Mu jalad löövad tuld. Päev on olnud pikk ja väga tegus. Tegelikult mulle see tempo meeldib, pole aega igavusest omale mingit rämpsu sisse ajada või midagi sellist.
Kes mu niisama heietust koolist ja tööst lugeda ei taha, kerigu alla poole. Mul on abi ja nõu vaja!
Igatahes..
Kui ma enne mõtlesin, et siiani on kõik selle semestri ained täitsa talutavad ja huvitavad, siis täna ma enam nii ei arva. Viipekeele teooria alused tundus alguses täitsa normaalne, aga nüüd on see lihtsalt ajalugu ja see pole kunagi mu lemmikaine olnud. Tänasest hakkas üks uus aine ka, meie “lemmikõppejõuga”. Ma lihtsalt keeldun seal loengus vabatahtlikult käimast. Esiteks kordab see kahte eelmist tema poolt antud ainet ja teiseks on see niiii igav. Homme ma sinna igatahes ei lähe ja saan seetõttu juba päeval Tallinna poole sõitma hakata. No kes istuks kella 18ni reede õhtul koolis? Mitte mina.
Et oma aega mitte ainult kooli ja trenniga (millest ma kohe pikemalt kirjutan) sisustada, sain omale kooli kõrvalt lapsehoidja töö. Tegelikult ma isegi ei nimetaks seda tööks, sest lapsed (kohe kolmeseks saav tüdruk ja neljane poiss) on nii tublid ja asjalikud, et aeg lihtsalt lendab ja mul on nendega lõbus ka. 🙂 Koht asub minust 3 km kaugusel, mis tähendab seda, et nii eile kui täna sain juba ainuükski tööle ja tagasi käiguga 6 km kirja. Ja ma ei jaluta seda maad, vaid ikka kõnnin, tempoga. Enam ei oskagi jalutada, kogu aeg on tamp taga..
Ja peale tööd kappasin ma Lõunakeskusesse lootuses omale blender osta. Jäi ostmata, sest seda, mida mina tahtsin, polnud.
Niimoodi olen täna maha kõndinud umbes 14 km. Jalad on väsinud ja puusas on imelik valu. Homme nii palju ei liigu.
See eelmine osa oli kõik sissejuhatus, tegelikult on mul palju olulisem asi rääkida.
Oluline osa algab siit!
Oluline osa algab siit!
Ma olen oma toidulaua jälle normi saanud ja õigesti toitumisega mul probleeme pole. Aga vot see trenni pool on endiselt kahtlane. Mulle on tehtud kodune treeningakava, kuid ma ei suuda seda jälgida. Ma ei suuda kodus, oma toas, kus on mu läpakas ja voodi, end treenima sundida. See pole minu jaoks õige keskkond. Võrkpall mulle ju meeldis, väga meeldis ja ometi pole ma sinna rohkem jõudnud. Ma ei suuda end motiveerida kella 20.30ks trenni minema, see on minu jaoks liiga hilja.
Mida siis teha?
Ma pean ju trenni tegema, aga kuidas? Muidugi võiks ma ju oma treeningkava endaga välja kaasa võtta ja iga kord peale oma kiirkõnni/jooksu ringi harjutused ära teha, aga miskipärast on minus sees loll hirm, et “mida küll mõeldakse”. Teine võimalus oleks ju mõne spordiklubiga liituda, aga ma ütlen ausalt, mul pole selle jaoks raha.
Mulle väga meeldis, kui kevadel V-ga väljas treenisime. Tema muudkui pushis mind ja mina muudkui vaidlesin vastu ja virisesin, aga tegin vajalikud harjutused ära. Kas keegi ei taha mulle treeneriks hakata? Olla mu kõrval ja mind pingutama panna, sest ma tean, et ma suudan väga palju, lihtsalt üksinda jääb motivatsioonist ja tegelikult ka teadmistest puudu. Aidake, palun!
Mu eesmärk on sünnipäevaks (26. november) vähemalt kolm kilo kergem olla ja kõht võiks lamedamaks tõmmata. Kevadel oli juba päris hea seis, suvi rikkus kõik ära.. Seda pole ju palju tahetud. Mul on lihtsalt abi vaja! 🙁
Natukene-meeleheitel-Laura!