Ei, näed, polegi veel otsi andnud, aga selline tunne on küll. Kuna mul ühe suure postituse jagu mõtteid ei ole (tegelikult on küll, aga see tuleks liiga halav postitus, las ta jääda), mõtlesin samuti hetkel peas olevaid mõtteid jagada.

• Ma ei jõua laupäeva hommikut ära oodata. Saan lõpuks ilma äratuskellata NORMAALSE inimese kombel ärgata, mitte 5.45.
• Meil on homme esimene soolaleivapidu ja laupäeval teine. Nii vahva on pere ja sõbrad päris oma koju kutsuda!
• Nende pidude korraldamine oli ka üsna korralik põnts rahakotile, mis siis, et midagi fäänsit ei paku ja hullu ei pane.
• Ma olen kõige kehvem aja planeerija. Sellepärast teen ma alati kõiki koolitöid viimasel minutil ja siis halan, et “ma ei jaksaaaaa”.
• Järgmine nädal on koolivaheaeg!!!
• Ja järgmine nädal on mul jälle koolisess, mis tähendab, et peale selle nädala kahte vaba päeva on mu järgmised vabad päevad alles 31. okt ja 1. nov. Apppppppi!!!
• Sel nädalal oli H. sünnipäev. Minu kingitus temale oli sel aastal väga tagasihoidlik, seda just seepärast, et väljaminekud on praegu päris korralikud olnud ja enamus kõik minu rahakotist.
• Ma tunnen iga päev, kuidas ma puhkust vajan! Kas või kaks päeva kuskil SPA-s. Lihtsalt kuskile mõnusasse kohta lebotama. Aga djengi njeetu ja praegu pole ju aegagi.
• Mu oma sünnipäev pole ka enam väga kaugel!!
• Kui te tahate päriselus üht suurt stressisöödikut näha, tulge vahtige minuga tõtt. Näiteks teisipäeva õhtul saatsin H. kell pool kaheksa poodi, et ta mulle jäätist tooks, sest ma olin täiesti kindel, et ilma jäätiseta ma enam edasi elada ei saa. Ise panin samal ajal omale vannivee ja oiii, kui hea oli kuumas vannis külma jäätist süüa. Teisipäev oli üldse väga kehv päev, korralik break-down, aga peale seda vanniskäiku hakkas ikka parem küll.
• Ma tunnen, et selle asemel, et end vormi ajada, ma ainult paisun. Ja see on nii haige, sest ühtpidi ma muudkui unistan ja plaanin ja mõtlen, kuidas ma normaalseks (isegi mitte korralikuks, vaid normaalseks) hakkan, ja järgmisel hetkel õgin jäätist. No ei suuda mina seda tasakaalu ja normaalsust leida, ju pole veel õige aeg. Kaalu peale ma heaks juhuks ei astu ka. Või äkki peaks, tuleks mõistus koju?

Ikka väga nukrad on need mõtted. Aga praegu lohutab mind teadmine, et homme on reede!

Tänks neile, kes veel päris ära kadunud pole ja mulle ikka toeks on. 🙂

Lõppu pildike sellest, kuidas lapsed mind näevad. Kandsin üks päev musti teksaseid, musti kingi, musta salli ja täpilist pluusi. Saan peaaegu iga päev pildikesi, mida lapsed mulle joonistavad. Tänase päeva tipphetk oli ka see, kui üks õpilastest mind kallistama tuli ja ütles, et “sa oled kõige parem õpetaja.” Ja üldse on lapsed vist ära tajunud, et mul sel nädalal cheer-uppimist vaja, muudkui kallistavad. Mõnus!

Laura.