Miks kõik praegu pekkis on?

Pidasin täna õhtul iseendaga ikka korraliku võitluse maha. Terve päev mõtlesin, et õhtul lähen kindlasti jõusaali. Kui ma siis kella 18 paiku lõpuks koju jõudsin, kõhu täis söönud olin ja diivanile viskasin tundus täiesti võimatu end uuesti püsti ajada. Tegelikult peaks endale antud lubadusi ju kõige kindlamalt pidama ja seega polnud mul valikut – tuli minna. Irooniline oli veel see, et mul tegelikult olid trenniriided isegi seljas juba. Lõpetasin “tööpäeva” ju trenni andes.

18553711_1730882170256979_85512363_o

Eelmise nädala trenniselfi.

Kristiine MyFitness on mulle kõige lähemal ja kõnnin sinna umbes 7 minutit. Patt on endale mingeid vabandusi otsida ja mitte minna. Lõpuks väntasin 45 minutit jalgrattaga, kõndisin 10 minutit mäkke ja tegin kõhulihaseid peale. Kummaline, aga põlved on kahtlaselt tundma hakanud jälle. Mitte ei valuta, aga justkui nõrgad on, ei kanna nii hästi kui tahaks.

Aga tegelikult olen ma rajalt maas. Toitumine ei ole korras, trennis käin siis kui jõuan.

Vanaema on haige ja ma käin pea igapäev peale tööd tema juures, aitan vanatädi ja olen vanaemale seltsiks. Teen lolli nalja, muljetan oma päevadest ja püüan olukorda natukene rõõmsamaks muuta. Need paar kuni mitu tundi mis ma seal peale tööpäeva veedan võtavad aga nii korralikult läbi, et koju jõudes olengi täiesti kutu, just emotsionaalselt. Tahaks ju palju rohkem aidata ja teha nii, et vanaemal jälle hea oleks, aga.. ma saan teha täpselt nii palju kui ma teen. Püüan lihtsalt võimalikult palju aega temaga koos veeta ja häid mõtteid mõelda. Aga te ju mõistate, et see on raske.

Sellepärast ma olengi “õige” toitumise ja trennid tagaplaanile jätnud. Trenni jõuan ma terve elu teha, aeg vanaemaga on aga piiratud.

Ma ei tea noh, kas ja millal jälle tuleb see aeg, kus saab öelda, et kõik on kõige suurepärasemas korras? Veits nukker värk. Vähemalt on Jander mulle väga suureks toeks, nii et sel rindel on kõik küll väga hästi. New York’i reis pole ju ka enam üldse kaugel.

Aga Blogiauhindade hääletus kestab ka endiselt. Ma olen väga-väga rõõmus, kui teil veel mõni hääl üle on ja selle mulle annate. Hääletada saab SIIN.

eba2

Olge vaprad!
Laura

12 mõtteid “Miks kõik praegu pekkis on?

  1. Ehk teinekord on see kõrge lati seadmine probleemiks. Keskendu protsessile ja selle mõnule, ära ülemäära end piitsuta. Kõik tahaksid teoorias istuda 24/7 trennis, et six pack juba eile käes oleks. Senikaua kuni trenn on hobi, mis sind defineerib, kallis Kaseke, siis on tegelikult ju kõik tip-top – tõusud ja mõõnad.

    Minu poolt hääl antud. Päikest sulle! :)

    1. Ma olen alati see kõrge lati seadja olnud, aga praegu on küll selline periood, kus endale mõista anda, et alati ei pea kõike maksimumiga tegema.

      Aitäh sulle! :)

  2. Mõtlesin eile, et huvitav kas oled Sina kes rattaga sõidab aga polnud päris kindel ja seda seepärast, et päris elus näed Sa veel palju parem välja kui piltidel ;)

  3. Ära tunne end halvasti seepärast, et trenni vb natuke vähem on kui meeldiks ja toitumine kergelt logiseb. Kui kalli inimese heaolu pärast muretsemisest on stress, siis polegi kehale veel enam stressi vaja….kui tunned, et on puhata vaja, siis puhka ja ära tunne süümekaid! Keskendu ühele olulisele asjale korraga. Pikk pai sulle! Ja ps suurepärane näed välja!!

    1. Aitäh sulle! Praegu elamegi üks päev korraga ja teen täpselt nii palju, kui jõudu ja jaksu on.

  4. Mõistan :)
    Trennist ja tervislikust toitumisest on palju olulisemat. Lähedaste haigust/viletsust on valus näha. Eriti kui midagi peale lootmise ja toetava sõna teha pole võimalik.

Leave a Reply