Ma olen paks*, sest ma ei söö

Selleks, et kaalust alla võtta, peab sööma vähem ja liikuma rohkem. Tundub hästi lihtne ja seda teadmist on meile alati õpetatud ning ideaalis just täpselt nii ongi.

Aga kui sa oled nagu mina, kellele hirmsasti ämbrites kolistada meeldib ja endale liiga teha tahab, siis on asi hoopis teistmoodi.

Ma ei kaalu end juba üsna pikka aega ja see on siiani olnud ilmselt üks parimaid otsuseid, mis ma enda jaoks teinud olen. Mul on küll ettekujutus, et mis see number on, aga ma püüan sellele üldse mitte mõelda. Ometi ei ole ma vormis, mis mind ennast rahuldaks. Nii nagu kaaluteemade puhul ikka, on ka minu puhul põhjus toitumises.

Viimasel ajal olen ma jälle väga palju toidukordi vahele jätnud. Eile sõin esimest korda kell 15 päeval, mis siis, et ma olin enne seda ka näiteks trenni andnud. Hommikusöögid jäid mitu korda vahele ka eelmisel nädalal, lõunasöögiks ehk peotäis pähkleid ja õhtuks mingit kiiret jama, kui sedagi.

Aasta tagasi oli ka täitsa kena vorm.

Ma olen toitumisest väga palju kirjutanud ja kirjutan veel, sest ma tahan, et keegi minu halbadest valikutest õpiks ja end paremini hoiaks.

Miks ma alla ei võta? Miks ma pole soovitud vormis ega saa end peegli ees enesekindlalt tunda? Just seetõttu, et mu keha hoiab kõike kinni. Iga suutäis on väärt kinnihoidmist, sest kes teab, millal jälle saab. Selle asemel, et oma keha korralikult toita ja sellele energiat pakkuda, ma jobutan. Nõme, eks.

Tegelikult on hästi piinlik. Kuidas ometi üks täiskasvanud inimene ei oska normaalselt süüa ja kuidas ometi midagi nii passiivset nagu toit mu elukest kontrollib. Aga mis sa teed. Ma ikka tahaks uskuda, et küll ma jälle asjad paika saan. Seni tuleb oma tegemisi analüüsida – miks ma ei söö? mida ma saaksin teha, et neid põhjuseid mitte-söömiseks poleks? jne.

Praegu mõtlen ma muidugi veel eriti palju oma vormile. Treenerina peaksin ma ju mingit kindlat moodi välja nägema. Ma ei saa kunagi 2-meetrisi jalgu ega suuremaid rindu. Pean leppima oma pirnikujulise kehaga ja lohutama, et vähemalt on mul kaks tugevat jalga vastu maad. See on minu kehaehitus ja nii lihtsalt ongi. Sentimeetreid saaksin ikkagi maha raputada. Aga selleks oleks vaja sööma hakata!

Aah, miks see toitumine minu jaoks niiii raske on?

Kuidas teil läheb? Keegi veel minu moodi jobutab või olen ma ainuke, kelle jaoks õigesti toitumine teoorias väga mõistlik on, kuid praktikas täiesti võimatu missioon. 

Laura

*paks on ilmselgele liialdus.

Otsisin mingit vanemat pilti siia. See on veel sellest ajast, kui Tartus õppisin. Sel ajal oli vorm ka päris hea ja minu meelest ei olnud ma siis veel oma suhet toiduga ära rikkunud. 

26 kommentaari

  • Kätlin

    20. märts 2018 at 04:15

    Mul on ka selle korrapärase toitumisega natuke raskusi ja noh, hommikuti söömine käib mul tihti üle jõu. Avastasin hiljuti intermittent fastingu, usun, et oled ka sellest kuulnud. Kuna tundub, et selline toitumisviis sobib kaalu kaotamiseks, siis äkki proovid isegi seda..? 🙂
    Vaatasin ka enne palju videosid youtubest ja tundub, et tõesti toimib. Kusjuures, isegi juba täheldan väikest rasvakadu.

    Vasta
    • Laura

      20. märts 2018 at 04:45

      Ojee, ma pole ainuke! 😉
      Olen kuulnud küll, aga ma kardan kõiki selliseid uusi “viise”. Tahaks olla lihtsalt üks normaalne inimene, kes suudab regulaarselt ja tervislikult toituda. Sa ei ole mingeid nö kõrvalmõjusid täheldanud?

      Vasta
      • Kätlin

        21. märts 2018 at 10:48

        Kusjuures minule isiklikult sobib täitsa nii. Kuna me õhtusööki sööme kuskil 18-20 olenevalt päevast, siis hommikusööki peaksin sööma vastavalt 10-12 ja minu arust on nii inimlikum hommikust süüa, kui kell 7 pudrukauss endale sisse pressida 😀
        Alguses võib-olla oli natuke harjumatu, aga tavaliselt joon teed/kohvi enne ja õunaäädikavett, mis seda tühja kõhu tunnet leevendavad. Nüüdseks enam ei mõtle üldse ja mingit näljatunnet peal ei ole, kõik läheb loomulikult. Paljas Porgand kirjutas ka sellest oma blogis, võid pilgu peale visata ja soovitan täitsa järgi proovida 🙂

        Vasta
        • Laura

          21. märts 2018 at 10:56

          Ma Porgandi postitust olen lugenud jaa ja tundus justkui põnev viis, aga ma ikka veits kardan. Aga noh, ma kardan väga paljusid asju. 😀

          Vasta
  • maria

    20. märts 2018 at 04:56

    Ära üldse solvu või midagi, aga vaatan et sul on ka rindade all see kõrge koht, kas see on sinumeelest kaalulangetuse või trenniga vähemaks läinud? mind niii niii väga häirib see, alati ümber pluuside puhul on seal mingi punnitav koht.

    Vasta
    • Laura

      20. märts 2018 at 05:00

      Haah, see on pulsivöö ju. 😀 Mu enda jaoks täiesti tavaline asi ja pole kunagi selle peale tulnud, et peaks enne vöö ära võtma kui pilti teen.
      (Ma arvan, et sa räägid pulsivööst, sest muud “punnitavat” asja ma küll piltidelt leida ei suuda.)

      Vasta
      • Laura

        20. märts 2018 at 05:04

        Kui sa ka siia lisatud piltidel seda punnitavat osa näed, siis pead sa ilmselt silmas roideid. Neid ei saa ka kaalu langetades kuidagi väiksemaks. Ma läksin oma insta pilte ka kohe vaatama, et kust seda punnitavat osa näeb, ma ei leidnud väga. 😀 Kui ma nüüd ka ikka puusse panin, siis palun seleta mulle veel, mis punnitavat osa sa silmas pead. 🙂

        Vasta
    • Mari

      20. märts 2018 at 05:10

      Mulle tundub, et ta mõtleb alumisi roideid sul. Tõsi, rinnakorv on igal inimesel natuke erinev ja selliste liibukate pluusidega võivad need alumised roided kõrgemad paista, eriti kui pildi ajaks kõhtu sisse tõmmata. Samas on roided meil kõigil ja sul ei punnita need pildi peal küll mitte kuidagi. Muud punnitavat ei leia ma ka, isegi mitte pulsivööd 😀
      Muide, viimases KST trennis stepipingile kõhuli heites jäi pulsivöö andur mega tobedalt vastu rinnakut. Suht auch oli 😀 Ei teagi mis teha, ikka tahaks teada mis pulss trennis teeb ju.

      Vasta
  • Mari

    20. märts 2018 at 05:16

    Ma tean tegelikult teoorias väga hästi, kuidas toituma peaks. Samas on ka mul sellega rasku. Kõige raskem on hommikusöök. Ma pean vähemalt tund üleval olema, et ma midagi süüa suudaksin. Tööpäeviti tõusen ma tund enne kodust välja minekut, hädaga surun ühe võileiva sisse ning kui on midagi, siis söön töö juures. Kui ma nüüd kodus aga korraliku hommikusöögi tahaks süüa, peaksin 30-45 minutit veel varem tõusma. Tundub nii utoopiline, sest noh, väga varajaseks läheb see siis.
    Lõuna- ja õhtusöök on mul praegu enam-vähem. On ka olnud perioode, kus kogu mu päeva kaloraaž on 800 kcal. Mulle kuluks ära mingi kava kasutuselevõtt, sest siis äkki suudan oma toitumise kuidagi jonksu saada. Õnneks ütles mees, et ta on juurde võtnud ja peab toitumist reguleerima, et kaalu langetada. Loodan, et äkki siis saan Mealime äpi kasutusele võtta ning selle lõuna- ja õhtusöögid vähemalt korda.

    Vasta
    • Laura

      21. märts 2018 at 10:48

      Mina ju kava jälgimisega kogu asja ära rikkusingi, nii et igasugused kavad on minu jaoks out. Ma vähemalt kunagi sõin väga korralikult hommikusööke ja see on mu lemmiktoidukord ka, aga ma ei teagi, miks nüüd siis niiviisi seda ka vahele jätan. Kindlasti ei aita kaasa fakt, et mulle lihtsalt üldse ei meeldi süüa teha.

      Vasta
  • Arra

    20. märts 2018 at 05:54

    Mind aijab õhtul hilja õgima ja just magusat, kui hommiku poole korralikult ei söö…

    Ideaalis söön hommikust siis, kui kõht tühjaks läheb st u 1-2 h peale ärkamist. Nii saab kodukontoris, aga koolipäevadrl mitte… siis söön veidi varem. Ja ei ole, et tohutult aega võtaks, sest nii puder, smuuti kui ka munad valmivad ja saavad söödud 15-25 min jooksul.

    Lõunaga on kodunt väljas keerulisem. Parim on snäkid kaasa pakkida ja kuskil soe lõuna süüa..tehtav, kui ette veidi mõelda. Eriti kuna koolikohvikis on täiesti ok söök. Liiga väike lõuna ajab jälle hiljem kiirete süsivesikute e magusa manu.

    Pika päeva puhul on kõige halvem hiline st peale viit koju jõudmine, kuna siis tahaks kohe süüa, aga kokkamisele võib kuluda tund v rohkem.. ja kui nälg on väga suur, söön liiga suure koguse ja pärast ägisen.

    Ehk kokkuvõtvalt…toidukordade planeerimine ja tervislike snäkkude käepärast hoidmine aitab! Ja piisav pidev veetarbimine!!!

    Jutt on ilus, aga vahel läheb lappama….eriti kui on nälg kallal…st on toidukord vahele jäänud v liiga kesine olnud või pole piusavalt ruttu peale trenni midagi hamba alla saanud.

    Muidu kaloreid ei loe ja makrosid ainult silmaga.Mulle meeldib see teadliku söömise teooria, et alati teadvustada endale miks midagi sööd ja kas tegelikult on ikka nälg või oleks mõni muu lahendus söömisest tõhusam. Muidu olen jube emotsiooniõgija.

    Paar kilo tahaks alla võtta ikkagi😃 see on see istuv töö…

    Vasta
    • Laura

      21. märts 2018 at 10:50

      Mulle lihtsalt üldse ei meeldi süüa teha. Ma arvan, et see on ka üks põhjus, miks ma toidukordi vahele jätan. Teoorias on ka muidugi kõik väga lihtne, võiks ju preppida valmis omale suurema koguse mingit kraami, et siis mitu päeva sama asja süüa, ikka parem, kui üldse mitte süüa, aga ka see tundub mulle võimatu missioon.
      Emotsiooniõgija olen ka mina, see on hirmus vastik värk. Seda viimasena kirjeldatud teooriat olen ma isegi proovinud, aga kaua ei suutnud. Aaaah, nii raske. 😀

      Vasta
      • Egle

        8. apr. 2018 at 10:00

        Jaa, mul sama. Mina ka ei viitsi süüa teha. See on minu jaoks nii tüütu tegevus. Kui keegi vaid teeks mulle koguaeg toidud valmis, elu oleks lill 🙂 Okei, väga täiskasvanulik, eks 😀
        Aga see selleks, mul on viimasel ajal ka selle toitumisega nii nagu on. Kuna neli kuud tagasi vahetasin tööd, siis läks nii trenni tegemine, kui ka toitumine nii paigast. Ja seda kõike suuresti tänu öötööle, mis graafikusse ka vahest ära eksib. Vahepeal peale öötööd ärkan kell 15-17 ja siis on ka esimene toidukord. Nälg tahab siis muidugi silmanägemist juba ära võtta. Aga jah, vabandused.. peab ennast kokku võtma. Sest tegelikult, kui ma trenni ei tee, tunnen kohe, et mu elust on midagi puudu. Seega, saame hakkama 🙂

        Vasta
        • Laura

          11. apr. 2018 at 08:59

          Öötöö tundub ikka killer. Aga sama, kui keegi kogu aeg toidu valmis teeks, poleks mul mingit probleemi korralikult süüa. Tervislik ja täisväärtuslik toit mulle väga maitseb, lihtsalt.. ma ise ei viitsi ega taha ega meeldi süüa teha. Raske see täiskasvanu eluke. 😀

          Vasta
  • Triin

    20. märts 2018 at 06:58

    Ma süüdistan roiete punnitamises väikseid ridasid 😀 Omal ajal, kui olin normaalkaalus, oli ikka ja alati lisa kühm esiplaanil 😀

    Vasta
  • Liina

    20. märts 2018 at 09:52

    Kas sa mõne spetsialisti poole oled mõelnud pöörduda? Nagu…psüühika mõttes, et miks ühe noore ja terve inimese mõte nii palju kaalu ümber keerleb? Ja seda tagasilangust toitumise osas on ka justkui palju olnud? Mul endal oli paar aastat tagasi kohati sarnane probleem, mis tuli välja hoopis teise probleemi pärast psühhoterapeudi juures käies, aga kõik ongi omavahel seotud…muidu soovin sulle ikka edu ja jaksu oma eesmärkide täitmisel ja loodan sulle parimat. Sinu teekonda on olnud väga põnev jälgida 🙂

    Vasta
    • Mari

      21. märts 2018 at 09:37

      See kõik tuleneb meie ühiskonnast. Juba koolieelikud, reaalselt 5-aastased, räägivad, et nad on paksud ja peavad alla võtma. Vaatavad end peeglist, et kõht on ees. Ühiskond, ajakirjad, mood, telekas suruvad seda kaalujälgimist nii palju peale, et ka need, kes pole üldse paksud, vaid väga kenad noored naised (Laura, ka ma ise) vaatavad end ja mõtlevad mis on valesti, mida vaja muuta jne. Meie ühiskond peaks meid hoopis teistmoodi tagant utsitama. Juba lapsest saati tuleks õpetada tervislikku elustiili põhjusega olla tervislik, mitte võtta kaalus alla. Lapsi tuleb õpetada olema enesekindel ja ennast armastav.

      Vasta
    • Laura

      21. märts 2018 at 10:54

      Olen muidugi mõelnud, olen isegi vahepeal püüdnud seda asja uurida, aga kuidagi ei suuda seda sammu astuda. Enamus soovitavad alguses perearstiga nõu pidada, et tema siis edasi suunaks ja vot sinna helistamine tundubki kõige raskem asi.

      Maril on ka õigus. See on mulle natuke isegi südameasjaks, et lastele seda tervislikkust õiges suunas õpetada ja oma kogemuse kaudu teadlikkust tõsta.

      Vasta

Lisa kommentaar