiksusetestidega minu teada juba elimineeritakse päris hea ports tahtjaid ära). Õpetajaks õpivad keskkoolide parimad lõpetajad ehk ladvik. Eestis see, olgem ausad, nii ei ole. Õpetajaamet on mu poolt väljatoodud riikides au sees, õpetajaks tahetakse õppida, iga aasta on õpetajakoolituse õppekavadele sisseastujaid kõige rohkem. Ja kui rääkida palgast, siis teenivad õpetajad ka nendes riikides suhteliselt keskmist palka, niiet järelikult ei määra palk midagi :)
    Aga mul on nii hea meel, et ka meil Eestis on sinusuguseid särasilmseid nooori õpetajaid ja loodetavasti tuleb neid aastatega aina juurde!

    1. Hihii, ma olin keska lõpus ka seal ladvas õnneks.
      Aga tõsi ta on, kui süsteemis endas midagi ei muutu, ei muutu ka ühiskonna arvamus. Mina noore inimesena püüan vähemalt nii palju hästi teha, kiui mina oskan ja saan. :)
      Aitäh nende nii ilusate sõnade eest, armas Sally!

  4. Väga head õpetajad jätavad oma jälje õpilastesse aastateks, kui isegi mitte terveks eluks. Saan seda täna üliõpilasena öelda väga selgelt oma eesti keele ja keemia õpetajate näidetel. Ei olnud kummagagi lihtne – nõudmised olid väga kõrged- kuid mõlema õpetaja pühendumus, armastus oma töö ja õpilaste vastu ning kohusetunne suutsid panna pingutama õppetöös ja austama neid klassis ja väljaspool seda. Ja ilma armastuseta oma õpilaste, oma klasside vastu ei ole võimalik kirjutada neid tekste, mida need kaks õpetajat fb (üks öö enne riigieksamit ja teine peale lõpukella) kirjutasid ja mis mind tänagi nutma ajavad.

    1. Vaid selle peaaegu kahe nädala jooksul on lapsed mulle nii omaks saanud – minu lapsed! Iga üks on isemoodi, igal ühel omad mõtted ja neid mõtteid on nii põnev kuulata ja käitumist jälgida. Nad on vahvad, nad suudavad mind kuulata, saavad aru, kui ma neilt midagi palun. Ma olen mitu korda nende üle juba nii uhke olnud, et no tõesti on selline “proud mama” tunne. Ühesõnaga, ma mõistan, mida sa öelda tahad!
      Mind kõige rohkem mõjutanud inimesed olid samuti ranged, aga hingega asja juures. Nad olid alati toeks ja lahendasid ka kõige pisemad probleemid kiiresti. Kõige toredam on see, et üks neist õpetajatest on nüüd minu päris kolleeg. Mul võttis ikka aega, et talle “sina” öelda, aga ta on ka praegu nii toetav mu vastu. Mõistab head nalja ja aitab! Ühesõnaga.. jah, häid õpetajaid on olemas küll ja ma kavatsen anda endast kõik, et olla hea õpetaja!

Leave a Reply