Miks viimased lisakilod ei kao? Ja kas peaksidki?

Möödunud nädal on läinud nii kiiresti, et blogimine on tagaplaanile jäänud. Esiteks juba seetõttu, et nädala esimene pool möödus tunnistusi kirjutades ja mul polnud mitte tuju veel ka blogisse kirjutama tulla.

Mul on selle nädala jooksul väga palju mõtteid olnud, millest kirjutada tahaks. Täna ma ühel neist teemadest peatungi.

Kirjutasin mõni aeg tagasi SELLE postituse, kus ma jõudsin järeldusele, et enesearmastus on tegelikult ikka tõesti nii tähtis ja ilma selleta polegi võimalik endaga rahu sõlmida. Tolles postituses suutsin üles loetleda omadused oma välimuse juures, mille üle ma rõõmustada saan. Sinna kuulus naeratus ja juuksed ja piht ja isegi tagumik.

Sel nädalal mõtlesin ma ka sellele, et miks pole mul ometi õnnestunud viimasest 5 üleliigsest kilost lahti saada? Miks olen ma juba umbes aasta otsa samas kaalus?

Vahemärkus: Olen küll samas kaalus (vist), kui eelmine suvi, aga minu meelest on mu vorm parem, kui aasta tagasi. Mingi lihas on mul ikkagi olemas. 

Vastus eelnevatele küsimustele on väga lihtne – ma ei taha jäätisele (ja šokolaadile) ei öelda! Viimane magusavaba nädal viis mu JÄLLE liigsele söömisele. Mida rohkem ma end keelan, seda rohkem ma süüa tahan. Mida rohkem ma kaalule mõtlesin, seda kindlam oli tõsiasi, et see ei langenud. Kõik ikka ja endiselt peas kinni.

Ja mis need 5 lisakilo siis õigupoolest on? Jah, mul ei ole sixpacki, aga mul ei rippu pekk üle püksiääre. Jah, mul ei ole kivikõva bubblebutti, aga mul on .. ümar tagumik, mis väriseb, aga on .. tagumik. Saate aru, mida ma mõtlen?

Jah, ma tahaksin trenni osas tublim olla, aga viimased nädalad tööl + vahepealne tõbisus viisid rajalt ära. Ja mis siis, ega trenn eest ei jookse. Saatuse tahtel õnnestus mul juulikuuks võita 30-päevane treeningpääse spordiklubisse. Küll ma siis trenni kütan.

Sest tegelikult ei ole mul ju praegu ka midagi viga? Praegu söön ma täpselt siis ja täpselt seda, mida hing parasjagu ihkab. Ja teate, kaal seisab vapralt sama koha peal.

Ma muidugi imetlen neid, kes suudavad täpselt kinni pidada toitumiskavadest ja kes ahvatlustele alla ei vannu. Minu suurim respekt! Aga mina tean, et selline “eluviis”, kus pidevalt oma söögikordadele ja nende planeerimisele mõtlema pean, ei vii mind mitte kuskile. Läbi proovitud ja läbi kukutud.

Reisini on nädalake jäänud ja ma luban, et lasen endast rannas bikiinides pilte teha. Olgu see vorm siis sel hetkel milline tahes. Ja ma olen kindel, et minu bikiinikeha peale nüüd keegi ikkagi ära ei minesta.

Sain siin mõni nädal tagasi aru ka sellest, et mida enesekindlam ise olla ja end ka eneskindlalt näidata, seda atraktiivsem sa ka teistele paistad.

Üllatun isegi, et need sõnad siia kirja said. Aga ma päriselt arvan ja tunnen nii. Mu mõtted võtab väga hästi kokku see pilt:

d9fa7587fe0d802055aca2c143101fe8

PS! Ma lihtsalt täpsustan, et ega ma nüüd 24/7 ka rämpsu ei söö. Ma lihtsalt ei mõtle enam igale ampsule. :)

PSS! Tegelikult pooldan ma ikkagi tervislikku toitumist ja trenn/liikumine võiks iga inimesega kaasas käia. Minu mõte on see, et liigne enese piiramine ja ülemõtlemine võivad tuua hoopis vastupidise tulemuse, sain seda omal nahal tunda. 

Ja kõige lõppu kaks bikiinipilti minust aastast 2014. Siis kaalusin 3 kilo rohkem kui praegu. 

Andke aga teada, mis mõtteid teis see postitus tekitas. Pani kukalt kratsima või nõustute minuga?

Laura

10 mõtteid “Miks viimased lisakilod ei kao? Ja kas peaksidki?

  1. Mina mõtlen nii, et peamine on see, et ise rahul.
    Oleneb ka sellest millises järjekorras on väärtused. Minu puhul on ülikõrgel treeningud ja nüüd ka tervislik toit liigse närvitsemiseta, vabalt. Kui on sõbrad, elukaaslane ja töö või elunautimine sh jook, söök esikohtadel, siis need kilod jäävad ja tuleb olla rahul. Ole õnnelik ja siis on kõik hästi. :)

    1. Mulle nii alati meeldib sinu kommentaare lugeda, Karmen! Arutled ja mõtled kaasa.

      Sul on jälle õigus. Prioriteetide küsimus. Viimastel nädalatel oli oluline töö asjades korda hoida ja end sellele pühenduda. Olin iga päev nii väsinud ja ootasin nii väga õppeaasta lõppu. See jõudiski kätte. Nüüd on vaja veel nädal aega tööl käia ja saabki puhkusele. Sel ajal polnud ma aga võimeline mõtlema liiga palju söögile/trennile. Tegin kõike nii, kuidas sel hetkel jaksasin ja suutsin. Nüüd reisi ajal tahan ma kogemust nautida, kaaslasega toredasti aega veeta. Ja peale seda, kui puhkus läbi, on mul jälle aeg, et iseenda peale mõelda ja teha seda, mida ma ise naudin. Selleks ju tegelikult ongi trenn. Lootus on, et peale puhkust on suur väsimus möödas ja energia treenimiseks olemas. Ja aeg on näidanud, et midagi mõnusamalt läheb trennidega, seda vähem tahan magusat ja rohkem just tervislikku toitu. Mul on hea meel, et alkohol pole minu jaoks õnneks mingi teema, nii et üks pahe vähem, millest end võõrutama ei pea. :)

      Nüüd läks vist küll pikaks kommentaar, ups. :D

  2. Nõustun, et enesepiiramine viib rappa. Vähemalt enamusel. Oi, kui palju ma olen lugenud ja kuulnud neist enesepiirajatest ja kes siis hiljem on sattunud söömishäirete küüsi. Paraku olen üks nendest. Minul siis binge eating nt. Üritan küll mõistusega võtta. Vahel õnnestub, vahel mitte. On omad tagajärjed, mis elu segavad ja mitte ainult minul, aga nendest avalikult ei hakka kirjutama. Pigem siiski lubada endale soovi korral kõike ja elu nautida. Piirangud on väääga tugevatele ja kõva toetusega selja taga, kuigi on ka neid murdujaid olnud…

    1. Just, nii ongi! Ma arvan, et mindki vaevas vahepeal söömishäire laadne seisund, aga mulle tundub, et praeguseks olen sellest lahti saanud (kui ise lollusi tegema ei hakka, siis on lootust, et see tagasi ka ei tule).

  3. Enesekindlus teebki tugevaks ja seksikaks. Minu arust pole midagi paremat kui enda kehaga rahul olev naine, see lihtsalt õhkab temast välja. Nendel hetkedel ei vaata keegi sinu viimaseid “liigseid” kilosid, sest olgem ausad – kui sa ise nendele tähelepanu ei juhi, siis kedagi teist ka ei huvita. Kõigil on liiga kiire nagunii iseenda kritiseerimisega (ja seda me teame ammu, et kellel on vaja teisi kritiseerida, nendel on endil miskit puudu).
    Seega üks asi, mis minule selgeks sai, oli – fake it until you make it. Kui alati ei ole kõige enesekindlam oma keha suhtes, siis vähemalt jäta teistele see mulje, et oled. See töötab :D Mul on hetkel vist tänu sellele juba liiga palju enesekindlust tekkinud :D
    Reisil pole üldse põhjust põdeda, mida teised arvavad, sest suure tõenäosusega ei kohtu sa esiteks nende inimestega enam kunagi jaaaa nagu ma ütlesin – kõik põevad enamuse ajast nagunii selle üle, kuidas nad ise välja näevad :)

    1. Sul on praegu ikka väga põhjust enda üle uhke olla ja enesekindel olla! Püüan reisil tõesti vabalt võtta. :)

  4. Olen juba mõnda aega su blogi jälginud ja tead – sinu ausus on inspireeriv! :) Alati loen huviga, mis sa kirjutad. Jätka samas vaimus!
    Päikest!
    PS! Hoian pöialt blogiauhindades, minu hääl läks sulle!

    1. Aitäh, Lisett! Mul on nii hea meel sellist tagasisidet lugeda. :)
      Blogiauhindade jagamine saab igatahes põnev olema, ootan ise ka juba tulemusi! :)

Leave a Reply