Meie tütre sünnilugu

Ma ei usu veel isegi, et juba just seda postitust kirjutan ja ma olen üsna kindel, et ka teie jaoks tuleb see väga suure üllatusena. Aga selleks, et asi selgem oleks, hakkame aga algusest peale. Hoiatan, et postitus on vääääga pikk, sest ma tahan kõik kirja panna.

Lugu sellest, kuidas meie pisike enneaegselt siia maailma tuli.

21. aprill

Oli ilus pühapäev, soe ja päikseline ilm. Pakkisime Berdi autosse ja sõitsime mu vanemate juurde. Nunnutasime mu vennalapsi, tegime natukene grilli, mehed pesid autosid. Selline eriti mõnus perekeskne päev. Minul üldine enesetunne hea, ainult jalad ja käed paistes, aga need olid mul selleks ajaks juba vähemalt kuu aega sellised olnud.

Kell oli umbes 17 saanud kui end kodu poole sättima hakkasime. Minul endiselt hea olla, lihtsalt veidi väsinud. Kodus viskasin end diivanile pikali, vahtisin youtube’i videosid ja puhkasin. Hiljem vaatasime Jandriga filmi “Ralf lõhub interneti” ja sättisime end tavapärasest veidi hiljem magama. Lobisesime veel voodis pikalt, millised ettevalmistused veel tegemist vajavad, mis hirmud beebi tulekuga tekkinud on ja kuidas me nii väga teda ootame. Jander võttis mult ümbert kinni ja ütles, kuidas ta nii väga juba isaks tahab saada.

Kell oli selleks ajaks umbes 00.30 ja jõudsime järgmisesse päeva.

22. aprill

Hakkasin juba magama jääma, kui tundsin mingit plõksu seal all. Ei saanud kohe aru, kas nägin juba und või mis asi see oli ja rohkem sellele tähelepanu ei pööranud. Mõne hetke pärast tundsin nagu väike piss oleks püksi tulnud. Arvasin, et ju see plõks oli beebi, kes põiele surus ja sellest nüüd ka tilgad püksis. Järgmisel hetkel tuli aga järgmine ports vett püksi ja siis vedasin end vetsu. Ja põmm – veed voolasid. Sain aru, et need nüüd küll peavad looteveed olema. Õnneks oli vedelik selge ja lõhnatu.

Paanika!

Raseduse pikkus 33+6, see pole ju aeg sünnitamiseks. Mis toimub? Kutsusin Jandri ka vannituppa, veed samal ajal aina voolasid. Kuna rasedust veel nii vähe, saime aru, et mingeid valusid pole küll mõtet ootama jääda ja kohe on vaja haiglasse minna. Beebi ei saa ju veel tulla!

Ma olin nii ähmi täis, ei saanud üldse aru, mis toimub. Püüdsin mõelda, et mida selga panna ja kuidas jõuda haiglasse nii, et kõik riided ja auto märjaks ei saaks. Vett tuli lihtsalt niii palju! Õnneks olid mul kodus olemas juba mõned paksud suured sidemed, mille siis alla panin ja kuidagi ikkagi Pelgulinna valvetuppa jõudsime. Kell oli siis u 1.15 öösel.

Rääkisin oma loo ära, ämmaemand mõõtis vererõhku, kuulas dopleriga beebi südametööd, küsis küsimusi ja suunas mu naistearstile. Läbivaatuse käigus selgus, et emakakael on lamenenud ja u 1,5 cm juba avatust. Arst selgitas, et tema sünnitust tagasi ei hoia ja see beebi sündimine on tundide küsimus.

Järgmisena sain beebi kopse ettevalmistava süsti ja mind suunati edasi sünnituseelsesse osakonda. See tähendas aga seda, et Jander pidi koju minema. See oli hoop! Nutsin korralikult, kui liftiga üles sõitsin ja pärast tükk aega veel palatis ka. Ma olin hirmul ja nüüd pidin veel täiesti üksi olema. Jander läks koju ja püüdis mingisuguse haiglakoti kokku pakkida. Ta rääkis hiljem, kuidas ta kodus ka täiesti segaduses oli, käis mööda tuba ringi ja oli ilmselgelt ärevil.

Mind pandi samal ajal KTG alla. Umbes 2.30 olid ka valud platsis. Esialgu sellised ebamugavad päevade valud, ei midagi hullu. Tilguti pandi ka külge ja siis lasti natuke magada. Kella 7 paiku tehti uus KTG. Valud olid siis juba tugevamad ja kõige ebamugavam oli see, et pidin neid KTG tõttu selili kannatama. Istudes või seistes oli palju kergem neid üle hingata. Kell 8 hommikul toimus vahetuse vahetus. Siis tundsin, kuidas mind oleks nagu ära unustatud. Mingi hetk käis küll uus õde, pani uue tilga ja ütles, et arst kohe tuleb. Selleks ajaks olid mul valud juba regulaarsed, u 5-minutiliste vahedega. Arst jõudis minuni u 10.30 ja siis ka ainult korraks. Vahepeal sain mingit ilget rohelist vedelikku keele alla, mis pidi siis sünnitegevust peatama, aga see tegelikult enam ei toiminud. Ütlesin ju ka, et mul regulaarsed tuhud, aga seda nagu ei pandud tähele. Mina endiselt üksi, nii väga igatsesin Jandrit enda kõrvale.

Veidi enne 12 tegi arst mulle lõpuks ülevaatuse. Avatus oli selleks ajaks 3,5 cm ja nüüd sai arst ka aru, et sünnitus juba käib ja saatis mu lõpuks sünnitustuppa. Helistasin kohe Jandrile ja kutsusin ta kohale. Valud juba üsna vastikud, kuid endiselt suutsin neid päris hästi üle hingata. Tuletasin kogu aeg Perekoolis ja joogas õpitud tehnikaid meelde.

Mul valutas ainult alakõht. Selline väga tugev valu nagu keegi pussitaks kõhtu iga viie minuti tagant. Püsti oli endiselt kõige mugavam neid üle hingata. Toetasin järile, Jander minu selja taga, käed mu kõhtu toetamas. Tuhude vahel suutsin veel normaalselt suhelda ja tundsin end üsna okeilt.

Ühel hetkel läksid valud aga palju intensiivsemaks. Kell oli siis 14 saamas. Tundsin, kuidas hingamisega enam nii kergelt valudega hakkama ei saa ja tuhude vahel olin loid ja vaikne. Ütlesin siis Jandrile ka, et nüüd vist läheb asi tõsiseks ja ma ei tea, kas ja kuidas ma selle ära teen. Jander muidugi toetas ja julgustas, et ma olen tubli ja kindlasti saan hakkama. Neid valusamaid valusid jõudis vast 2-3 olla, kui asi uue pöörde võttis. Järgmise tuhu ajal tundsin, et beebi tuleb. Nii valus oli! Karjusin korralikult ja selle peale lendas tuba rahvast täis ka – ämmaemand, naistearst, lastearst, praktikant ja lõpuks oli palatis “uudistamas” veel 3-4 inimest. Aga mul oli suva. Tundsin, kuidas beebi laskus ja igale poole surus.

Ämmaemand ja arst kamandasid mu voodisse pikali. Olgu öeldud, et see oli üks neist asenditest, milles ma mitte mingil juhul sünnitada ei tahtnud, aga sel hetkel ei suutnud ma ka püsti seista. Valu oli meeletu. Kell oli 14.30 saamas, avatus oli täielik. Aeg oli pressima hakata. Mulle pandi KTG külge, et beebi südametööd jälgida. Mäletan, et sain vahepeal külili olles pressida. Ühel hetkel langes beebi südametöö ja mulle öeldi, et laps on vaja ruttu välja saada.

Kui ma enne sünnitust mõtlesin, et vaevalt mina hullult karjuma ja röökima hakkan, siis… noh, ma olin ikka väga vali. Neid hääli oli aga võimatu kontrollida. Mul oli nii valus! Need ürgsed hääled, mis minust välja tulid, olid ka mu enda jaoks ehmatavad.

Ühel hetkel oli mul seal jalgevahel üks vanem ämmaemand, punaste huulte ja mustade prillidega. Käskis endale otsa vaadata ja ütles siis väga konkreetselt ja üsna kurjalt, et laps on vaja kätte saada, ärgu ma karjugu ja lihtsalt pressigu elu eest. Vaatasin talle otsa nagu väike lambuke, noogutasin ja pressisin nii kuis suutsin. Ma tegelikult ei saanud lõpuni aru, kuhu ja kuidas pressida. Ma olen üsna kindel, et selles oli süüdi ka see pagana selili olemine. Aga ma pressisin, nii kuidas oskasin ja ühel hetkel sai see läbi, beebi oli väljas. Kell 14.57 sündis meile tütar.

Jander oli kogu selle aja mu kõrval, hingas minuga kaasa ja hoidis mu kätt. Ta pärast rääkis, kuidas ma olin rinnuni tulipunane olnud ja kuidas ta imestas, kui palju mul välja hingamiseks õhku jagus. Mu nägu oli peale sünnitust veel kolm päeva täpiline sellest suurest pressimisest. Sünnitamine on ikka rets!

Umbes sekundiks pandi laps mulle kõhule ja siis juba viidi teise ruumi. Vot see oli kõige hullem hetk. Oled just millegi nii raskega hakkama saanud ja siis viiakse su beebi ära. Muidugi ma sain aru, et see on vajalik, aga siiani kripeldab see, et ma ei saanud oma lapsega seda nahk-naha kontakti kohe. Jander kutsuti kaasa ja ta sai beebist selle kohustuslik kaalu-pildi teha. Öeldi, et beebi hingab ise, aga viiakse intensiivi, ikkagi enneaegne laps.

Samal ajal sain ma väikse hingetõmbepausi, kuni umbes 25 minutit hiljem sündis platsenta. Siis hakkas aga järgmine piinamine – õmblemine. Täiesti pekkis, kui haigelt valus see oli. Olgugi, et beebi oli väike, tegi see hull kiirustamine mind ikkagi üsna katki. Röökisin ikka korralikult seal jalad laiali. Mingeid sisemisi õmblusi tehti ka, uuh. Muidu on sul sel ajal ju beebi rinnal ja rõõmupisarad silmas, ei panegi ehk tähele, et seal all askeldatakse. Ma pidin aga ilma beebita ja muremõtetega seal laual piinlema. Vastik oli, väga vastik. Õmblemine võttis üle tunni aja ka.

Kaks tundi peale beebi sündi saime lõpuks tema juurde intensiivi. Meie pisikene, kuvöösis, juhtmete küljes. Ei ole just see vaatepilt, mida näha tahaks. Nutsin ja silitasin läbi kuvöösiavade beebit. Olgu tänatud, et vastsündinute intensiivis spetsiaalsed perepalatid on. Saime kogu aeg tema juures olla.

Ma ei saanud endiselt aru, mis toimub. Kõik tundus nii sürr ja ma muudkui ootasin, millal see uni läbi saab. Lapse sünd, mis peaks nii rõõmus ja õnnelik sündmus olema, oli meie jaoks hoopis suure murega alanud. Raske oli, aga see oli nüüd meie reaalsus.

Meie tütreke sündis 22. aprillil kell 14.57 ilunumbritega 1870g ja 41 cm, 33+6 rasedusnädalal. Siiani ei teata, mis enneaegse sünnituse esile kutsus. Ju preili arvas, et ta on juba piisavalt küps ja tahab maailma avastama tulla.

Hiljem tuli välja, et enneaegsus on mul ilmselt geenides. Minu vend on enneaegne, minu ema on enneaegne ja nüüd siis minu esimene laps ka enneaegne. Ahjaa, Jandri isa on ka enneaegne. Hea, et ma varem seda kõike ei teadnud, oleks ette muretsenud.

Sellest, mis edasi sai ja mis haiglas toimus, kirjutan aga järgmises postituses. See siin on juba hirmus pikaks veninud.

Tänaseks oleme aga ilusti kodus ja beebi kosub tublisti. Oleme esialgsest šokist ka üle saanud ja naudime nii väga oma pisikest nööbikest. Ta on nii vapper ja niiiiiiii armas!

Ma olen ema! Minu esimene emadepäev! Ma olen niii õnnelik oma pisikese pere üle!

Ilusat päeva kõigile emadele!

Laura

Meie pisikene! Foto: Kairit Pajusalu

17 kommentaari

  • Aili

    12. mai 2019 at 08:46

    Palju palju õnne!!!!
    Külmavärinad käisid läbi kui kirjutasid, et arst vaatas sulle otsa ja ütles, et laps tuleb kohe nüüd välja saada. Mulle tuli arst kõrva juurde ja sosistas põhimõtteliselt sama asja ja isssssand ma pole eales suuremat energia boosti vist saanud kui siis.

    Vasta
    • Laura

      13. mai 2019 at 11:30

      Aitäh! 🙂 Mulle andis see karm ja otsekohene jutt mingi uue jõu, et nüüd lihtsalt tuleb endast kõik anda, olgugi, et niiii pagana valus ja raske oli.

      Vasta
  • E

    12. mai 2019 at 08:56

    Imelist esimest emadepäeva sulle, armas Laura! Ja palju õnne tütre sünni puhul. ❤️ Nutsin seda postitust lugedes katkematult, sest minu esimese lapse sünnilugu on väga-väga sarnane. Kõik see teadmatus, segadus, hirm jne. Ka mul on enneaegseid suguvõsas palju. Pikk-pikk pai teile kõigile!

    Vasta
    • Laura

      13. mai 2019 at 11:31

      Aitäh sulle! 🙂
      Kirjeldasid täpselt neid emotsioone, mida tundsime. See kõik tuli ju nii ootamatult, polnud mitte kuidagi selleks valmis ja mure oli suur.

      Vasta
    • Laura

      13. mai 2019 at 11:33

      Aitäh! 🙂
      Nime veel ei avalda. Me pole pisikest veel kõigile sõpradele tutvustada saanud. Kui see tehtud, siis ehk hõikan siin ka nime välja.

      Vasta
  • J.

    12. mai 2019 at 05:22

    Uskumatu! Palju õnne beebikese sünni puhul! Kindlasti ei olnud see kerge. Palju jõudu teile, kõik läheb hästi. Beebi on nii armas! 🙂

    Vasta
    • Laura

      13. mai 2019 at 11:34

      Meie jaoks on ka kõik väga uskumatu olnud, alles nüüd kodus olles oleme aru saanud, mis toimus ja et beebi ongi päriselt juba meiega. 🙂
      Aitäh heade soovide eest!

      Vasta
  • Virge

    12. mai 2019 at 10:50

    Hääled – sama. Mul on siiani natukene piinlik. Uskumatu kui madalaks võib naine oma hääke ajada.

    Õmblemine – sama. Ma tundsin ikka väga hästi neid pisteid. Ühe korra sõitsin mööda voodit ämmakalt eest ära, sest moka õmblemine oli päris õõvastav ja tuntav 😀

    Teile soovin aga palju palju õnne ja toredat koos kasvamist! 🙂

    Vasta
    • Laura

      13. mai 2019 at 11:38

      Hahaa! 😀 Siis kui mul veel valud üle hingatavad olid, kuulsin kuskilt kõrval toast üsna valjusid möirgeid ja imestasin, et kes see siis kohe nii hulle hääli teeb. Oo well, ma ise tegin ikka veel jõhkramaid ürgseid hääli. 😀 Ja no see õmblemine, issversussver kui kohutav! Ma vandusin vist isegi ja kirusin arsti ja siis samal ajal vabandasin, et “ei midagi isklikku, aga niiii rõve valus on!” 😀

      Aitäh sulle! 🙂

      Vasta
  • M

    13. mai 2019 at 01:14

    Palju õnne, olen su ootusajale väga kaasa elanud! Ootan väga ka loo jätku, kuna olen ise hetkel 30+4 ja enneaegne sünnitus on teatud riskide tõttu väga-väga reaalne ja igapäevane oht, mistõttu igasugune kogemus varajase sünnituse kohta on nö õpetav ja lohutav samaaegselt.

    Vasta
    • Laura

      13. mai 2019 at 11:40

      Aitäh sulle! 🙂
      Ma püüan selle nädala jooksul järgmise postituse valmis saada. Sulle soovin aga kõike parimat! Iga lisa päev, mis beebi kõhus kasvada saab, on võit. Loodan, et saad ikkagi lõpuni (või vähemalt 37. nädalani) beebi ilusti kanda. Ole tubli!

      Vasta

Vasta E-le Tühista vastus

%d bloggers like this: