Ärkasingi täna kehva enesetundega ja tundub, et tuleb diivanil-pleedi-sees-teetass-käes-päev. Ehk et turgutan kõikide koduste vahenditega ennast, et asi hullemaks ei läheks ja eesolevad plaanid tegemata ei jääks.

Mõtlesin aga hoopis ühe kiire postituse teha ja teile ka neid muutuse pilte näidata, mis mind ennast ikka siiani naerma ajavad. Kuidas ometi ma end peeglist ei näinud. 😀 Aga tõsi on, et siis ei olnud mul enesekindlusega mingeid probleeme – ülekaaluline küll, aga olin rõõmus ja rõõsa. Kaalulangus, toitumiskava, petta saamine ja muu kräpp oli see, mis igasuguse enesearmastuse viis. Aga see selleks, pilte tahtsin näidata ju.

Tegelikult olen ma varem ka mõningaid neist piltidest näidanud, aga mulle tundub, et blogisse satub ikka uusi lugejaid ka ja vaevalt, et keegi liiga kaugele arhiivi viitsib sukelduda.

Mina 10. klassis. Rebaste ristimise päeval. 😀 Ma mäletan, et 9. klassi lõpetasin u 65-kilosena, aga siis hakkasingi paisuma. Umbes sel ajal lõppes vist ka regulaarne võrkpallitrenn ära ja liikumist jäi vähemaks. Ilmselge põhjus, miks kaal tõusma hakkas.

12. klassi esimene pool. Oh juudas, need lühikesed tumedad juuksed. Täiesti võõras inimene. 😀 Ilmselt ka minu tippkaal, mis oli sinna 90 kg kanti. Aga tõesti kummaline, et sel ajal ma end üldse nii “paksuna” ei tundnud. Praegu hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et miks sa ometi end nii käest lasid, mineviku-Laura?

Kuupäev kenasti pildi peal olemas. Suvi enne ülikooli minemist ja suuri muudatusi. Mis nunnu punnpõskne tüdruk, eksole. 😀 Käisime emaga Türgis puhkamas ja mul sellest reisist igasuguseid pilte, aga see siin näitab eriti kenasti, kui suur ma olin.

Suvi 2013 USAs. Siis olin ma juba veitsa alla võtnud. Vaadake, kui pruun ma olen! See oli üks äge suvi ikka, kogemus terveks eluks. Usa on üldse üks tore koht, seal on nii palju erinevaid inimesi, et seal ma end küll kuidagi paksuna ei tundnud. Tähelepanust ka nagu puudust ei tulnud. Starbucksis sain isegi abieluettepaneku. 😀

Ülikooli viimane aasta ehk kevad 2015. Umbes sama “suur” olen ma praegu ka. Võibolla kaalun siin pildi peal isegi vähem kui praegu. Igatahes meeldin ma endale siin pildil nüüd väga, kuigi sel ajal need enesekindluse probleemid ikka väga hullud olid. Mäletan, kuidas ma paanitsesin lõpukleidi pärast, sest “ma olen nii paks ja mul on nii nõme kehakuju”.

Ja siin on üks palju targem Laura, kes iseenda heaolu peale palju rohkem mõtlema on hakanud, kes eneseotsingutega tegeleb ja kes tunneb end oma kehas juba palju paremini. Aega võttis, aga asja võib saada küll, kui külm ära ei võta.
Foto: Maike Tubin

Vot selline kena teekond on läbi käidud. Kes iganes praegu sama teekonda käimas on siis ma tahan öelda üht – ole enda vastu hea, ära piitsuta end liialt, leia enda juures alati midagi positiivset, ära ole enda vastu õel ja kuri. Naudi teekonda ja mõtle oma eesmärk hästi läbi. Miks ma tahan alla võtta? Kas ma olen siis õnnelikum? Kas jälgida kaalu või vööümbermõõtu või võrrelda arengut hoopis piltidega? Ja mis kõige tähtsam: Ärge unustage oma vaimset tervist, see on tähtis!

Laura