kinno1

Paksukese probleemid

Kõigepealt tahaks ma bloggerit kiruda. Ma olen juba mitu korda kogemata kommentaare kustutanud, sest sõrm lihtsalt vääratab telefonis. Kui tavaliselt küsitakse iga kliki kohta kinnitust, siis kommentaare saab kuidagi eriti lihtsalt kustutada. Igatahes, kui keegi näeb, et ta kommentaar on kustutatud, siis pole see sellepärast, et mulle need ei meeldinud, vaid sellepärast, et blogger sakib. Vähemalt olen ma tavaliselt suutnud enne kõik läbi lugeda.

Tulin täna natsa varem Tartusse, et õhtu siin veeta. Mul pole enne nii vahvat bussisõidukogemust olnud. Bussijuht oli lihtsalt nii tasemel. Tavaliselt ütleb juht sõitu alustades lihtsalt tuimalt saabumisaja ja muu info, siis tänane bussijuht lobises tükk aega ja rääkis kolmes keeles ka, et ikka kõik reisijad aru saaks. Tartusse jõudes rõkkas ta ka rõõmust, kui temperatuur 27 kraadi näitas. Kirjutan LuxEkpressi kindlasti positiivse tagasiside, nii vahva onu Rein oli. :)

Aga nüüd sellest, mis pealkiri ütleb.

Kui enamusele tähendavad soojad ilmad lühikesi riideid, kleiti, rannas pleesitamist ja muud sellist, siis minu jaoks on need palavad ilmad alati mõnevõrra raskemad. Eks mul ole ka ju ilusaid kleite ja seelikuid, mida ma kannan ka, aga seal kõige juures on üks konks. Nimelt kannan ma peaaegu alati seelikute ja kleitide all lühikesi retuuse. Kuna mu reied on piisavalt paksud, hakkavad nad palavaga hõõruma ja oh seda valu, kui nii juhtub. See on üks kõige nukramaid asju üldse ja üks põhjus, miks ma enam paks olla ei taha. Ma jään seda päeva ka ootama, kui ma lisaks lühikestele pükstele saan ka seelikuid/kleite rõõmsalt kanda.

Ühest paksukese murest olen ma juba peaaegu lahti saanud. Pintsakute, mantlite ja ka pluuside varrukad kippusid alati kitsad olema. Kehast nagu sobis küll aga no käsivarred ei mahtunud ära. Nüüd pole ma seda probleemi enam tähele pannud, olgugi et käed mul kõige nõrgemad on. Vähemalt midagi on hästi.

Noh ja eks see kõige suurem paksukese probleem ole ka see suur ebamugavus, kui end miskipärast bikiinide väele võtma peab. Rand, saun, ujula – no ma pole juba ammu end nendes kohtades mugavalt tundnud. See pidev muretsemine, et kas see volt nüüd paistab välja, kuidas ma istuma peaks, et kõhtu varjata, kuidas võimalikult kiiresti riidesse või rätiku sisse saada jne jne on tegelikult ikka üsna väsitav. Teeme nüüd ikkagi nii, et sel suvel (suvi lõppeb ju alles septembris) saan ma vähemalt ühe korra end täiesti vabalt neis olukordades tunda. Minu suur unistus ja ma olen valmis vaeva nägema!

Oma nädalavahetusest pajatan mõni teine päev.

Päikest,
Laura.

Eilne OOTD kinno minekuks aka selfie-time.

Leave a Reply