DSC077081

Motivatsioon

Kust leida motivatsiooni? Kuidas hoida motivatsiooni? Mida teha siis, kui motivatsioon kaduma on läinud? Kuidas uuesti alustada?

Minult on päris palju küsitud just neid samu küsimusi. Tegelikult arvan ma, et neile polegi ühest vastust. Me kõik oleme erinevad ja seetõttu ei pruugi üks asi kõigi peal töötada.

Minu esimesed kilod läksid kogemata, ilma suure pingutuseta ja märkamatult. Tagasi need kilod ei tulnud ja mina olin rõõmus edasi. Eelmisel suvel võtsin veel alla ja riided hakkasid suureks jääma. Peale USAst tagasijõudmist tulid need kilod aga tagasi. Olin kurb, aga midagi muuta ei suutnud.

Kevadel Kristinaga Türgis käies tundsin end küll halvasti. Nägin peale reisi üht kohutavat bikiinipilti endast ja tahtsin otsad anda. Sel samal hetkel tegin otsuse, et nüüd aitab. Ma ei taha enam selline olla, ma pean midagi ette võtma. Sealt samast tuli ka motivatsioon.

Ma tahan rõhutada, kui oluline on see motivatsioon leida enda seest. Seda kõike peab tahtma iseenda pärast, mitte sellepärast, et kellelegi teisele meeldida, või kellelegi midagi tõestada. Kui Sa ise seda kõike ei taha, ei muutu midagi. Sa suudad vastu pidada ehk nädala või isegi kuu aega, aga kui sa seda endiselt päriselt ei taha ja pole nõus endast kõike andma, pole need muutused jäävad. Kurb, aga tõsi!

Peale seda, kui esimesed sammud on tehtud, esimesed tulemused näha, tõuseb minu meelest ka motivatsioon. Ma särasin nagu väike laps jõuluvana nähes, kui hakkasin esimesi komplimente oma kaalulanguse kohta saama. See tähendas, et muutus on näha, inimesed märkasid! Suutsin selga panna riided, mis pikalt kapis olid seisnud, sest mu paksud käsivarred ja jämedad reied ei mahtunud neisse. Mõõdud vähenesid, kaalunumber langes ja motivatsioon kasvas. “Ma polegi paksuks loodud,” mõtlesin.

Suvi on minu jaoks väga suurte tagasilöökidega olnud. Mulle meeldis mu Tartu rütm, korralikult toituda oli lihtsam, trenni teha oli kergem. Kodus on mugav, külmkapis on kogu aeg midagi “lubamatut” ja nii lihtne on libastuda. Olgugi, et ma pole terve suvi omale ainult rämpsu sisse ajanud, olen siiski rajalt kõrvale vajunud. Aga me ei ole enda peale pahane. Mul oli seda “vabadust” juskui vaja. Ma tean, et suudan end õigele teele tagasi saada, sest ma tõesti tahan seda.

Olgugi, et ma vaevlen endiselt ebakindluse käes, olen juba sammu edasi astunud. Juba see, et endast bikiinipildi ülesse panin on suur asi. Enne reisi olen võtnud ka põhimõtte, et naudin sealset aega ilma piinlikuseta, süümepiinadeta. Näen neid inimesi seal esimest ja viimast korda ja kurb küll, kui neile mu tselluliidised jalad ehk ei meeldi. Mina tahan oma puhkust nautida ja püüan nina püsti hoida. Proovin enesekindlust kasvõi teeselda, ehk õnnestub. :)

Laura.

Leave a Reply