See ei ole üldse tore, kui põlvevalu sind ei istudes ega astudes üksi ei jäta. Pikad ühel kohal istumised on piin ja noh, ega pikka pidu ka kõndides pole. Küsisin nõu nii teilt kui oma tuttavatelt ja läksin erakliinikusse füsioterapeudi juurde.

Panin aja eelmise nädala kolmapäeval ja sain vastuvõtule juba esmaspäeval. Ei tahtnud aega viita perearsti, saatekirjade ja järjekordadega. Tahan ju trenni normaalselt teha jälle!

Mina käisin Steliise Erakliinikus Mihkel Kuresoo juures. Kliinik asub kesklinnas Mardi tänaval ja bussiga oli Kristiine juurest sinna väga mugav kohale minna. Visiiditasu on 40 eurot ja juba etteruttavalt võin öelda, et jäin rahule ja kulutatud raha läks õigesse kohta.

Kurtsin oma mure ära ja ühest esimestest küsimustest oli see, et kas mul on kunagi hüppeliigestega traumasid olnud. Ei ole. Tegime seina ääres hüppeliigesele liikuvuse “testi” ja sellest sai kohe aru, et liikuvus on kehvake.

Edasi sain lauale pikali visata, mõlemad põlved katsuti läbi, väänati ühele ja teisele poole ja siis said hüppeliigesed oma osa. Põlvedes mingit vigastust ei paistnud. Mina sain aru nii, et valu tekib siiski ülekoormusest kuna hüppeliiges ei liigu piisavalt ja põlved saavad seetõttu suurema koormuse kui nad peaks ja sealt ka valud.

Lõpuks näidati mulle kolm harjutust, mida iga päev kolm korda päevas tegema pean ja detsembri alguses lähen uuesti, et vaadata, kas asi on paranenud. Puusaliiges pidi täitsa okei olema, aga natuke pidi ka seal veel paremaks liikuvust saama. Ehk et vajadusel saame edaspidi ka muude kohtadega tegeleda.

Trenni otseselt ära ei keelatud, aga kükkide ja väljaastekükkide asemel soovitati jõutõmbeid, puusatõsteid ja muid harjutusi, mis põlve nii palju ei koorma. Seega peaks ma nüüd natuke rohkem hoopis jõusaalis iseseisvalt treenima, aga NTC Mobility tunnid on ikkagi teemas, sest need ju teatavasti liikuvust just arendavadki.

Kokku kestis visiit u 45 minutit ja tõesti tundsin, et minu mure kuulati ära ja anti parimat võimalikku abi ja soovitusi. Olen nüüd neid harjutusi teinud ja eks ma ise tahaks loota, et need ka päriselt aitavad.

Vot selline kogemus. Kindlasti julgen soovitada. Alguses küll kahtlesin, et ikkagi 40 eurot ja blabla, aga lõppude-lõpuks on see minu tervis ja nende jalgade peal on mul vaja oma elukese lõpuni rõõmsalt kalpsata. Ja nagu ma eespool ütlesin, siis tundsin tõesti, et raha läks õigesse kohta.

See seletab nüüd ära ka, miks ma ei saa sügavaid kükke teha ja miks keha veidi liiga ette kaldub. Ei olegi asi puusades vaid hoopis hüppeliigeses.

Millised on teie kogemused füsioterapeutidega? Olete käinud? Kuidas rahule olete jäänud?

Laura

Foto: Kairit Pajusalu