Mis asi see motivatsioon ikkagi on ja kuidas seda hoida?

Viimasel ajal olen ma üsna tihti saanud küsimusi motivatsiooni teemal. See on üks kummaline asi, mida muudkui kaotatakse ja siis jälle üles püütakse leida.

Mis asi see motivatsioon siis selline on ja kuidas seda hoida?

Olen nüüd mõistma hakanud, et see on midagi, mis peab tulema sügavalt meie seest. Et motivatsiooni pole võimalik kaotada ja otsida kuskilt väljast, see on meie sees ja kui me oleme asjad enda jaoks selgeks mõelnud, siis on motivatsioon kogu aeg meiega.

Miks ma midagi teen? Mis on minu eesmärk? Mida ma tahan saavutada ja kuidas ma seda teha saan? Need on olulised küsimused selleks, et motivatsioon enda sees “üles leida” ja seda endaga hoida. Kui mul on selge siht silme ees, ei ole probleemi ka igapäevaselt soovitu saavutamiseks tegutseda.

Kaalu langetamine on see koht, kus tihti motivatsiooniga probleeme on ja seetõttu on see üks keeruline teekond. See, mis minu peas sel ajal toimus, on olnud ikka üks hirmus tohuvapohu. Minu eesmärgid läksid ühel hetkel lappama. Ma ei teadnud, miks ma seda teen, miks on oluline olla veel 5kg kergem või miks ma pean tervislikult toituma või miks midagi mulle “keelatud” on. Ja sellepärast ma seda müstilist motivatsiooni muudkui ära kaotasin. Miks see nii oli?

Just seetõttu, et ma tegin kõike valedel eesmärkidel. Tahtsin olla “saledam” selleks, et teistele rohkem meeldida, tahtsin olla “ilusam” ja miskipärast oli mul tunne, et just siis, kui ma 5 kg kergem olen, olen ma õnnelik. Nüüd ma tean, et see on täitsa vale värk.

Seega minu soovitused kaalulangetamisel:

Mõtle, miks sa tahad alla võtta? Kas selleks, et kellelegi teisele meeldida? Või selleks, et ülekaal on tervisele hakanud? Või selleks, et kellestki parem olla või selleks, et iseennast rohkem armastada?
Sea realistlikud eesmärgid ja naudi protsessi. Pea oma eesmärke meeles, kuid ära ole enda vastu kuri, kui vahepeal asjad päris nii ei lähe. Endasse halvasti suhtuda on üks hirmsamaid asju, mida sa teha saad.
Armasta ennast juba praegu. Usu mind, sa ei ole maagiliselt õnnelikum siis, kui x arv kilosid alla oled võtnud. Mida rohkem sa stressad ja endale piiranguid peale paned, seda õnnetum sa oled ja seda suurem on tõenäosus, et motivatsioon kaob.
Tee kõike ainult enda pärast! 

Kui me teame täpselt, mida me millekski teeme ja see midagi on meie jaoks tähtis, nii tähtis, et silmad säravad ja süda väriseb, siis on lihtne motivatsiooni hoida ja oma eesmärke püüda. Ausalt!

Laura_street_veeb-3

Foto: Maike Tubin

Minu jaoks oli äratuseks see septembri nädalavahetus, kui rühmatreenerite koolitus algas. Just siis tundsin, et olen õiges kohas, et tahan vastu võtta kõik, mis mulle seal edasi antakse. Olin kohal, päriselt kohal! Sealt tuli ka minu natukene suurem julgus tegutseda. Noh ja nüüd ma ju olengi palju paremas kohas. Minu pea on palju selgem! Ma tunnen end palju paremini.

Ja teate mis? Motivatsioon on minu sees olemas. Ma tean, mis on minu siht, mida ma tahan saavutada ja mida ma selleks tegema pean. Ainuke asi, mida ma veel õppima pean, on see, kuidas takistustest kergemini üle saada ja end neist liialt mõjutada ei laseks. Takistuste eest pole keegi kaitstud ja neid tuleb ikka ette.

Põlvevalu, mille tõttu olen kaks nädalat trennidest eemal olnud, on minu enesetunnet maha tõmmanud. Esiteks on vastik – isegi istudes põlved valutavad, rääkimata kõndimisest või trenni tegemisest. Teiseks on see üks kuradima nõme tunne, kui ei saa teha seda, mida armastad. Ma ju nii naudin trenni tegemist!

Aga see kõik ei tähenda, et mu motivatsioon oleks kuskile kadunud. Jah, mul on olnud kehvemad päevad, aga üks hetk läheb ju paremaks. Esmaspäeval lähen füsioterapeudi vastuvõtule ja loodan sealt abi saada. Kõigel on alati mingi lahendus.

Nädalavahetus on aga jälle koolituse päralt ja ma olen juba praegu elevil. Isegi kott on pakitud juba, sest ma nii ootan, mida ma sel korral uut õpin. Nii põnev on, kohe väga-väga põnev!

Kokkuvõteks siis – selleks, et olla motiveeritud, tuleb endale esitada kolm küsimust:
1. Miks ma midagi teen?
2. Mis on minu eesmärk?
3. Kuidas ma oma eesmärgi saavutan?

Rääkige kaasa, mis on motivatsioon teie jaoks? Kuidas te selle leiate ja veel tähtsam, kuidas olla motiveeritud? Mis on teie nipid? 

Laura

Laura sportlik sessioon_veeb-36
Foto: Maike Tubin



Hullusin IKEA-s

Me oleme oma kodus elanud alates veebruarist ja siiani ei saa öelda, et see päris valmis oleks. Mööbliga saime nüüd peaaegu ühele poole (üks kummut puudu, mõned riiulid), aga sisustamine on täitsa pooleli. Kodu näeb veel veidi “külm” välja, seinad vajavad värvi ja noh, niisama ilusaid asju tahaks ka veel. :D

Umbes sama kaua, kui me siin elanud oleme, olen ma tahtnud ka IKEA-sse minna. Korteriost võtab aga teatavasti päris suure hulga raha, lisaks olid meil reisid planeeritud ja noh, niisama oli ka vaja elada. Seega pidime Soome reisikesega ootama. Nüüd siis lõpuks saime käidud ja ma olen nii rahul. Tegelikult tahaks veel korra minna, sest ikka jäid mõned asjad saamata. Natuke mängis rolli ka see, et auto polnud kummist ja asjad poleks lihtsalt ära mahtunud. Käisime koos minu tädiga, nii et lisaks praktilisele väljasõidule, saime tädiga ka aega veeta ja niisama nalja visata.

Saime selle suure kulutatud raha eest ka väga-väga palju asju, nii et me oleme rahul. Kui ma päris aus olen, siis ega me poes ringi käies väga palju hindu ei jälginudki. Mingid asjad olid kindlalt välja vaadatud, aga väiksema kraami valisin koha peal ja võtsin selle, mis meeldis.

Aga hakkame siis peale.

Teleka-laud/kapp/alus:

20171022_124540

Leidsin kunagi pinterestist pildi, millel oligi umbes selline teleka-kapp. Pildi kirjeldus ütles, et see on pärit IKEAst, aga mina ei leidnud nende kodulehelt küll sellist kappi. Muudkui googeldasin ja uurisin ja lõpuks sain aru, et tegemist on BESTÅ– sarjaga. See on selline sari, kus sa saad põhimõtteliselt ise kõik kokku panna. Ostad erinevate suurustega kapid, uksed, riiulid, sahtlid ja võid terve seina ehitada. Meie ostsime kaks kappi, riiulid sisse ja uksed ette, panime need kõrvuti ja voilaa, saimegi sellise teleka aluse nagu ma tahtsin. Tegelikult tahaks sinna peale veel puidust plaati, et natuke värvi elamisse juurde saada, aga kiiret meil sellega pole.

Pleedi-korv ja lamp

See korv oli küll emotsiooni-ost, mulle lihtsalt nii väga meeldis see ja kuna ma olen suur pleedifänn, siis tundus see ideaalne asi, kus pleede hoida. Minul mahub sinna hetkel kolm pleedi, aga eks ma siis saangi neid aeg-ajalt vahetada. Selle sinise pleedi, mis korvist paistab, ostsin ka ja see on maailma mõnusam asi.

Lamp oli rohkem Jandri soovil ost ja mul on hea meel, et ta seda tahtis. Näeb pimedas mega lahe välja ja on ideaalne valgus näiteks filmiõhtuteks. Mulle pimedas telekat vaadata ei meeldi, nii et see on hea variant. Ideaalis hakkab see olema kummuti peal, aga seda meil ju veel pole.

Lamp

Selle lambi ostsime söögilaua kohale. Näeb täiega lahe välja, AGA kogub ka hullupööra tolmu. See, et lambi saab nö erineva suurusena hoida, tähendab ka seda, et valgust saab parasjagu oma soovile timmida.

Riidekapp ja öökapid

Need kaks asja pole küll selle korra IKEA asjad ja saime need juba üsna ammu, kui mu vanemad Soomes käisid, aga mõtlesin ikkagi näidata, sest tegemist on IKEA asjadega. Riidekapp ja öökapid meie magamistoas. Kuna magamistuba väga suur ei ole ja peale voodi ja kapi siia suurt midagi ei mahtunud, siis tahtsin veidi suuremaid öökappe, et nende sahtleid saaks ka ära kasutada. Hoiame mõlemad oma öökappides pesu ja sokke.

Laud, riiul

Kolmandas ehk hobitoas on Jandri laud koos arvuti jm kraamiga, suur riidekapp (panipaikadega on meil üsna niru lugu muidu) ja üks hetk tundsin, et tahan ka endale väikest lauakest, mille taga istuda ja oma asjadega tegeleda. Kogu aeg ei taha ju diivanil lebotades toimetada. Laud on tõesti üsna väike, aga ega mul väga rohkem vaja polegi. Raamaturiiul täidab oma funktsiooni, aga näeb veel veidi “segamini” välja.

Jalatsikapp ja pink

20171022_123557

Kuna meil on selline pikk ja kitsas esik, oli vaja sinna ka midagi pigem kitsast välja mõelda. Jalatsikapi kahes suures sahtlis on mõlemas kaks rida jalatsite jaoks ja ülemine väike sahtel on ideaalne väiksemate pudinate hoidmiseks. Pingi all hoiame neid jalatseid, millega parasjagu käime ja pingi alla ostsime aluse, mis peaks märja ja mustuse kinni püüdma.

Köögikraam

Suured taldrikud, kokku 12 tükki.
Klaasid 12 tk
Suuremad magustoidukausid 4 tk
Väikesed kausid 2 tk
Roosad ja hallid tassid (2 roosat ja 2 halli)
Roosad ja hallid kausid (2 roosat ja 2 halli)
Roosa serveerimistaldrik

Söögiriistade komplekt (12 tk kõike) pluss tops, milles neid hoida. Kuigi me hiljem kasutame seda topsi ilmselt pannilabidate, kulbi jms jaoks, siis näeb see praegu söögiriistadega ka lahe välja.
Maitseainetopsid – kaks on veel tühjad, aga näevad täiega lahedad välja mu meelest.
Teekann – mega rahul olen sellega. Näeb kapi peal ka ilus välja.

22766382_1942339225777938_1805739553_o

Lisaks üks suur ja üks väiksem nuga. Nendega oleme mega rahul, noad on väga teravad ja teevad oma tööd hästi.

Vannituba

Kaks suurt ja kaks väikest rätikut. Alles koju jõudes mõtlesin, et olen ikka loll, miks ma neid rohkem ei ostnud. :D Juba sellepärast tahaks tagasi minna.

Ma võiksin olla eriti tubli ja otsida välja ka kõik lingid, aga ma tõesti ei taha sellega tegeleda. :D Mu soome keel on üsna niru ja kodulehe lappamine võtab päris palju aega. Kui teil on mingi asja kohta konkreetseid küsimusi, siis küsige ja ma kindlasti vastan. Aga praegu ma tõesti linke ja hindu juurde ei pannud.

Nii nagu mainisin, jäime meie nii asjade kui neile kulunud rahaga rahule, see tähendab, et me tõesti tunneme et säästsime seal käimisega raha, võrreldes sellega, mis me Eestis samu asju ostes oleksime kulutanud. Nii palju võin öelda, et kulutasime poes ligi 900 eurot.

Me käisime Vantaa IKEA-s. Pood on tõesti ülisuur ja kohale jõudes olin ma nii ärevil, et ei osanudki kohe kuskilt peale hakata. Mulle meeldisid need mini-toad ja ruumid, kus sa nägid, kuidas asjad reaalselt välja näevad. Nii oli lihtsam ette kujutada ka seda, kas asjad sulle sobivad. Kui meile midagi meeldis ja otsustasime, et seda tahame, panime kohe kirja, et kus see laos asub (kaup tuleb laost ise üles otsida). Pärast läks asjade leidmine väga libedalt ja polnud üldse nii keeruline nagu ma kartsin.

Asjade kodus kokku panemisele ei läinud ka üldse liialt palju aega ja pole see ikea mööbel midagi nii keeruline, et oleks raske kokku panna. Ma panin päris mitu asja täitsa üksinda kokku. Suutsin muidugi ühe korraliku täkke ka põrandasse saada, aga ilmselt keegi teine seda väga ei märka.

Mina igatahes soovitan IKEA-t. Kuigi meil käis korra läbi mõte hoopis Leetu minna, siis mu meelest on Soome variant ikka mugavam. Aega tuleb endale aga küll varuda, meil läks kokku umbes 5 tundi ja siis ka läks lõpus veidi rabistamiseks.

Vot sedasi, sai vist kõik kirja. Küsige siis julgelt, kui miskit veel teada tahate.

Laura

Ebaõnnestumine on okei!

Ebaõnnestumine on minu suurim hirm olnud, kuid nüüd saan aru, et see on eduks suisa vajalik. Käisin täna Ebaõnnestumise päeval ja sain palju häid mõtteid.

Kõik tänased esinejad mind ei puudutanud, kuid häid mõtteid sain sellegipoolest. Sain aru, et kõik edukad inimesed on mingil hetkel feilinud ja pidanud pingutama, et jõuda sinna, kuhu nad tänaseks on jõudnud.

Mõned mõtted, mis ma omale kirja panin:

  • Kui olen valmis ebaõnnestuma, võin luua uskumatuid asju!
  • Ole autentne, hooli nendest, kellele sa lood.
  • Kui meeldin kõigile, siis ei meeldi ma tegelikult kellelegi.
  • Kuula ainult neid, kelle arvamus on sulle tähtis.
  • Vabadus on võimalus valida.
  • Kui sa pole nõus ebaõnnestuma, kardad sa vabadust.

Need on need asjad, mis mind kõnetasid. Muidugi ei saa me kohe alguses mõelda, et kindlasti läheb pekki. Aga kui ma luban endale, et see on okei, kui midagi ei õnnestu, võingi ma päriselt midagi imelist luua. Hirm on üks halb asi, see ei lase meil suuri samme astuda. 

Mulle meeldib blogida, mulle meeldib oma elu jagada ja ma loodan, et minu kirjutistest on kunagi olnud (ja on ka edasidpidi) kellelegi kasu. See tähendab, et ma hoolin oma blogist, ma hoolin oma lugejatest ja ma hoolin sellest, mida ma siia kirja panen ja jagan. Ma arvan, et see on miski, mida on eduks ka vaja. Ilmselgelt pole ma blogijana veel justkui keegi, aga ma tunnen, et see on miski, mida ma tahan aina rohkem teha ja ma püüdlen sinna, et blogi olekski osa minu igapäevast.

Me ei saa kunagi kõigile meeldida. Alati leidub neid, kes püüavad meid maha teha, kes meie eneseusku hävitavad ja kellele meie tegevus ei meeldi. Oluline on kuulata ainult neid, kelle arvamus meile tõesti tähtis on, kuulata tagasisidet, mis meid tõesti aitab. Haters gonna hate anyway…

Laura sportlik sessioon_veeb-56

Foto: Maike Tubin

Üks minu jaoks oluline läbi käinud teema oli vabadus. Kui palju on tegelikult neid inimesi, kes tõesti saavad öelda, et teevad igapäevaselt seda, mis südame kiiremini põksuma paneb? Neid, kes oma tööd ei naudi, on palju. Me jääme tihti oma mugavustsooni kinni ja siis tundubki turvaline teha midagi, mis meile ehk ei meeldi, kuid tänu millele me saame arved makstud ja ehk reisile ka. Aga midagi on alati puudu. See on vabadus!

Vabadus teha seda, mida MINA tahan! Selleks, et sinna jõuda, pean ma olema valmis pingutama, kuid valmis ka ebaõnnestumiseks. Me kardame seda vabadust, sest siis peame me ise otsustama. Enam ei öelda ette, et mine sinna, tee seda. See on jälle hirmutav ja seetõttu me seda sammu ka ei astu.

Ma olen praegu elus selle koha peal, kus ma tõesti valin ise, mida ma teen. Teate, see oli alguses väga hirmus, aga praegu ma naudin seda. Ma püüan end igapäevaselt arendada, ma võtan vastu väljakutseid, ma proovin midagi uut ja tasapisi suudan oma ebaõnnestumise hirmust lahti saada. Ma ei saaks seda kõike teha, kui mul ei oleks nii toetavat kaaslast ja tugivõrgustikku selja taga. See on tähtis ja seda ei tasu alahinnata. Ma võin öelda, et mul on vedanud ja ma olen selle kõige eest väga tänulik.

Ühesõnaga, mu elus on praegu nii huvitav elujärk ja ma tõesti loodan, et jõuan sinna, kuhu mu süda tõmbab. Nüüd on mul selleks rohkem julgust ja ma tunnen, et teen ka reaalseid samme, mitte lihtsalt ei unista.

Mäletate, et ma SIIN ja SIIN kirjutasin, kuidas ma üldse hakkama ei saa, sest ma lihtsalt kardan. Natukese ajaga on toimunud minu mõtlemises areng. Lahe, eks. :)

“Winners are not people who never fail, but people who never quit!”

Laura

Laura_street_veeb-24

If you can dream it, you can do it!
Foto: Maike Tubin

Mineviku Laura ehk pildid minevikust

Ärkasingi täna kehva enesetundega ja tundub, et tuleb diivanil-pleedi-sees-teetass-käes-päev. Ehk et turgutan kõikide koduste vahenditega ennast, et asi hullemaks ei läheks ja eesolevad plaanid tegemata ei jääks.

Mõtlesin aga hoopis ühe kiire postituse teha ja teile ka neid muutuse pilte näidata, mis mind ennast ikka siiani naerma ajavad. Kuidas ometi ma end peeglist ei näinud. :D Aga tõsi on, et siis ei olnud mul enesekindlusega mingeid probleeme – ülekaaluline küll, aga olin rõõmus ja rõõsa. Kaalulangus, toitumiskava, petta saamine ja muu kräpp oli see, mis igasuguse enesearmastuse viis. Aga see selleks, pilte tahtsin näidata ju.

Tegelikult olen ma varem ka mõningaid neist piltidest näidanud, aga mulle tundub, et blogisse satub ikka uusi lugejaid ka ja vaevalt, et keegi liiga kaugele arhiivi viitsib sukelduda.

059486863362eb

Mina 10. klassis. Rebaste ristimise päeval. :D Ma mäletan, et 9. klassi lõpetasin u 65-kilosena, aga siis hakkasingi paisuma. Umbes sel ajal lõppes vist ka regulaarne võrkpallitrenn ära ja liikumist jäi vähemaks. Ilmselge põhjus, miks kaal tõusma hakkas.

DSC_0200

12. klassi esimene pool. Oh juudas, need lühikesed tumedad juuksed. Täiesti võõras inimene. :D Ilmselt ka minu tippkaal, mis oli sinna 90 kg kanti. Aga tõesti kummaline, et sel ajal ma end üldse nii “paksuna” ei tundnud. Praegu hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et miks sa ometi end nii käest lasid, mineviku-Laura?

IMG_0512

Kuupäev kenasti pildi peal olemas. Suvi enne ülikooli minemist ja suuri muudatusi. Mis nunnu punnpõskne tüdruk, eksole. :D Käisime emaga Türgis puhkamas ja mul sellest reisist igasuguseid pilte, aga see siin näitab eriti kenasti, kui suur ma olin.

1175664_10151781753864383_2036482323_n

Suvi 2013 USAs. Siis olin ma juba veitsa alla võtnud. Vaadake, kui pruun ma olen! See oli üks äge suvi ikka, kogemus terveks eluks. Usa on üldse üks tore koht, seal on nii palju erinevaid inimesi, et seal ma end küll kuidagi paksuna ei tundnud. Tähelepanust ka nagu puudust ei tulnud. Starbucksis sain isegi abieluettepaneku. :D

kasklaura1

Ülikooli viimane aasta ehk kevad 2015. Umbes sama “suur” olen ma praegu ka. Võibolla kaalun siin pildi peal isegi vähem kui praegu. Igatahes meeldin ma endale siin pildil nüüd väga, kuigi sel ajal need enesekindluse probleemid ikka väga hullud olid. Mäletan, kuidas ma paanitsesin lõpukleidi pärast, sest “ma olen nii paks ja mul on nii nõme kehakuju”.

Laura_street_veeb-47

Ja siin on üks palju targem Laura, kes iseenda heaolu peale palju rohkem mõtlema on hakanud, kes eneseotsingutega tegeleb ja kes tunneb end oma kehas juba palju paremini. Aega võttis, aga asja võib saada küll, kui külm ära ei võta.
Foto: Maike Tubin

Vot selline kena teekond on läbi käidud. Kes iganes praegu sama teekonda käimas on siis ma tahan öelda üht – ole enda vastu hea, ära piitsuta end liialt, leia enda juures alati midagi positiivset, ära ole enda vastu õel ja kuri. Naudi teekonda ja mõtle oma eesmärk hästi läbi. Miks ma tahan alla võtta? Kas ma olen siis õnnelikum? Kas jälgida kaalu või vööümbermõõtu või võrrelda arengut hoopis piltidega? Ja mis kõige tähtsam: Ärge unustage oma vaimset tervist, see on tähtis!

Laura

Andsin oma kogemusi edasi

Käisin täna Rakvere Ametikoolis noortele oma elukesest jutustamas. Kui Kristina, minu hea sõbranna, mulle selle ettepaneku tegi, olin kohe nõus. Mulle endale tundub, et mul tõesti on midagi öelda ja edasi anda.

Rääkisin peamiselt sellest, kuidas mina kaalust alla võtsin ja mida sellel teekonnal kogesin. Kuidas ma oma peakese toitumiskavaga sassi ajasin, miks ma toitumiskavasid ei soovita ja kuidas minu meelest on hea kaalu langetada. Muidugi peab aru saama, et see kõik ongi ainult minu kogemusest lähtuv ja keegi teine võib hoopis teistmoodi arvata.

IMG_9330

Lisaks kaalu teemale puudutasin ka trenne ja blogimist. Selgitasin, kuidas minus treeneripisik tekkis ja mismoodi trennidest maksimaalselt kasu saada. Rääkisin oma karjääri muudatusest ja eneseotsimisest ja sellest, et on okei proovida erinevaid asju, et see “õige” üles leida.

Lisaks jutuajamisele tegin pisikesele seltskonnale väikse trenni. Näitasin, kuidas oma keha raskusega saab ka kenasti trenni teha ja rääkisin põhiharjutuste tehnikast. Pärast sain veel toreda kingikotikese, milles oli muu seas ka veepudel ja imemaitsvad mandlijahust küpsised, mille kooli noored ise teinud on.. mm!

IMG_9339

Ma tõesti loodan, et vähemalt üks inimene sai minu kuulamisest midagi kasulikku. Et minu jutt puudutas vähemalt üht noort! Sain kahelt tüdrukult päeva lõpus kallistused, nii et ehk läks päev ikka korda, hihii. Ja ma tõesti nautisin tänast päeva. Ma kohe väga tahaks, et selliseid võimalusi veel tekiks ja ma saaks veel noortele oma kogemusest jutustada. Inimeste ees seismine on lahe ja mulle tundub, et mulle see täitsa sobib.

Püüan tänased emotsioonid endaga võimalikult kaua kaasas hoida. Kahjuks ei tunne ma end siiski kuigi hästi. Juba mitmendat päeva on kurk veidi hell ja nüüd muutub ka nina aina tatisemaks. Jõudsin just eelmine nädal kiita, et näe, polegi ammu nii terve olnud. Ju need 5 päeva, mis ma koolis abis olin, olid piisavad, et ma pisikud kätte saaks. Aga ma loodan, et läheb kiirelt üle ja päris haigeks ei jää.

Küll aga on põlvevalu tugevamaks läinud, kuigi see nädal pole õieti trenni teinudki. Kindlasti proovin kõiki neid nõuandeid, mis lugejatelt ja kaasaelajatelt saanud olen. Aga täna bussiga koju sõites tikkus pisar lausa silma, nii hull valu põlvedes. :(

Hoidke tervist!
Laura