Oled sa mõelnud või tundnud, et mis saab, kui …

Ma mõtlen iga päev sellele, et mis siis kui… Ketran samu asju iga päev peast läbi. Ma olen tõesti nii väsinud. Jõud hakkab otsa saama. Ma ei suuda oma emotsioonidega võidelda, ja tihti saavadki nad minust võitu. Ma tahaks röökida, karjuda, lõhkuda ja ära kaduda. Ja tulla tagasi siis, kui kõik on möödas, kui mina olen uuesti ühes tükis. Aga mul pole mitte kuskile põgeneda ja kas pea liiva alla peitmine olekski lahendus? Ilmselt mitte. Kuigi ma lähen iga õhtu magama mõttega, et äkki ma ei pea enam tõusma või et ehk saab see õudusunenägu läbi. Aga lõppu ei paista kuskilt tulemas, ja sellest on juba üle kuu aja möödas..

Arvasin, et suudan tugev olla. Mitte välja näidata seda, milliseks ma muutunud olen. Ilmselgelt ei õnnestu see mul kuigi hästi. Ma olen teinud üsna mõtlematuid asju, ma ei kahetse neist ühtegi, kuid “endine” mina ei teeks kunagi midagi sellist. Või, kes see “endine” mina üldse on? Ma ei mäleta enam seda rõõmsameelset, hakkajat ja enesekindlat tüdrukut, kes lõi igas ürituses kaasa, viskas nalja ja rõõmustas ka pisemate kordaminekute pärast. Seda inimest pole enam.

Eile tegin ma midagi, mis oleks pidanud mind aitama. Kas aitas? Ma ei tea.

Mida kuradit ma siis väärt olen?

Peaksin õppima. Mõtlema vaid kooliasjade peale, sest nii palju on teha. Mida mina teen? Halan ja nutan. Tahaks iseendale restardi teha. Uuesti alustada, taaskäivituda, olla parem inimene.

Ja miks ma seda kõike siia kirjutan? Need, kes mind tõesti tunnevad, teavad, et olen alati kõik endast välja rääkinud ja väljapoole elanud. Blogi on minu jaoks praegu see üks võimalus, kuhu ma saan oma mõtted kirja panna. Kas see on õige koht, ma ei tea. Ma ei tea, kes tegelikult seda blogi loevad ja kuidas sellesse suhtutakse aga üldiselt on mul üsna suva. Minu elu, minu otsused ja minu valikud. Olen mõelnud, et äkki peaks blogi privaatseks tegema.. siis saaksin ma valida, kes seda lugeda saavad ja kes mitte. Ometi, kui ma sellest jamast ükskord üle saan, suudan ma jälle ju ainult oma igapäevastest tegemistest kirjutada, siis poleks mul ühegi lugeja vastu midagi. Peab mõtlema.

Siinkohal oleks mõistlik lõpetada lausega: “What goes around, comes back around.”

Olge tublid.
Laura.

It is scary how people that claim to love you a lot can leave you behind so easily and have no regret while it tears you up on the inside.

Leave a Reply