• Home
  • Tervis
  • Pekkis #lauriitatagasivormi | september

Pekkis #lauriitatagasivormi | september

Põhimõtteliselt võib kogu postituse ühe sõnaga kokku võtta. Pekkis!

Ei läinud see september üldse nii nagu ma lootsin ja arvasin. Algas ta küll üsna normaalselt, tegime kõike nii nagu augustiski – läbimõeldud menüü, neli toidukorda päevas. Aga siis juhtus elu.

Netel algas järjekordne kasvuspurt ja magamine läks veel rohkem pekki. Ei maganud ta päeval ega öösel. See tähendas aga minu jaoks korralikku unevõlga, mis omakorda tähendab räiget magusaisu. Ma olen niigi maias ja armastan magusat, aga kui sinna juurde panna veel väsimus ja mitte kõige rõõmsam tuju, elakski ma vist ainult šokolaadist, jäätisest ja küpsistest.

Ma isegi ei tea, miks ma selle eelmise lõigu minevikus kirjutasin, sest tegelikult on see kõik siiani nii.

Nii ma siis andsingi üsna kergelt isudele järgi ja sõin suvalt. Sooja toitu muidugi ikka ka, aga õhtuti… oii, siis läks igast kraami. Aga kuna ma lubasin endale, et kogu see tagasi-vormi-projekt peab minema stressivabalt, siis ma end kogu selle jama eest kuidagi piitsutanud ei ole. Ehk läheb varsti jälle kergemaks ja siis on ka lihtsam jälle korralikult toituda. Ma muidugi olen igat nädalat alustanud mõtetega, et olen tubli ja isudele nii kergelt järgi ei anna, aga kui öö on magamata, päeval hingetõmbepause pole, siis on mul ausalt öeldes suva.

Mis puudutab trenne, siis septembris jõudsin ma MyFitnessi täpselt 2 korda. Masendav. Mitte sellepärast, et trenn tegemata jäi, vaid sellepärast, et ma maksan kuus 63 eurot oma paketi eest. Oeh, masendav. Aga ma tõesti ei jaksanud. Kehitan õlgu ja loodan, et oktoober läheb paremini.

Mõõtsin ja kaalusin end eile ka, et näha, kui suured kahjud on olnud. Minu õnneks on kõik ikkagi enam-vähem samas seisus, mis kuu aega tagasi. Kaal on isegi 300g väiksem (5.09/71,8kg vs 4.10/71,5kg). Kõige väiksem number, mis ma selle kuu jooksul kaalul nägin, oli 71,0. Lootsin muidugi, et suudan sealt 71,8 pealt vähemalt kaks kilo kuuga veel kaotada, aga läks nii. Seekord ei õnnestnud, mis seal siis ikka. Ega mul ju tegelikult kiiret pole. Tasa ja targu.

Vot siis sellised lood. Muud ei oskagi lisada. Pekkis noh.

Kui nüüd oktoobrikuuks ikkagi mingid eesmärgid püstitada, siis oleks tore, kui ma vähemalt 5x trenni jõuaks. Rahast on muidu kahju lihtsalt. Ja natuke võiks ikka alla ka võtta. Eks näis.

Tegelikult toimub elus igasuguseid muid toredaid ja põnevaid asju veel, aga neist püüan siis mingi life-updeidi postituse teha. See on ka nukker, et jagada on justkui palju, aga kuidagi ei jaksa õhtuti kirjutada (päeval pole nagu lootustki). Aga mis ma siin ikka vabandusi otsin või jauran. Blogi on ju ka lihtsalt üks mõnus hobi ja mingeid tähtaegu mul sellega pole.

Ma loodan, et need tublid, kes septembris uue hooga end käsile võtsid, on siiani tublisti rajal ja saavad paremini hakkama kui mina. Võite mulle kommentaaridesse seda va motivatsiooni juurde visata, et ma kommipaki käest ära paneks ja porksi selle asemel näriks. 😀

Olge tublid!

Laura

Foto: Kairit Pajusalu

7 kommentaari

    • Laura

      8. okt. 2019 at 11:01

      Ma lippan poodi jah, kui ikka isu silmanägemist hakkab ära võtma. Mul poed nii lähedal ka. :/ Või siis käime lõuna ajal Netega jalutamas ja satun ikka poodi. Mul niisama ei seisa kodus magusat, ma pistan kõik kohe nahka, mis ostan.

      Vasta
  • Hanna

    6. okt. 2019 at 02:31

    Appi, nagu loeks endast 😀 Kui minu tütar sinu omaga sama vana oli, lõpetas ta samuti korralikult magamise ära, terve päev läks sellele, et teda 40-minutilisteks unesutsakateks magama panna, öösel soovis ta ka üle viie korra süüa (ma ei tahtnud nii varakult unekooli ka teha). Kui väsitav see oli! Alguses tundsin, et ma ei tulegi väsimusega enam toime ja nüüd saabub kohe maailmalõpp (olen alati hästi suure unevajadusega olnud), ma ei suutnud enam midagi arukat teha, raamatuid lugeda ega isegi jalutada (ühesõnaga, lõpuks tundsin, et ma olen piimamasin, mitte inimene), aga lõpuks harjus keha pideva unevõlaga ära ja sain taas kõike ette võtta. Küll sinagi harjud, ehkki see võib tunduda uskumatu :P.

    Vasta
    • Laura

      8. okt. 2019 at 11:02

      Ma nii lootsin, et see kommentaar lõppeb stiilis, et “aga üks hetk hakkas ta ilusti terve öö magama”. 😀 Oeh, eks jah tuleb harjuda lihtsalt. 😀

      Vasta
      • Hanna

        8. okt. 2019 at 09:22

        Hehee, tütar hakkas terve öö magama alles siis, kui ma teda öisest imetamisest aasta ja neljakuuselt ära võõrutasin. Miks ma seda enne ei teinud, pole aimugi… Julgust vist polnud.

        Vasta
  • J.

    6. okt. 2019 at 02:53

    Ülevalpool juba mainiti, aga mul nt aitab see, et ma lihtsalt ei osta koju magusat või näkse (ise eelistan soolaseid rohkem tegelt) ja kui neid silma all pole, siis ei teki isu ka. Ekstra nende jaoks poodi minna ei viitsi. Muidugi kui teinekord keegi tuleb külla ja toob kommi või krõpsu vms, siis jah ma ei suuda vastu panna 😄 Aga muul ajal täiesti toimib see, et out of sight, out of mind.

    Vasta
    • Laura

      8. okt. 2019 at 11:03

      Mul ei püsi kodus magus, kõik söön kohe ära. Käingi jalutuskäigu ajal lipsti poes ja ostan “midagi head” ja söön selle põhimõtteliselt kohe ära. Ja õhtuti, kui ikka nii rets isu on, et võtab seina kraapima (nagu päriselt, mul juhtub sellist asja), siis ma lippan kolm sammu poodi. Mul on kogu aeg in my mind see, et “tahaks midagi head”, väga halb. :/

      Vasta

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: