Meie kodu lugu

Ma ei oska seda postitust isegi kuidagi sisse juhatada. Hakkan aga lihtsalt algusest peale ja räägin ära, kuidas meil kogu protsess läks, kuidas me vahepeal juba lootust kaotamas olime, kuid lõpuks kriisi kiuste ikkagi oma kodu saime.

Edit: Ma olen parasjagu viienda lõigu kirjutamise juures ja mulle juba tundub, et see postitus tuleb umbes kilomeetrine. Olge te hoiatatud. Palun vabandust. 😀

Meie Tallinna korter, mille ostmine oli ka omaette seiklus (meenutan: ostsime selle siis, kui olime Jandriga vaevu 4 kuud koos olnud, sest et yolo!), meeldis meile väga. See oli ideaalne koht kahele noorele inimesele. Kõik vajalik oli käe-jala juures ja hoolimata oma üsna lärmakale asukohale, oli korter ise vaikne ja kodune. Ma mäletan, et ütlesin suht kohe, et ega sinna korterisse lapsi küll ei tule, kuigi lähedased kõik selle kommentaari viskasid, et “näe, lastetuba ka olemas.” Ei olnud, kolmas tuba oli hobituba ja laps sinna küll ei oleks mahtunud. 😀

Peale Janette sündi hakkas aina rohkem peas tiksuma mõte, et tahaks sealt ära. Tahaks kuskile, kus oleks vaikne, kus lapsega välja minemisel ei oota sind kohe suur ristmik, ummik ja heitgaasid. Tahaks, et saaks Berdi vabalt õue lasta ja lapse õue magama jätta. Ja mida rohkem me neid mõtteid mõtlesime, seda rohkem hakkasime ka uurima, kuidas see unistus teoks teha.

Kuiiii armsad nad on!

Enne korteri müüki panemist uurisime oma kodupangast, kas ja millistel tingimustel meil uus laen võimalik saada oleks ja mis on maksimaalne laenusumma. Saime positiivse vastuse ja veidi isegi ootamatult kõrge laenusumma ning kindluse, et saame omale maja lubada. Ainuke tingimus oligi, et korter on vaja maha müüa, sest kahte laenu ei saa olla.

Võtsime ühendust maakleriga (see oli augusti lõpus, kui palli vaikselt veerema panime), kelle abiga õnnestus korter kolme kuuga maha müüa. Mina kartsin, et läheb kauem ja omal käel müües poleks me kindlasti nii suurt summat julgenud küsida. Jäime omadega ilusti plussi ja saime niimoodi majaostuks sissemaksuraha.

Sel ajal, kui korter müügis oli, hoidsime kinnisvaraportaalidel silma peal. Lootsime, et ehk õnnestub leida uus kodu nii, et me ajutiselt Jandri vanemate juurde kolima ei peagi. Enne jõule, just siis, kui korterimüük oli lõpule jõudmas ja meil paar nädalat kolimiseks, leidsime maja, mis meile meeldis. Meie kurvastuseks oli see juba broneeritud ja jäime sellest lihtsalt ilma.

Kolisime enne jõule Jandri vanemate juurde. Mingi aja möödudes leidsime maja, mida käisime vaatamas, mis meile väga meeldis, kuid mis meie (esialgsest) eelarvest natuke väljas oli. Tegime siiski taotluse, et näha palju puudu jääb ja ehk saame ikkagi omafinantseeringuga vahe kaetud.

Ja siis saime pangalt vastuse, mis kõlas umbes nii, et “mismõttes te laenu loodate saada? Laural pole ju kehtivat töölepingut, Jandri sissetulekut ei saa täies ulatuses arvestada jne.” See oli see hetk, kus ma olin ühel hetkel nii vihane, pettunud, õnnetu, ärevil ja hirmul. Mismõttes nüüd selline jutt? Me ju suvel uurisime ja siis lubati suure suuga laenu. Ilmselt ei süvenenud tookordne laenuhaldur piisavalt meie loosse ja andis meile põhimõtteliselt täiesti tühjad lubadused. Noh, meile oleks laenu antud, aga summas, millega meie soovide järgi poleks ikka midagi sobivat saanud.

See oli ikka korralik põnts. Me poleks ju korterit müünud, kui oleks teadnud, et laenuga saab probleeme olema. Ma ise ka teadsin, et minu käsunduslepingud meile kuidagi abiks ei ole, aga usaldasime tookord haldurit ja mõtlesime, et ju see ikka pole nii suur probleem, sest Jandri palk on korralik ja emapalka ma ju ikka saan veel. Nüüd olime olukorras, kus meil ei olnud enam oma kodu, elasime ajutisel pinnal koera ja lapsega ja võimalus oma majaks tundus olematu. Ma ikka nutsin päris palju. Üürikorter tundus meie ainukene lahendus, aga kuhu sa lähed lapse ja koeraga? Hirmus oli olla. Hakkasin meie otsust juba vaikselt kahetsema.

Paljude soovitusel aga küsisime ka teistelt pankadelt pakkumisi. Samad probleemid tulid ka mujal esile, kuid suhtlus oli palju meeldivam. LHV ja Luminor jätsid oma suhtluses igatahes väga palju parema mulje. Mõlema pangaga läbirääkimisi pidades jõudsime uue eelarveni.

Sel hetkel hakkasime arutama, et ehk võiksime siiski ka ridaelamuid vaadata. Olime need esialgu täiesti kõrvale jätnud, sest unistasime ju majast. Aga mida rohkem arutasime, seda rohkem mõistsime, et: a) ridakas on korterist ikkagi edasiminek, b) me oleme mõlemad alla 30ne ega peagi veel seda forever kodu ostma, c) me ei pea end lõhki laenama.

Hakkasime kinnisvaraportaalides uue pilguga ringi vaatama. Olgu öeldud, et me peamiselt just ikka kv-st sobivat kodu otsisime. Käisime paari ridakat vaatamas, kuid kõigis tekkis selline kitsas tunne. Ühe ridaka puhul ajas muigama see, et aiad olid piirideta, mis tähendas, et koera üksi välja lasta ei saaks ja iga suva mats oleks võinud terrassile jalutada. Totter.

See on hetkel meie garderoob, valus vaadata veits. 😀

Viimasena käisime vaatamas just seda, mille lõpuks ka ära ostsime. Meie boks oli küll alles ehitamisel, kuid meile näidati juba valmis bokse, mis veel üleandmata olid. Hea tunne tekkis, planeering meeldis ja ümbruskond meeldis. Tegime pankadesse uued taotlused. Swedi ehk oma kodupanka me enam isegi ei kaalunud. Kogusime kokku nii palju erinevaid dokumente, muudkui tõestasime, et oleme võimelised sellist laenu teenindama.

Sattusime Luminoris väga toreda halduri otsa. Ta kogus kõik paberid kokku ja saatis need laenukomisjoni. Olime elevil, sest no nüüd küll peab ju õnnestuma… ja saime eitava vastuse. Endiselt probleemiks minu töölepingupuudus ja Jandri boonused (ma ei hakka siin pikemalt Jandri sissetulekust rääkima, aga tema töötasu on natuke keerulisemalt üles ehitatud, kui lihtsalt igakuine palk). Kurat küll! Järjekordne pettumus. “Pekkis noh, kolimegi kuskile üürikasse,” mõtlesin.

Aga nagu ma ütlesin, meil oli väga tore laenuhaldur. Selgitasime veelkord oma olukorda ja ka haldur mõistis meid ning lubas veel omaltpoolt asjaga tegeleda, et ehk saab meie puhul erandi teha. Natuke läks aega mööda ja saime positiivse vastuse – vajalik laenusumma antakse meile küll, kuid autoliisingust peame lahti saama. Eee, ööö, kuidas? Meil on ju autot vaja. Natuke närveldamist ja ajude ragistamist ning leidsime variandi autoliisingu ümbervormistamiseks. Kasutasime kodulaenu võtmisel ka Kredexi käendust ja omafinantseering tuli korteri müügist.

Nüüd tundus kõik juba hästi. Tekkis hea tunne ja siis… tuli koroona! Appi! Korraks oli selline tunne, et universum üritab meid takistada ja meile midagi öelda. Aga meie õnneks läks kõik ikkagi hästi. Ridakas pidi valmis saama aprilli alguses, nii et me ei pidanud isegi kaua ootama. Kui lepinguid sõlmimas käisime, rääkis ka laenuhaldur, et meil konkreetselt vedas. Praegu enam selliseid erandeid poleks kindlasti tehtud ja laenukraanid tõmmati koomale.

6.aprillil kirjutasime notaris lepingule alla ja saime taaskord koduomanikeks! Hurraa! Mul oli selline pingelangus, et nutsin suurest õnnest ja tänulikkusest. Ma olen tänulik oma väikse pere üle. Ma ei võta seda kõike üldse iseenesest mõistetavana ja mõistan, et meil läheb päriselt hästi. Ma tahaks öelda, et meil on vedanud, aga samas… nii Jander kui mina oleme ju elus järelikult õigeid valikuid teinud, et saame omale seda elu lubada. Jandri üle olen ma lihtsalt nii uhke, ta on tööalaselt nende aastate jooksul nii palju arenenud ja ma näen, kui pühendunud ja tubli ta on.

Aga nüüd ma kaldusin teemast kõrvale, sorri.

Kui nüüd aga tagasi koduotsingu juurde tulla, siis olid meil alguses väga kindlad kriteeriumid.

  • maja
  • vähemalt 4 tuba
  • uusarendus
  • asukoht – ühistranspordiga kergesti ligipääsetav
  • hind

Aja jooksul hakkasime aga asju natuke ümber vaatama. Näiteks asukoht – ma tahtsin, et uus kodu oleks rongiliikluse lähedal, et oleks endal võimalik linna ja tagasi liikuda ja lastele ei peaks ka taksot mängima. Siis hakkasime aga reaalselt mõtlema ja mõistsime, et esiteks – meil on mõlemal autod ja tihti ma ikka ühistransporti vajan ja teiseks – see aeg, kus ma laseks Nete üksinda ringi liikuma on veel nii kaugel.

Sellest ma juba põgusalt kirjutasin, et maja asemel jõudsime ka ridakate juurde, sest edasiminek on see korterist ikka ja meie peamise soovi (et ma saaks nii Nete ju Berdi oma õuele mängima lasta) täidab kenasti. Uusarendus oli aga üsna kindel soov, sest kumbki meist Jandriga pole eriline remontija või ehitaja ja tahtsime nö puhast lõuendit.

Meie kodu on 4-toaline, sellel on kaks korrust, terrass ja aiake. Alumisel korrusel on esik, elutuba, köök, vannituba, saun, wc ja abiruum pesumasina/kuivati jms jaoks. Ülemisel korrusel kaks väikest magamistuba, üks suur magamistuba garderoobiga ja vannituba (mis on täpselt selline nagu ma unistasin). Ruumi on täpselt parasjagu ja mis põhiline – siin tekkis päris kodutunne!

Üks osa meie “köögist” ehk nõudepesemise jaam alumise korruse vannitoas.

Kas ma arvan, et see on meie forever kodu? Ei. Kas ma arvan, et veedame siin nüüd ikka veidi kauem aega? Jah. Mulle meeldib see ümbruskond. Naabrid on ümberringi ka enamasti väikeste lastega pered. Kohe saab läheduses valmis uus lasteaed-põhikool, kuhu loodan Netele koha saada. Kodu on ilus ja uus, meil on oma aiake ja vähemalt praegu piisavalt ruumi. Ka siis on veel ruumi, kui meie pere peaks kasvama. Praegu on muidugi tubade jaotus selline, et kolmandast magamistoast on saanud Jandri tuba, sest noh, tal lihtsalt on nii palju asju – suur arvutilaud, kitarrid, elektritrummid, robootikastaff. Ühesõnaga – tal on eraldi tuba vaja. 😀

Ja kes teab, võibolla hakkab meile siin nii väga meeldima, et ei tunnegi enam vajadust maja järgi. Me pole nagunii erilised rohenäpud, kellel peenramaaks ruumi vaja on. Võibolla see ongi kõik meile piisav ka aastate pärast. Võibolla tunneme aga 3-4 aasta pärast, et tahame edasi liikuda. Kunagi ei tea ette. Praegu oleme igatahes rahul ja püüame end mõnusalt sisse seada.

Kolimine oli üsna sürr. Ootasime nii väga seda, aga ometi oli natuke kurb ka Jandri vanemate juurest ära tulla. Eriti just seetõttu, et nüüd ei tea, millal neid jälle näha saab. Neil oli tegelikult harukordne võimalus nende 3,5 kuu jooksul, mis me seal olime, Nete kasvamist nii lähedalt näha. Ja nüüd me siis läksime ära ja teadmata ajani ei kohtu. Nii kurvaks teeb.

Esimene öö uues kodus oli kreisi. Täiskuu ja Nete, kes vähemalt miljon korda ärkas. 😀 Aga kui hommikul Netega ärkasin, üle põllu tõusvat päikest nägin, tundsin rahulolu. Oma kodu on ikka kõige parem!

Kui nüüd tagasi mõelda, siis ajaliselt läks kõik nii nagu peab. Me muidugi hakkasime siin kriisi alguses ka mõtlema, et ehk ei peaks praegu ikkagi ostma ja natuke ootama, mida kinnisvara hinnad teevad ja äkki saame mõne aja pärast hoopis midagi suuremat/paremat selle raha eest lubada. Aga poole aasta pärast poleks me enam laenu saanud ja eks me ju igatsesime seda oma ruumi nii väga. Korteri saime ka õigel ajal müüdud ja kokkuvõttes oleme oma otsusega rahul.

Bert täna hommikul terrassil. Mulle tundub, et talle jõudis nüüd viimastel päevadel kohale, et see on nüüd meie kodu ja tema uus hood. Ta kibeles täna nii palju õue ja siis lihtsalt istus terrassil ja vaatas ringi. Ega see kolimine ja kogu stress mõjus ka koerale. Mul oli täna igatahes kohe eriti soe tunne Berti niimoodi rahuolevana näha. 🙂

Nüüd ootan ma nii väga, et saaks päriselt kodu sisustamisega peale hakata. Praegu on meil ajutine mööbel ja kööki ka veel pole. Õnneks on kõik esmavajalik olemas, aga voodi on meil näiteks ainult 120cm lai, kitsas on. 😀 Nõusid vannitoas pesta ei ole ka just eriti meeldiv. Kappe pole, garderoobi ka pole. Nii et asjad on stangedel ja kastides. Aga saab hakkama. Köögi saame kohe tellitud (seda ei julgenud enne ära tellida, kui notaris käidud ja noh, nüüd on see õige välja valimine ja läbirääkimised ka natuke aega võtnud). Edasi tahaks voodi ja diivani peale mõelda, aga neid tahaks poodi katsetama minna. Aga millal seda teha saab, keegi ei tea. Me ei tahaks muule enne raha kulutada, aga garderoobid on järgmised asjad. Kuigi, kardinaid on hädasti vaja, praegu on akende ees prügikotid. 😀 Aga ma ei saa ju veel kõiki kardinaid ära tellida, kui ma ei tea, milline mööbel tuleb. Ja magasmitubades ei ole mul veel mõtet, kuidas kardinasüsteem lahendada. Sisustamisest vast saan jooksvalt natuke kirjutada ja näidata, kui midagi valmis saab.

Aga nüüd vist sai kõik kirja, mis ma öelda tahtsin. Tuli üks mega-postitus ja respekt, kes ühe jutiga lõpuni jõudis. 🙂

Laura

6 kommentaari

  • Kertu

    19. apr. 2020 at 11:13

    Nii tore, et oma koju saite viimaks. Sisustamine on kindlasti suur väljakutse nii ideede poole pealt, kui rahaliselt, aga see on hästi põnev ja tore ühine tegevus kaasaga.

    Ma ise kolisin ka hiljuti uude koju, seepärast on teema tuttav. Me küll kolisime juba suve lõpus ja seega oleme omadega sisustuse poole pealt juba päris kaugel, aga mitte kõik ei ole veel tehtud. Mõne asja puhul juba tean, mis oleks saanud paremini, aga enamusega oleme õnneks absoluutselt rahul 🙂

    Aga ma soovitan teil üldine meelepärane stiil ja värvigamma paika panna, siis on lihtsam asju otsida. Ma kogusin enne köögi tellimist jms ikka korralikult ideid sisustusajakirjadest ja internetist, nii oli salongiga suheldes kohe oluliselt lihtsam. Meile muidugi sattus natuke nadi kujundaja ka, kes ise väga uudseid vms lahendusi ei tutvustanud. Kui poleks ise rohkelt otsinud ja ainult temale lootnud, siis ilmselt poleks köögiga pooltki nii rahul, kui nüüd.

    Jäin nüüd pikalt jutustama… Igatahes soovin teile mõnusat ühist pesa punumist, mille käigus kodu muutuks üha kodusemaks ja armsamaks! Ning loodetavasti jagad ka tulevikus kodu kasvamise lugu 🙂

    Vasta
    • Laura

      21. apr. 2020 at 10:13

      Aitäh! 🙂 Meie põhiline soov on, et seekord oleks kodu võimalikult hubane ja soe ja mõnus, et ka külalistel oleks meie juures hea olla. Enam-vähem on ka värvid välja mõeldud. Aga jah, nüüd ongi piisavalt aega, et välja mõelda, mis ja kuhu ja kuidas. Köök on nüüd igatahes tellitud, üks suur asi tehtud, jee!

      Vasta
    • Laura

      20. apr. 2020 at 12:56

      Ei ole välistatud. Ma pidasin silmas seda, et ma töötasin rasedana käsunduslepingutega ja need lõppesid enne Nete sündi ära. Ehk et mul pole kehtivat töölepingut ega kohta, kuhu peale lapsehoolduspuhkust tagasi minna.

      Aitäh! 🙂

      Vasta

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: