Ma tahtsin alguses kirjutada, et pool aastat armastust, aga see emaarmastus hakkas minus kasvama ikka juba siis, kui esimest korda beebi südamelööke kuulsin ja asi reaalseks sai. Olgugi, et peale lapse sündi tunnete osas suur segadus oli, siis tegelikult on see armastus minuga ju ikka kogu selle tee kaasa käinud.
Janette sai eile pooleaastaseks. Kui ära leierdatud see ka poleks, siis aeg tõepoolest lendab, eriti lastega. Kuidas see võimalik on, et ta juba pool aastat meiega siin ilmas on, varsti läheb ju niiviisi kooli ja siis mehele!
Aina enam mõistan, kui oluline on hetkes elada ja päriselt kohal olla. Ma ei oska seda veel päriselt, aga saan aru, kui oluline see on. Vaatasin siin just Nete esimeste kuude pildikesi ja ma juba ei mäleta seda pisi-pisikest beebikest, kes meiega haiglasti koju tuli. Millal ta kasvada jõudis, ta on ju kogu aeg minuga. Ulme!
See pool aastat on olnud üks suur kohanemine, õppimine, harjumine, teineteise tundma õppimine, aga ka emotsionaalne teekond tõusude ja mõõnadega. Ma pole kindel, et ma siiani päriselt aru saan, mida ma teen, aga laps on rõõmus, kasvab ja areneb tublisti, nii et ju kõik siis ikkagi üsna õigesti sujub.
Ma olen õppinud olema kannatlikum. Ma olen harjunud olukorraga, kus minu vajadused saab edasi lükata, et kiirelt ära rahuldada beebi vajadused. Ma olen õppinud, mis mu lapsele meeldib ja mis teda ärritab. Ma olen pidanud oma tundeid selgitama Jandrile ja ma olen pidanud mõistma, et ka tema vajab kohanemiseks aega. Me õpime koostööd tegema ja teineteist veel paremini mõistma. See on täiesti uskumatu, kui palju lapsevanemaroll õpetab. Mitte lihtsalt seda, kuidas lapse eest hoolitseda, vaid ka seda, kuidas iseendaga hakkama saada, kuidas olla parem kaaslane ja kui oluline on oma klaas samuti täis hoida. Õnnelik ja rahulik vanem tähendab ka rahulikumat last.
Endiselt tunnen ma, kuidas emaks saamine on justkui dream come true, mis siis, et raske on. See rõõmurull, kes mulle vastu vaatab, mu häälele reageerib ja minu süles end eriti hästi tunneb, kaalub ka kõik need keerulisemad hetked üles. Ta lihtsalt on niiiii imeline, et söö-või-ää!
Kui me nüüd natuke Janettel peatume, siis lisaks sellele, et ta on imeline ja hirrrmus armas oma ümmarguste põskede ja lõualotikesega, on ta ka nii asjalikuks järsku saanud. Enne just vaatasin, kuidas ta mängumatil asjatas, mänguasju taga ajas ja jutustas – minu suur tütreke!
Pooleaastasena oskab Janette seljalt kõhule keerata, roomata, haarata, naerda ja laliseda, kõhu peal end igas suunas keerutada. Ta reageerib, kui teda hüüda ja katsetab ise oma hääleulatust. Kõhult seljale oskab vist ka keerata, ta on seda teinud, aga kuna ta tahab AINULT kõhuli olla, siis tal puudub huvi end kõhult seljale keerata. Roomama hakkas ta ka nii järsku. Pusis juba tükk aega ja reedel, mõned päevad enne pooleaastaseks saamist, out-of-nowhere, hakkas end kätega ka ilusti edasi tõmbama ja iga päevaga teeb seda aina osavamalt. Ühesõnaga teeb kõike eakohaselt ja on nii vahva tegelane. Minu rõõmurull!
Eile, oma 6. mini-sünnal sai ta ka esimesed ampsud suvikõrvitsapüreed. Nüüd siis hakkame lisatoiduga ka harjutama. See oli minu teadlik otsus oodata sellega pool aastat. Siiani on ta kaalust ilusti juurde võtnud ja ma ei näinud põhjust, miks sellega varem alustada.
6-kuuselt kaalub ta 6,7kg (sünnikaal 1870g) ja on u 62cm pikk (sündides 41cm). Nii et ikka pisem, kui pooleaastased muidu, aga sellest pole mitte miskit. 🙂
Lapsevanem olla on palju raskem, kui ma arvasin. Ei, valetan, mitte vanemaks olemine vaid uue elukorraldusega harjumine on raskem. Aga teistpidi on see palju rohkem rahuldust pakkuv (inglise keeles rewarding kõlab justkui paremini), kui ma eales oskasin unistada. Ma olen nii-nii-nii õnnelik, et saan olla sellele pisikesele ema ja et ta just minu omale empsiks valis. Parim amet maailmas!
Põnevusega ootan, et Janette arengut edasi näha. Milline laps temast tuleb? Millest ta huvituma hakkab? Kas me suudame talle õpetada õigeid väärtusi? Kas temast saab ikka hea inimene? Nii põnev, aga nii vastutusrikas, aga ikkagi nii äge!
Olge tublid!
Laura
Janette emps
