Nüüd siis päriselt* aastane

Mõtlesin siin jälle lapsest kirjutama tulla. Ma luban, et varsti tuleb rohkem ka #lauriitatagasivormi vol2 teemalisi postitusi, aga enne tahaks natuke mingeid tulemusi, et oleks millest kirjutada.

Iiiigatahes, Nete on nüüd päriselt aastane. Enneaegsete laste puhul arvestatakse nii kalendaarset kui korrigeeritud vanust. Kalendaarselt sai ta aastaseks oma sünnikuupäeval ehk 22. aprillil. Korrigeeritud vanust arvestatakse raseduse ajal määratud sünnitähtaja järgi, mis oli meil 4. juunil. Seega oli meil täna justkui teine sünnipäev ja nüüd on meie beebi (kes polegi ju enam beebi :O ) igatepidi 1-aastane.

Tegin meie suslikule pisikese koogi beebiküpsistest, maitsestamata kohupiimast ja banaanist. Tundus, et maitses hästi, sest koogike kadus taldrikult välgu kiirusel ja põrand oli seejuures puhas. Meie Jandriga heldisime kõrval ja ahhetasime, kuidas küll aeg nii kiiresti lennanud on.

Need näoilmed maivõi! 😀

Sünnipäeva me õigel ajal ju päriselt pidada ei saanud. Minu vanemad ja venna pere küll käisid kiirvisiidil ja mõned minu sõbrannad üllatasid kingitustega, aga selline päris sünnapidu jäi ära. Ma olen endiselt tegelikult üsna õnnetu (jaaa, ma tean, et esimese maailma probleem, aga ikkagi…). Mul oli plaanis tore koosviibimine meie lähedaste ja sõpradega mängutoas, dekoratsioonid ja head suupisted ja kook ja õhupallid ja kingitused, kogu kupatus ikka. Eks see pidu olekski rohkem meile olnud, sest ega Nete sellest midagi aru poleks saanud ja mäletanud, aga mulle oli tähtis ikkagi tähistada seda esimest aastat lapsevanematena. Osaliselt ootasin seda pidu ka seetõttue, et eelmine aasta läksid ka peod natuke nihu, sest Nete varem sündida otsustas. Lohutasingi end siis sellega, et vähemalt esimest sünnat saame suurelt pidada – not!

Mõtlesime, et teeme peo siis hiljem, kui eriolukord läbi ja kannatab juba inimesi külla kutsuda. Aga nüüd ma olen kahevahel, kas teha see ärajäänud sünnipäevapidu või mitte. Iseenesest saaks ühendada nii soolaleiva kui sünna, aga ma ei suuda otsustada. Natuke tundub nagu imelik sünnat nii mitu kuud hiljem pidada, aga teisalt ikka nagu tahaks kodu kaunistada ja laua katta ja külalisi võõrustada. Vot siis, peab välja mõtlema. Mis teie teeksite?

Aga kui ma nüüd tulen tagasi selle vanuse teema juurde, siis ma tunnen, et ma olen selle aasta jooksul oma lapse suhtes (tahtmatult) ebaõiglane olnud ja talle liiga suured ootused seadnud. Kuna ta oma arengus on nii tubli olnud, siis ma üks hetk justkui unustasin selle korrigeeritud vanuse üldse ära. Kalendaarse vanuse järgi on kõik oskused tulnud nö õigel ajal. Aga näiteks esimesi samme hakkasin ma miskipärast eriti vara ootama. Meil beebigrupis (juunibeebid) nii palju tublisid, kes varakult jalad alla said ja ma justkui tundsin, et Nete peaks ka juba ometi kõndima. Ta ju sündis kõige varem ja oli minu peas kohe automaatselt “kõige vanem”. Korrigeeritud vanuse järgi ta seda ju tegelikult pole. Lisaks me kõik teame, et lapsed on erinevad ja hakkavad kõike nagunii erinevatel aegadel tegema ning mingit otsest seost sellel sünnikuupäevaga küll pole.

See tsikk paigal ju ei püsi, pilte sai ka ainult liikuvast lapsest teha. 😀

Ühesõnaga minus pesitsev over-achiever läks üle minu lapsele, mille üle ma üldse uhke pole. Õnneks on mul paar hästi mõistlikku sõbrannat, kes mind selles osas maa peale tõid. Naljakas lugu oligi see, et üks neist oli mul külas siin paar nädalat tagasi ja arutasime seda sama teemat. Ta selgitas, kuidas ta oma lapse puhul ei eeldanud ega oodanud midagi vaid lasi lapsel omas tempos kulgeda. Ja see kõik tundus nii mõistlik ja loogiline. Tundsin, kuidas see mul endal mingi pirni põlema lõi, mõistsin, et mu enneaegne suslik on ju niiii tubli olnud, miks ma temalt siis ikka mingeid oskuseid juba ootan. Seda enam, et ta polnud millegagi hiljakski jäänud. Eriti see kõndima hakkamine kuidagi kripeldas (sain vahepeal mingeid kommentaare ka stiilis, et “aga minu laps juba kõndis 8-kuuselt” jms) ja ma nii ootasin, et Nete ometi kõndima hakkaks. Peale seda vestlust lasin sellest mõttest lahti ja põmm, järgmine päev kõndis Nete kümneid samme järjest.

Ma olen täiesti kindel, et Nete tuli mind siia maailma õpetama. Õpetama, et kõik ei lähe alati plaanipäraselt ja nii nagu mina tahan. Ta on mulle õpetanud, kuidas alati ei pea kõiges kõige parem või “esimene” olema. Ta õpetab mulle, kuidas olla kannatlikum ja jääda rahulikuks, sest ma olen alati nii kärsitu ja lähen kiirelt endast välja, lapsega aga nii ei saa. Selles väikeses inimeses on nii palju sügavust, südikust ja elurõõmu. Tema arengut on kõrvalt nii äge vaadata. Seda, kuidas ta aina enam asjadest aru saab ja kuidas ta oskab enda ümber toimuvat jälgida. Nii põnev!

Nete on praegu suht issikas ja neid kahte koos mängimas ja tegutsemas vaadata on nii tore! Jander on endiselt kodukontoris (õnneks veel pikalt) ja igakord, kui ta teiselt korruselt alla tuleb, tormab Nete talle kilgates vastu. Aah, kui väga ma neid armastan!

Ma tahtsin selle postitusega öelda seda, et ma pole üldse ideaalne (mitte et keegi seda nagunii arvaks, eksole) ja teen vigu. Minu jaoks on eksimine nii raske ja selle tunnistamine veel raskem. Ma alles õpin seda emaks olemise asja ja olgugi, et vahel justkui pekki läheb, ma annan endast alati parima. Ma lihtsalt pean meeles pidama, et iga asi tuleb omal ajal ja see, mida mina tahan või “õigeks” pean, pole oluline. Ma kordan heaks juhuks veel, et Nete on kõiki oskusi tegema hakanud õigel ajal või isegi natuke varem. Ta pole kordagi milleski “maha jäänud” ja just seetõttu minu ootused aina kõrgemaks läksidki. Big mistake!

Vot sellised mõtted seekord. Ma loodan, et ehk on selle postituse sisu kellegi jaoks veel tuttav. Miskipärast on mul praegu väike ärevus sees enne selle postituse avaldamist. Justkui ma oleksin halb ema, aga ma tean, et ma seda pole. Lihtsalt vahel läheb pekki…

Olge tublid!

Laura

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: