Minu keha

Mul on täna kirjutamise tuju aga kuidagi väga keeruline oli millestki alustada. Muidugi võiks kirjutada Pariisi reisist lõpuks, sest see oli niiii tore, aga osad pildid on Jandri telefonis alles ja kuna ta on praegu super-busy, siis neid pilte ma täna kätte ei saanud.

Siis mõtlesin, et kirjutaks meie Tallinna elust ja korterist, aga mul pole jälle pilte lisada. Ma oma insta storys (ma ikka aeg-ajalt jauran seal storys ja kajastan oma päevi) ükspäev tegelt natuke jagasin ja näitasin ka elamist, aga millalgi tahaks ikka korraliku tuuri teha, siis kui kõik on “valmis”, aga millal me ükskord sinnani jõuame, pole aimugi. :D Kas teid üldse huvitaks selline postitus? Nii palju saan küll praegu öelda, et olen niiii rahul meie koduvaliku üle ja tunnen end siin väga hästi.

Siis tuli minu Facebooki feed’i Mariliisi postitus ja see kohe kõnetas mind.

Kas ma häbenen oma keha?

Ma olen oma kehale kunagi väga palju liiga teinud – liigne kaal ei ole tervislik ja see jätab kehale omale jälje. Minul on nendeks jälgedeks venitusarmid puusadel, reitel ja säärtel, lisaks tselluliit. See tähendab, et just jalad on minu kõige suurem ebakindlus.

DSC_0252

Nüüd ma teen midagi enneolematut ja jagan endast üht kohutavat bikiinipilti. Pakun, et see pilt on aastast 2010-2011 . 

Tublisti treenides näen alati, kuidas ülakeha aina ilusamaks muutub ja mulle isegi meeldib see, mis vastu vaatab. Aga ma muutun alati kurvaks, kui jalgadeni jõuan. Mul on pirnikeha, mis tähendab, et olen nagunii bottom-heavy. Seepärast läheb üleliigne jalgadelt üliraskelt ära. Projekti jooksul on sentimeetreid ikka läinud ja see on tore, AGA tselluliit ja armid on ikka, lodev nahk reie sisekülgedel samuti. Ja mul on siiani tunne, et just jalgade pärast ei saa ma kunagi oma kehaga rahul olla.

Jah, jõutrenn aitab ka jalgadele ilusamat vormi anda, aga nahk.. see jääb alatiseks armiliseks ja see kõik on minu enda süü! Mina ise tegin endale seda ja nüüd pean tagajärgedega leppima, aga see on nii raske. Ma tõesti unistan lühikestest pükstest, sellistest seksikatest lühikestest teksadest, aga ilmselt ei näe need kunagi minu jalas ilusad välja. Eks ma suvel kleite ja seelikuid ikka kannan, aga ebamugavustunne jääb.

Jander näiteks ütleb, et tema ei pane mingit tsellut ja arme tähelegi ja pole asi midagi hull. Mul on seda muidugi raske uskuda, sest kamoooon, iuuu!

Nii ma siis püüan ikka trenni ja toitumisega keha paremasse vormi saada, kuid tunnen, et seda “ideaali” ei saavuta ma kunagi. Kas ja kuidas on võimalik sellest ebakindlusest lahti saada, ma ei tea. Nõme lugu igatahes. Tahaks ka ilus siresäär olla.

13579959_1307311409280726_1095536088_o

2016 juuni Miamis. 

Kummaline, aga minu meelest olgu pigem kõht natuke pehme ja lodev, aga jalad võiks ilusad olla. Ma tõsiselt kadestan inimesi, kellel ilusad jalad on. Trennis käies näeb ju riietusruumis igasuguseid naisi  ja pigem näen alati ilusate jalgadega naisi, ka need, kes on ehk veidi suuremad, jalad on ikka kuidagi.. ilusad. Tahan ka! :(

Nii et riietes tunnen ma end juba üsna enesekindlalt, aga õhtuti riidest lahti võttes käib mingi nõme jõnks läbi. Eks ma ikka püüan ilusti toituda, trenni teha ja veejoomist endale pidevalt meelde tuletada, sest need kindlasti aitavad, aga see pagana AGA jääb alati.

Pikalt olid minu suureks ebakindluseks ka rinnad ja nende puudumine. Ka paksuna oli mul väike rind ja noh, kaalu alandades on see pea olematu. Praeguseks olen sellega aga enam-vähem leppinud, sest see on miski, mille parandamiseks ma peale operatsiooni midagi teha ei saa. Nii on looduse poolt antud ja nii ongi!

18159615_1695104213834775_1045399393_o

2017 aprill

Aga… nii nagu Mariliis, olen ka mina uhke, et olen oma elustiili muutnud ja pika maa maha käinud. Ja need kohutavad ajad, kui peeglisse vaadates oksendada tahtsin, on ka selja taha jäänud, mis on ometi tore! Pikk tee on käidud, kuid palju on veel minna. Olen tõesti õppinud, et lisaks füüsisele, pean kõvasti tööd tegema ka oma vaimuga. Ainult nii saab enesearmastus tekkida.

Kuidas teiega lood on? Olete oma kehaga rahul või häbenete ka mõnd osa sellest?

Laura

13 mõtteid “Minu keha

  1. Minule ütleb elukaaslane, et ma olen ilus iga jumala päev… pahatihti ma ei saa aru miks. Aga küll tuleb ka aeg, mil jään teda lõpuks uskuma. Oluline on enda kõrvale inimene leida, kes hindaks Sind vaat, et rohkem kui Sina ise ja siis.. siis need väikesed asjad ei tundugi enam nii suured. :)

    1. Mulle ütleb Jander ka pidevalt, et olen ilus ja kiidab mind ka siis, kui a’la koduste riietega ringi siblin. See on minu jaoks muide esmkordne, et kallim kiidab ja komplimente niimoodi teeb. Äkki tõesti hakkan ise ka uskuma kunagi. :)

  2. Sul on väga ilus keha, Laura. Ka jalad. “Aga” jääb alatiseks. Jääks ka siis, kui saaksid endale maailma kõige siredamad sääred. Kui ma ise nii-umbes 30kg raskem olin sisendasin endale igal hommikul, et kui sa kaalud 60kg siis sa oled kaunis ja õnnelik. Kui kuuskümmend käes oli sisendasin endale sama asja ainult, et sihiks oli juba 55kg. Ja mis sa arvad, kas 55kg juures ma tõesti olin endaga rahul? Ei. Mu kõht oli endiselt lodev, mu jalad vormitud ning tagumik kadus sootuks. Kinnitasin endale siis, et ma hakkan nüüd kõvasti trenni tegema. Hakkasingi. Elasin jõusaalis ja Kadrioru pargis treenides. Mingisugust muutust ma ei märganud ja (otseloomulikult muutus toimus, mina ise ei taibanud seda näha) nii ma otsustasin, et võtan siis veel natukene alla. Kui kaal näitas numbrit, mis algas neljaga (…ja ma olen ju 172cm pikk!!!) ei ehmatanud see mind karvavõrdki. Kuidas ma küll kõigilt ja kõikjal kuulsin, kui haiglane ma välja näen aga see oli kuidagi tähtsusetu. Ma ei olnud endaga ikka veel rahul kuigi ma sain kõik mida ma tahtsin ja taga ajasin – saledad jalad, kivikõva ilma igasuguse rasvapolstrita kõhu, peenikesed käsivarred… Õnn ei saabunud mitte ühegagi nendest. Täna kaalun ma ligemale 60kg ja otsin endiselt seda vaherahu, mis toona tulemata jäigi. Tihtipeale vaatan peeglisse, et miks mul on nii kitsad puusad ja miks ometi kõik kilod mis tulevad mu kõhule peavad talletuma… Sellepärast peab endaga juba eos rahus sõlmima. Ehk tõesti peegelpilt ei ole alati niisugune, mis rõõmust üles-alla hüppama paneks aga see lõppude lõpuks on see kõik siiski meie endi peas. Üks asi on see, kui keegi teine sulle ütleb, et sa oled ilus, teine aga see kui sa seda endale ise ütled. Ütle iga päev, kasvõi iga kord kui peeglist möödud. Ajaga hakkad uskuma ja nägema asju, mida enne tähelegi ei pannud ning hajub harjumus keskenduda nendele kohtadele, mis seni sinu tähelepanu liialt nõudnud.

    Sa oled väga ilus! Nüüd on sinu kord endale need samad sõnad öelda :)

    1. Aitäh, Ketely, et oma lugu jagasid!
      Ma olen mitmeid kordi seda ka ise mõelnud, et kas tõesti on olemas see maagiline “number”, mis õnnelikuks teeb ja kogu ebakindluse imekombel ära viib. Mnjah, ilmselt mitte. :/

      Aitäh sulle!

  3. Issand ma nii kadestan su keha. No tahaks ka sinnani jõuda :D Olen suutnud praeguseks küll 110 kg pealt 93 kg peale saada, aga ikkagi nii palju on veel minna :D Mul nagu pekk kaob kõhult ja nagu jalgadelt ka vist, aga ma olen kõige ebakindlam oma käte suhtes. Mistõttu ma alati kannan miskit ka t-särgi peal, sest mulle endale valmistavad mu käed kuidagi nii piinlikust, sest sealt need cm ei kao, tee mis tahad. Tahaks ka ilma varrukateta kleite ja pluuse kanda, aga no ei saa, sest kuidagi piinlik on. Samas vaatan, et teisedki suuremad käivad ka nii, aga niipea kui pean kodust välja minema nii, et käsivarred on nähtaval, siis mu enesekindlus kaob kus see ja teine.

    1. Ma lugesin kunagi mingit head artiklist sellest kadestamise teemast. Enam täpselt ei mäleta, aga mõte oli selles, et ükskõik, milline me ise parasjagu oleme, või kuidas me ise endast arvame, kellegi jaoks on meie keha/välimus kadestamist väärt.

      Käed on ühed kurivaimud tõesti, mis väga aeglaselt vormi muudavad. Minul on ka päris korralik lehvitamislihas, aga enam see mind nii hullult ei häiri ka. Ja tegelikult on vist ikka nii, et me ise märkame oma vigu palju rohkem, teised ilmselt ei pane tähelegi.

      Ole tubli ja edu kaalulangetamisel! :)

  4. Eelkommenteerijatele – ka minul on kodus mees, kes iga päev mulle ütleb, et ma ilus olen. Tema jaoks ma olen hull sporditädi ja oma elu parimas vormis. Muudkui kiidab :)
    Aga see ei tähenda automaatselt, et ma oma venitusarme enam ei märka. Ma igapäevaelus olengi enesekindel ja pean ennast ikka valusaks püssiks. Lihtsalt. On hetki, mil ma panen lühikesed püksid jalga ja kogu see enesekindlus käib kolinal alla. Ma ei võrdlegi end teistega, lihtsalt minu meelest on venitusarmid koledad. Nii minu kui ka teiste kehadel. Osadel ei pane ma neid lihtsalt tähelegi, aga kui paneksin, siis ma neid ilusaks ei peaks. See ei tähenda aga seda, et ma inimest ennast fantastiliseks ei pea!
    Sellel teemal võib lõputult jageleda, et tegele oma sisemise minaga jne jne. Mu meelest on enamus naisi oma välimuse suhtes ebakindlad. Igal teisel on kunstripsmed, püsimeik, solaariumipäevitus, juuksed värvitud, küüned geeli või geellaki all. Nad ju ka ei tunne end endana mugavalt. Aga nende kallal ei võeta nii, sest nad teevad midagi “enda jaoks”. Kohe, kui julged öelda, et sa ei ole oma kehaga täielikult rahul, on sul mingid häired :) :)
    Heh. Mina ilmselt isegi väga suure tahtmise juures ennast näljutada ei suudaks. Ärge te kohe arvake, et me Lauraga nüüd piitsutame end ja hakkame toitu mäluma ja välja sülitama või üldse mitte sööma. Me oleme mõistlikud ja targad naised. Meile LIHTSALT ei meeldi meie venitusarmid ja tselluliit. That’s it! :)

    1. Okei, Laura… :D kui Sul on sellised sõbrannad, siis ma saan täiesti aru, miks Sa oma välimusega rahul kunagi pole. Eriti nukker elu on ikka mõnel.. pane tähele, armas Mariliis, et elus on muudki kui lihtsalt oma lühikestesse teksapükstesse pepsi mahutamine.

      1. Tsiisös! Paranoiline much? :D
        Me pole Lauraga kahjuks sõbrannad. Ma olen teda ühe korra näinud EBA galal, aga me vist ei vahetanud ühtegi lauset, niiet vaevalt ta nüüd minu tõttu “meeletutes kompleksides” on. :D
        Tegelt nii kommenteeridki? Auch! Kuidas ma nüüd nii tigedaks suutsin su ajada :D
        Sa pole iial millegi tõttu end halvasti tundnud? Ei ole tahtnud lihtsalt natukene auru välja lasta ja viriseda?
        Mina olen enda meelest väga ilus naine ja mingites kompleksides ei vaevle, aga lühikestes pükstes tunnen end suures seltskonnas kuidagi paljastatuna. Ma ei taha, et kõik mu rasedusaegsete ülesöömiste tagajärgi näevad. Midagi peaks endale ka hoidma :D
        On sul venitusarme? Noh, selliseid ikka sügavaid vagusid, mis on ka silmad kinni käega katsudes tugevalt tunda? Kui ei, siis ei maksa venitusarmide kohapealt sõna võtta. Tegelt ka!

  5. Kahjuks olen Sinu blogi lugedes ainult kuulnud sellest pealmisest kihist – kehaga mitte rahul olemisest. Olen omaenda mineviku (ja oleviku) tõttu õppinud, et paraku on selle taga midagi muud, midagi suuremat, millega rahul ei olda. Nagu üks eelmisi kommenteerijaid olen minagi õppinud, et mingisugune kindel kaalunumber või välimus tegelikult rahulolu ei paku. Vajaka on jäänud midagi muud.

    1. Mnjaa, sul on ilmselt õigus aga ma ei oska mitte kuidagi midagi teha, et olukorda paremaks muuta. Eile arutasime ka elukaaslasega sel teemal ja no ei tea mina, kuidas iseendaga lõplik rahu teha. Ma tegelikult arvan, et inimesena olen ma täitsa tore, aga miskipärast ajan ikka väga hullult taga seda “tahan ilus olla”, muidu pole ma piisavalt väärt…

      1. Tead, see rahulolu tuleb ajaga. Ma olen kõikunud kaalus 59-89 viimased 10 aastat. 59 kg olin vist umbes nii vanalt, kui sina praegu ja ikka ei olnud 100% rahul. Nüüd langetan vaikselt 85 juurest allapoole ja keskendun enda ilusamale küljele (minul on selleks just alakeha, ülakeha on murelaps) et mitte motivatsioonil kaduda lasta. Ja täna saan aru, et ilu ei sõltu kaalust, aga saledam keha on tervislik.

Leave a Reply