Mandliopp | Täielik ülevaade minu kogemuse põhjal

Selle nädala esmaspäeval sai opist neli nädalat mööda ja nüüd tundub paras aeg, et kogu protsess minu kogemusest lähtuvalt kokku võtta.

Ma ise googeldasin enne oppi ja lugesin igasuguseid hirmujutte, aga tegelikult on kõik väga individuaalne.

Hoiatus! Postitus on väga pikk. 

Operatsioon

Operatsioonile tuli minna söömata-joomata. Hommikul keeras ikka korralikult kõhus ja ilma naljata, närv oli päris suur. Isa viis mu haiglasse (käisin Hiiul, päevakirurgias) ja sealt edasi olin omapäi. Niipea, kui oma arsti nägin (kes on juhtumisi mu sõbranna ema), kadus suurem närv ja leppisin lihtsalt mõttega, et enam pääsu ei ole. Olin järjekorras esimene ja juba u 8.40 sammusin opisaali, viskasin pikali ja… uinusin.

Narkoosi-uni on ikka jõle mõnus. :D Ärkasin selle peale, et õed omavahel midagi hirmsasti vene keeles arutasid. Olin suht pahane, sest niii tahtsin magada veel. Ilma mõtlemata neelatasin ja esimene mõte oli see, et “issand, ongi tehtud ja.. täiesti norm on neelata ja vere maitset ka ei tunne?” Õde andis mulle vett, millega suud loputada ja ka siis nägin vaid kolme verepiisakest. “Ojee, ma ei ärganudki vereloigus,” mõtlesin. Kuna mul tehti ka natuke ninas mingeid käike laiemaks (?), pidin ma suu kaudu hingama ja vot see oli kõige vastikum. Suu kuivas ära ja rõve oli. Õnneks võisin juba üsna pea väikeste lonksudega vett jooma hakata.

Olin ärkamistoas u 45 minutit ja 10.30 veeretati mind mu palatisse. Enesetunne oli uskumatult hea, kuskilt ei valutanud, neelata oli norm ja miski ei veritsenud. Varsti sain esimese jäätise ja internetis scrollides lõin aega parajaks. Kell 14 päeval kirjutas arst mu välja ja sain koju. Lasin enne veel valuvaigistit süstida ja elu oli päris lill.

Opipäev on minu meelest üks kõige paremaid päevi kogu protsessis. Oled valuvaigisteid täis pumbatud ja kerge laksu all, mõnus. :D Sel päeval sain isegi natuke rääkida, arst oli selleks ka loa andnud.

Taastumine

Esimene öö läks üsna kehvasti, sest endiselt ei saanud ma nina kaudu hingata ja suu kuivas pidevalt ära. Kurk väga ei valutanudki, valuvaigistid mõjusid.

Edasi saingi aga ainult valukate najal elada. Veeslahustuv valuvaigisti mõju kestis alguses aga ainult u 2 tundi, tohtisin seda võtta iga 4 tunni tagant – piin. Kuigi arst ütles, et 3-4ndal päeval võib valu kõrvadesse minna, siis minul hakkasid kõrvad juba suht kohe valutama. Lisaks avastasin, et keelest oli tükk lahti, mis oli mega rõve ja ige oli ka keele alt korralikult katki. Ilmselt sellest asjandusest, mis suud lahti hoidis.

Esimene nädal oli ikka päris hirmus. Rääkida ei saanud, söök alla ei läinud, valuvaigisti ajas ka lõpuks südame pahaks ja see valu oli ikka päris hirmus. Vahepeal läks süda ka mega pahaks, sest kõht oli niiii tühi! Suutsin süüa mahlapulki, tavaline jäätis ei maitsenud. Proovisin jogurteid ja beebipüreesid, aga kui üle kolme korra järjest neelama pidi, hakkas kurk hullult valutama. Võtsin esimese nädalaga juba 4 kg alla. Ilastasin iga instagrami söögipildi peale ja igatsesin päris sööki!!

See oli vist 7ndal päeval, kui ma pisaraid valama hakkasin, sest tõesti oli tunne, et see jura ei saagi läbi. Öösiti oli üsna okei ja õnneks sain magada, aga päeval piinlesin üsna palju. Aga u 10ndal päeval hakkas asi kuidagi paremaks minema. Suutsin hommikuti veel kauem ilma valukata vastu pidada ja päeval polnud ka enam nii hirmus. Ja niimoodi tasapisi see paremaks minema hakkaski.

Kartsin kogu aeg verejooksu, aga minul läks õnneks – ei näinud kordagi verd. Lutsutasin aeg-ajalt jääkuubikuid niisama ja kõik oli okei. Rääkima püüdsin hakata vist ka 10 päeval, aga see hääl oli nii naljakas, mis välja tuli ja valus oli ikka veits.

Kriitiline aeg sai läbi kahe nädala möödumisega. Kuna ma aga normaalselt rääkida ikka ei saanud ja kurk oli endiselt korralikult paistes, pidin ka kolmanda nädala kodus olema. Õpetajana vist väga hääletult tööd teha ei saa. :D

Kolmas nädal oli selline, et juba vaikselt sõin tahkemat sööki, närisin hästi läbi ja võtsin väikseid ampse, aga sain SÜÜA! Nõrkus oli ikka, sest toidukogused endiselt väiksed. Aga üldiselt oli kolmas nädal juba täitsa vinks-vonks.

Praegu on kõik enam-vähem normaalne, aga vahepeal on küll tunne, et miski oleks justkui kurgulaes kinni vm, peale söömist eriti.

Alla võtsin 5 kilo, mis nüüd vist on juba tagasi, ma ei taha kaalule minna. :D

Aga see valu, mis sõrmedes hommikuti oli, on praegu põhimõtteliselt kadunud. Ehk et kõik see valu ja piin oli seda igatahes väärt. Arsti sõnul olid mu mandlid ikka kohe väga hirmsalt mädased ja liitelised ning nende kättesaamine oli paras katsumus olnud. Nüüd saab küll tervis ainult paremaks minna. Hurraa!

Kokkuvõtteks ütlen ma küll seda, et tegelikult ei tasu karta midagi. Tuleb kuulata arsti nõuandeid, pigem ettevaatlikum olla ja siis ei tohiks miskit hullu juhtuda. Mulle tundub, et selle opiga oleneb ikka nii palju inimesest. Mõnel ongi keerulisem, verejooksud tekivad kergemini jne, aga mõttejõul on kindlasti oma roll mängida.

Kui asi juba on nii kaugel, et mandlid eemaldada tuleb, tähendab see seda, et su keha vajab seda ja tänab sind hiljem, et sai lahti millestki, mis organismi mürgitas. See 2 nädalat ebamugavust tuleb lihtsalt üle elada! :)

Laura.

2 mõtteid “Mandliopp | Täielik ülevaade minu kogemuse põhjal

  1. Jah narkoos on lahe :)
    Kui mu tütar Eleliis adenoidide opil käis(2014), siis ärgates ta suutis mingi 4X küsida,kas operatsioon on tehtud. Küsis,tukkus ja küsis uuesti jne :)

Leave a Reply