2014-04-29-18.47.311

“Never question the clouds, they’re only bringing the life-giving rain.”

“Life is at its best when everything has fallen out of place, and you decide that you’re going to fight to get them right, not when everything is going your way and everyone is praising you.” 
― Thisuri Wanniarachchi

Ilmselt teavad kõik seda tunnet, kui miski ei lähe nii nagu soovid ja probleemid kuhjuvad ning ainuke asi, mida teha tahaks, on lihtsalt peitu pugeda ja välja tulla siis, kui kõik hirmus on möödas.

Minul on praegu see periood. Ma lihtsalt tundsin, kuidas pinge kasvab ja kuidas ma üldse ei jaksa midagi teha. Muretsen nii kohutavalt selle järeltöö pärast, millest sõltub nii palju. Ma tean, et peaksin mõtlema häid mõtteid ja rahulikult õppima, küll siis töö ka tehtud saab. Aga mina pablan, ikka kohe hirmsasti pabistan. Lisaks sellele järeltööle on ju sada muud asja ka tulemas ja teha.
Eile oligi mul täielik mental break-down. Varisesin nii korralikult kokku, nutsin hüsteeriliselt ega suutnud millestki adekvaatselt mõelda. Ikka no täiesti ära kammis. Rääkisin samal ajal emaga ja see kõne kukkus ka nii tobedasti välja. Siis ma muidugi põdesin selle pärast ka veel lisaks ja lihtsalt ei suutnud nutmist lõpetada. Vastik!
Sellisel pingelisel ajal mul tavaliselt ongi vaja seda ühte hetke, kus ma kõik välja lasen. Nutangi nii kaua, kui torust tuleb ja mõtlen kõik halvad mõtted ära. Pärast oli palju parem olla. Suutsin isegi konspekti lugeda ja asjalik olla. Käisime V-ga veel Kaarsillal toimud volbri muusika- ja tuleshow’d vaatamas. Värske õhk tegi ka head.
Kurtsin oma muret Kristinale ka ja peale seda vestlust hakkasin ma mõtlema. Kas ma olen halb inimene, kui ma mõtlen lõpuks enda peale? Kas ma teen kellelegi liiga, kui vahel EI ütlen? Kas ma solvan kedagi, kui sean enda kohustused esiplaanile ega aitagi nii nagu tavaliselt? Kas ma pean lisaks oma asjadele  muretsema ka kellegi teiste asjade pärast? Kas ma siis tõesti olen halb sõber?
Kogu selle halva enesetunde tõttu väldin ma inimesi. Ma ei käinud öösel volbrit tähistamas, nagu enamus seda ilmselt tegid ja jätsin ära kokkusaamised, sest mul lihtsalt on halb olla.
Püüan end praegu õppima sundida. Raske on, ilgelt raske on ja motivatsiooni on lihtsalt võimatu leida, aga vahel tuleb võimatu võimalikuks teha, isegi siis, kui see nii kurrradi keeruline on.
Kogu selle stressamise tulemusena näitas eile hommikul kaal 71,9kg. Nädal varem oli see 73,3kg, mis tähendab nädalaga -1,4 kilo, mis ei ole just kõige tervislikum kaalulanguse kiirus. Samas ikka loodan, et see kaal tagasi ei tule. Kõige rohkem pean praegu end tagasi hoidma, et mitte rämpsu mugima hakata nagu mul tavaliselt stressolukorras kombeks oli. Peab hakkama saama, eksekseks?!!?
Nii, hakkas kergem! Sain end välja elada jälle.
Olge tublid ja hoidke siis ikka pöialt, et kõik lõpuks hästi lõppeks. 
Õnneks mul on ikka mingeid rõõmsaid pilte, mis selle postituse üldise fooni natsa paremaks ehk teevad.

Tegime teisipäeva õhtul mu meeleolu parandamiseks V-ga “väikse” jalutuskäigu. Sammulugeja näitas lõpus 19 000 sammu. 

Ei saa ma ikka ilma endlita. See vist on ikka mingi uueajastu haigus, korra nakatud ja nii raske on terveks saada. :D

Eilne söök. Nii ootan, et saaks oma kasvatatud rohelist salatitele juurde lisada. Ikka igast potist on nüüd taimed välja ronima hakanud. Ootan endiselt põnevusega. :)

Arbuusi hooaeg sai ka avatud. Täiega hää oli!
xoxo
Laura.

Leave a Reply