Juba mitu päeva olen hoogu võtnud, et sel teemal kirjutada. Ajendas mind Õhtu saade, kus sel teemal sõna võeti. Ütleme nii, et ma olin väga triggered (mis see hea eestikeelne vaste sellele sõnale on?).

Hästi lühidalt ja üldiselt tahan ma öelda lihtsalt seda, et vaesed naised, kellele ühiskonna (või ma isegi ei tea täpselt kelle/mille) poolt nii suur surve peale pannakse, et peale sünnitust peab kindlasti rasedusaegse keha saavutama. Ei pea!

Naise keha teeb raseduse ja sünnitusega läbi nii suure muutuse, et isegi kui pealtnäha näeme välja jälle nagu “enne”, siis tegelikult on keha ikkagi uus. Ja mitte ainult füüsiline keha. Emaks saamine muudab iga naist, nii vaimselt kui füüsiliselt ja see on täiesti okei, ma lausa ütleks, et nii peabki olema.

Ma mäletan väga hästi, kuidas päev peale sünnitust oma lodevat ja paistes keha vaatasin ja mõtlesin, et küll ma olen ilus! Mu keha on nii võimas! Ta kinkis mulle mu lapse. Ma pole peale seda hetke kordagi nii tundnud, sest noh, mul on oma keha suhtes ilmselgelt palju ebakindlusi, aga ei raseduse ajal ega peale sünnitust mõelnud ma kordagi, kuidas ometi ruttu jälle “endiseks” saada.

Mul läks iseenesest väga hästi. Peale haiglas oldud üheksat päeva koju jõudes kaalusin natuke vähem kui enne rasedust. Mu keha taastus väga hästi ja ma olen talle selle eest hiiglama tänulik. Aga ma mitte kordagi ei mõelnud sel ajal oma kaalule või vormile. Minu prioriteet oli minu laps ja see, et uue elukorraldusega harjuda.

Tulen nüüd selle sama Õhtu saate juurde. Kogu teema seisnes selles, kuidas peale sünnitust jälle vormi saada ja kuidas naised ikka raseduse ajal juba muretsevad, milliseks keha muutub. Ühest küljest muidugi, oma keha eest peab hoolitsema ja seda nii raseduse ajal kui peale seda, aga see ei tohiks naiste jaoks kuidagi olla peamine mure, aga just selline mulje mulle sealt saatest jäi. Räägiti, kuidas peale sünnitust jälle trenni tegema hakata, kuidas tervislikult toituda. Jaa, muidugi on toit ja liikumine oluline, aga see ei peaks olema oluline selleks, et jälle “ilus” olla vaid ikka selle jaoks, et end hästi tunda.

Ma püüan nüüd oma mõtteid natuke paremini edasi anda. Ühesõnaga, mina soovin, et ükski naine ei tunneks survet peale sünnitust kohe suure hurraga “vormi” saada. Sa ei pea vastsündinu kõrvalt tema une ajal trenni vihtuma. Sa ei pea oma toitumise pärast muretsema, peaasi, et sa üldse söömiseks aja leiad. Olgu selleks siis korralik praad või kiire batoon või šokolaad. See koorem, mis värske ema õlule lapse eest hoolitsemisega langeb, eriti imetades, on väga suur! Lase oma kehal taastuda, õpi tundma oma beebikest, nautige ühiseid hetki, harju uue eluga. Vormi ja “ilusaks” saada on sul aega maa ja ilm, aga seda nunnut nohisevat beebit on sul vaid hetkeks, sest ülla-ülla, lapsed kasvavad niii ruttu!

Ma loodan, et midagigi oli siit postitusest arusaadav. Tundsin, et emotsioon tahtis liiga üle võtta, aga las ta jääda. Pidagem lihtsalt meeles, et iga naine on erinev ja iga keha on erinev, taastumised on erinevad. Beebid on erinevad, mõni beebi vajab rohkem emmega kaisutamist, mõni on nõus iga une ajal oma pesas magama. Kõigest sellest oleneb ka see, kas ja kui palju emal iseenda jaoks aega on. Võrdlemine on halb. Ja palun lõpetame ära selle “kuidas peale sünnitust kiiresti vormi saada” rõhutamise. Räägime parem sellest, kuidas peale sünnitust oma emotsioonide ja hormoonidega toime tulla, kuidas küsida abi ja kuidas leida võimalusi oma tassi täitmiseks.

PS! Kui Sa oled see, kes peale sünnitus suutis, tahtis ja sai kohe tavapäraste treeningute juurde naasta, siis see on ka täiesti okei! See on okei, kui sa teed seda sellepärast, et sa tahad, mitte et sa pead.

Laura