2018. aasta oli raske aasta. Meie lähedaste seast lahkus mitmeid tähtsaid inimesi ja see pani meid Jandriga kõige üle mõtlema. Elu on habras. Meie vanemad jäävad iga aastaga vanemaks, aga me ju nii väga tahame, et nad meie laste kasvamise juures võimalikult kaua oleksid.

Jander oli juba veidi varem mulle rääkinud, et tema on laste saamiseks valmis. Mina olin esialgu see, kes blokkis. Ma ju tahtsin emaks saada, aga just nüüd hakkas elu kuidagi sujuma. Sain aina rohkem trenne anda ja ma nautisin seda väga. Seega oli meie algne plaan laste peale mõtlema hakata alles sellel aastal.

Aga kuidagi juhtus ikka nii, et me jõudsime jutustades alatasa beebiteemani.

Augusti alguses, ühel soojal päeval, istusime köögilaua taha maha ja võtsime teema tõsiselt ette. Millal laste saamine ikkagi ette võtta? Me rääkisime kõigest. Oma tunnetest, soovidest, hirmudest. Meie suhe on juba algusest peale nii kindel olnud, arenenud kiiresti, kuid kindlalt, seega olime üksteises kindlad. Ma teadsin, et Jander on see, kellega ma tahan lapsi saada, kellest saab imeline isa ja kes on mulle suurepärane kaaslane. Me saime ka aru, et ideaalset aega lapse saamiseks pole olemas. Lisaks hirmutas mind mõte, et me ju kunagi ei tea, kaua tegelikult aega võib minna. Ehk õnnestub kohe, võib-olla läheb 3 kuud, aga võibolla hoopis aastaid. Ega enne ju ei tea, kui pole alustanud.

Lõpetasime vestluse mõttega, et me oleme lapse saamiseks valmis, kuid ootame veel kuukese, et mõtet seedida ja kõiges päris kindlad olla. Minu jaoks on tegemist kõige tähtsama otsusega üldse. Laps liidab kaks inimest kogu eluks. See pole ega saa olla otsus, mida teha emotsiooni pealt või läbimõtlemata.

Kuu möödus kiiresti, meie aina rohkem kindlad, et on aeg beebile roheline tuli anda. Ja nii kui me seda tegime, beebi tuli. Mu vanemad on alati rääkinud, et lapsed tulevad ikka siis, kui nad ise tahavad. Ju meie beebi siis juba kannatamatult ootas, et me talle võimaluse annaks. Selle üle oleme eriti tänulikud, sest kogu selle planeerimise ja ka tegelikult esimeste raseduskuude jooksul sain aru, et rasedaks jäämine ei ole midagi iseenesest mõistetavat. Lapse saamine on ime!

Paljud paarid peavad oma pisikest ootama aastaid, läbima ravikuure ja ka siis ei ole kindel, et õnnestub. Siit ka väike üleskutse: palun ärge pärige oma sõpradelt/lähedastelt, millal nad lapsi tegema hakkavad. Ehk on just nemad need, kes on juba aastaid üritanud, kuid pole õnnestunud. See on väga isiklik teema ja kui seda jagada ei taheta, tuleb seda otsust austada.

Iiiiiigatahes…

Me oleme päriselt niii õnnelikud! Parim asi, mis meiega juhtuda sai. 2019. aasta tuleb kindlasti imeline! Meie nii oodatud ja armastatud beebi! 🙂

Siis, kui ma olin rase, aga keegi peale meie veel ei teadnud ehk umbes 6 nädalat beebiootel.
Foto: Kairit Pajusalu

Laura