Minevik, olevik, tulevik

Täna on üsna jama päev olnud. Pidin ärkama kell 8, olin 7.15 üleval, sest hingata ei saanud. Silm oli ärgates punane ja paistes, pea tuikab. Jah, olen omale jälle mingi külmetuse saanud. Vastikvastik.

Kuna olemine halb oli, ei läinud ma ka hommikusse loengusse. Õppisin peda aluste seminari KT-ks. Jõudsin apteegis käia. Kella kaheks läksin seminari. Tööga sain enam-vähem hakkama. Aga see ilm, kohutav! Käisin koju tulles poest läbi ja kui koju jõudsin olin läbimärg olgugi, et vihmavari pea kohal oli.

Õhtul saame Lindaga kokku, et homseks tööks koos õppida. Ja nii see tänane läheb. Polegi muud suurt uudist.

On üks asi, millest ma olen mõned päevad mõelnud kirjutada, kuid pole päris kindel olnud. Aga kuna minult on selle kohta küsitud, siis mis seal ikka.

Olen nüüd peaagu kuu aega vallaline olnud. Mõtet, et enda kõrvale uut inimest tahan, pole mul kordagi olnud. Minu jaoks tähendas see suhe, mis meil Temaga oli, väga palju. Tegelikult tähendab siiani ja see on endiselt uskumatu, kuidas nii läks. Ja just sellepärast, et see suhe minu jaoks nii palju tähendas ja kõik need mälestused veel minuga on, ei soovi mina, erinevalt mõnest teisest, uuesti suhtesse astuda. Milleks? Mulle tundub, et see lahkuminek on olnud üks parimaid asju, mis minuga viimasel ajal juhtunud on. Ma olen lõpuks vaba. Teen kõik oma otsused endast lähtuvalt. Elasin mitu aastat kellelegi teisele, kaotasin iseenda. Nüüd saan ma olla mina ise, teha seda, mis mulle meeldib. Nagu Monika mulle ütles: “Suhe peab sulle juurde andma, mitte ära võtma.” Seda siis igas mõttes. Ma andsin väga palju. Andsin enda. Ja mis ma vastu sain? Vaid pisarad ja murtud südame. Ma ei unusta kunagi.. mitte kunagi seda, mis mulle tehti. Ma ei unusta seda, kuidas minuga mängiti, mind unustati ja maa alla tambiti. Mitte kunagi..
Ma olen leidnud endas uue kindluse, ma usun iseendasse ja ma tean, et ma väärin enda kõrvale vaid parimat. Aga see õige tuleb siis, kui on õige aeg. Praegu naudin ma vallalise eeliseid ja neid on ikka kuradi palju. Ma ei unusta kunagi seda, mis oli, kuid minevikus elamine ei tule mulle kindlasti kasuks. Tulevik silme ees, tegutsen praeguses hetkes iseenda nimel. Ja mul on nii hea olla.
Mu süda ei ole veel millekski suureks valmis. Ma paranen alles.
Aga mul läheb hästi ja minu pärast ei pea enam keegi muretsema.

                                                        Ma usun, et Sa mäletad seda lugu..

Leave a Reply