Pabistades uue raja tallamine

Mul see pabistamisgeen lööb ikka ja jälle välja. Pabistan ma muidugi ikka ainult asjade pärast, mis mulle tähtsad on, aga vahel ajab täitsa närvi. Miks ei võiks siis lebomalt asju võtta, oleks endal ka mõnusam.

Septembris alanud treenerikoolitus jõudis nüüd sinnamaale, et pidi eksamit tegema hakkama. 9. märtsil oli teooriaosa ja mul õnnestus see läbida. Meie grupist jätsid paljud seekord eksami üldse tegemata ja kahjuks oli ka päris palju neid, kes läbi ei saanud. Olgugi, et plaan oli õppima hakata juba vähemalt kuu aega varem, siis põhilise töö tegin ikka viimasel nädalal. Ma lihtsalt suudan pinge all palju produktiivsem olla. Eksamile eelneval ööl magasin konspekt pea all ja lootsin parimat.

Kuna ma niiii-niii väga tahtsin selle ära teha, siis suutsin ukse taga enda järjekorda oodates kohe eriti närvi minna, lausa nii, et süda läks pahaks ja seest hullupööra keeras. Aga tehtud sain. Nüüd on veel praktiline eksam ja ma väga loodan, et see läheb ka hästi. Täna tuli ära esitada oma tunnikonspekt ja olgugi, et see oli mul juba eile valmis, siis ära saatsin ma selle täna ja ka alles siis, kui meeldetuletuskiri tuli. Ma lihtsalt ei julgenud. Juba reedel ongi eksam, kus tuleb oma trennist üks osa ette näidata, mõned harjutused teha, küsimustele vastata ja loodetavasti õnnestub see “paber” kätte saada. Siis olen päris rühmatreener.

Aga terve selle nädala saan muudkui pabistada! 😀

Täitsa mitteseostuv pilt, aga me käisime eile Viru rabas ja niiii mõnus oli. 

Tunnijuhendamise kogemust olen nüüd aga juba tasapisi kogunud. Annan MyFitnessis asendustreenerina kõht-selg-tuhar tunde. Oo, kuidas ma seda tööd naudin. Kui ma enne tundi ikka veidi ärevil olen, siis tundi alustades on see läinud ja annan endast parima. Ja see tunne, kui keegi peale tundi hea trenni eest tänab, siis on terveks päevaks/õhtuks hea tuju kindel. Nagu ikka, pikk tee on veel minna, aga iga päevaga jõuan unistustele lähemale. 

Vahepeal oli hästi raske inimestele selgitada, et mida ma siis ikkagi teen. Sain üsna tihti ka kahtlaseid pilke, sest kuidas sa ikkagi oled “niisama” kodus ja tegeled enesearendamisega. Ikka tööl on vaja käia! Aga nüüd ma enam ei muretse. See, et ma pean tallama teed, mida veel keegi käinud ei ole, võtabki aega. Ma tean, kuhu see tee viima peab ja ma pingutan, et sinna jõuda. Ma loodan, et minu kogemus julgustab kedagi teist ka rohkem unistama, rohkem kastist välja astuma ja julgemalt oma teed astuma. See on vabastav tunne, see on hea tunne ja uskuge mind, see tasub end ära!

Võtaks selle postituse siin nüüd kokku. Jäägu siit kajama kaks mõtet.

Pabistada on täitsa normaalne, sest see näitab, et asi on meile oluline. 

Oma raja tallamine on äge ja isegi, kui on natukene hirmus ja alguses raske, siis see on seda väärt.

Mõnusat uut nädalat!

Laura

4 kommentaari

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: