• Home
  • Beebi
  • Rasedus, sünnitus ja taastumine | minu kogemus

Rasedus, sünnitus ja taastumine | minu kogemus

RASEDUS

Täna aasta tagasi sain esimese positiivse rasedustesti. Endiselt on nii tore mõelda, et meil see kõik kohe esimese korraga õnnestus. Ma olin nii valmis rasedaks jääma ja see juhtuski just siis, kui seda soovisime. Vedas!

Foto: Kairit Pajusalu

Ma kujutasin ette, kuidas ma vähemalt poole raseduseni rõõmsalt trenne annan ja lõpetan siis, kui kõht ette jääb. Ma eeldasin, et mul saab olema kindlasti kerge rasedus, sest olin ju aktiivse eluviisiga, mis siis ikka raske olla saab. Võibolla natuke iiveldab ja natuke ehk oksendan, aga üldiselt jaksan ja saan kõigi oma tegemistega jätkata.

Foto: Kairit Pajusalu

Mnjaah. Ilusad mõtted olid.

Alates 5. nädalast hakkas kogu trall peale. Kohutav iiveldus ja oksendamine KOGU AEG. Morning sickness my ass. Mul oli kogu aeg halb, polnud vahet, mis kell oli, kas olin söönud või mitte. Jõhker! Mäletan, et ma käisin isegi keset ööd oksendamas. Jander harjus üsna ruttu sellega ära, et ma poole vestluse pealt lihtsalt vetsu tormasin või et ta koju jõudes mu vetsupoti kõrvalt leidis.

Esimesed 12 nädalat, enne kui kellelegi rääkida tahtsime, olidki seetõttu eriti rasked, et ma ei saanud ju kellelegi öelda. Pidin hakkama saama noorteka tööasjadega, sest trennid ütlesin ma põhimõtteliselt sellel samal 5. nädalal ära ja muudkui hämasin, et olen haige. Sünnipäevad vajasid pidamist ja käimist. Ei saanud ju 3 kuud järjest öelda, et haige olen, sest siis oleks kohe kahtlustama hakatud ja seda me ka ei tahtnud. See on mu meelest nii totter, kui kelleltki seda “noh, rase oled või?” küsitakse. Isegi kui kahtlustad, ole lihtsalt vait ja oota, kui inimene ise valmis uudist jagama on.

Foto: Kairit Pajusalu

Kergemaks läks siis, kui me lõpuks perele, lähedastele ja sõpradele teatanud olime. Siis sai külla minnes vajadusel pikali visata või lihtsalt kokkusaamisi tühistada, kui enesetunne ikka väga kehv oli.

Umbes 14. nädalast hakkas paremaks ka minema ja kui omadega täielikult II trimestrisse jõudsin tuli normaalsem enesetunne tagasi. Aga ega sellega kõik ju ei lõppenud. Siis hakkasid pihta kõrvetised ja paistetused, maovalud, seljavalud. Aga vähemalt oksendamine sai otsa – win!

Ma mäletan, et ma ikka korralikult virisesin, kui kasutu ma olen. Mitte midagi ei jaksanud teha. Lihtsalt olin diivanikaunistus ja püüdsin paisuva kõhuga hakkama saada. Rasedus oli kõike muud kui see, mida oma vaimusilmas ette kujutanud olin.

Foto: Kairit Pajusalu

Ühel hetkel sai rasedusest siiber. Nii halb on sellele tagasi mõelda ja peale enneaegset sünnitust süüdistasin end ka nende mõtete eest. Kuidas mul sai saada siiber millestki, mis tähendas beebi kasvamist ja arenemist talle kõige paremas kohas? Aga mul tõesti oli raske. Esimesel trimestril käisin haiglas tilguti all, sest isegi vesi ei püsinud sees, teisel trimestril kulutasin EMO uksi maovaludega, mis elada ei lasknud.

Kolmas trimester tõi tagasi kerge iivelduse. Jalgade ja käte paistetus läks hullemaks, kaal tõusis mühinal, olgugi et ma söögiga hullu ei pannud. Käisin rasedusdiabeedi välistamiseks GTT testi tegemas, mis õnneks negatiivne oli. Ja siis päädis kogu rasedus hoopis enneaegse sünnitusega.

Foto: Kairit Pajusalu

Raseduse ajal tegin kahte olulist asja. Käisin perekooli loengutes ja rasedate joogas.

Perekooli loengud olid minu meelest toredad. Me valisime ämmaemanduskeskuse perekooli, mis koosnes 6-st loengust. Viimasesse me ei jõudnudki, sest Nete otsustas juba sündida. Aga sünnituseks ettevalmistamiseks oli see kindlasti hea valik. Tugiisiku praktiline tund oli ka tore, kus kõik asendid läbi katsetada saime ja millest ühte kindlat me ka sünnitusel kasutasime. Üldse oli tore, et perekooli loengud ikka kenasti koos läbi käisime.

Lisaks tuli kasuks kindlasti ka rasedate jooga, mida Pelgulinnas tegemas käisin. Ma küll jõudsin sinna vaid kaks korda, aga just seal selgeks õpitud hingamistehnika aitas mul kuni viimase sünnituse tunnini valudega adekvaatselt hakkama saada. Soovitan kindlasti!

Foto: Kairit Pajusalu

SÜNNITUS

33+6 nädalal sünnitada polnud mul küll plaanis. Aga nagu juba rasedusega, siis ega meil midagi plaanipäraselt ei läinudki. Kui siis ainult lapse tegemine.

Kui ma nüüd u 5 kuud hiljem peaksin sünnituse kuidagi kokku võtma või seda kirjeldama, siis lühidalt öeldes – rets, aga tehtav. See pole midagi sellist, mida hullult teha tahaks, aga kogu selle hulluse preemiaks on maailma parim kingitus – sinu oma beebi – seega tuleb ära kannatada.

Nagu ma eelpool mainisin, siis rasedate joogast oli kasu. Ma kiidan end küll selle eest, kui hästi ma tuhusid üle hingata suutsin. Ainult viimane tund sünnitusest oli päriselt hull ja siis olid kõik soovitsed meelest läinud. Ülejäänud 13h sain aga ilusti hakkama.

Üks väheseid pilte sünnitusest. See oli umbes 2 paiku öösel, kui mind sünnituseelsesse saadeti, Jander koju minema pidi ja ma palatis nutsin.

Ma karstin seljavaluga sünnitust miskipärast rohkem. Mul selg nagunii veidi nõrgem ja seljavalusid olen ikka tunda saanud ja minu jaoks need ikka nii ebamugavad. Sünnitusel kogetud valud on minu puhul võrreldavad päevade valuga, korda 1000 muidugi. Aga niimoodi need peale hakkasid, kõigepealt õrnad krambid alakõhus ja siis aina tugevamaks.

Ma tean, et korrutasin omale tuhude ajal, kuidas ma pean oma kõik näolihased lõdvad hoidma ja lihtsalt hingama. Nii, kui tundsin, et kulm kortsu tõmbas, läks valu ka hullemaks. Seisin tuhude ajal püsti ja lasin gravitatsioonil end aidata.

Millalgi hommikul, kui ikka veel sünnituseelses üksi olin, kuigi valud juba regulaarselt 5 minuti tagant käisid. Also, mul on silmadel veel liimijäägid meie beebiootuse pildistamisest. Endiselt mõtlen, kuidas meil selles mõttes vedas, et saime ikka pildid tehtud.

Suureks abiks oli ka Jander. Kogu see aeg, mis ma pidin sünnituseelses ilma temata olema, oli emotsionaalselt nii raske. Jander oligi minuga ju ainult viimased kolm sünnituse tundi. Aga eks need kolm tundi olid kõige raskemad ka.

Mind aitas tuhude ajal see, kui Jander mu selja taga seisis ja kätega mu kõhtu hoidis/toetas. Võttis kuidagi survet või valu vähemaks. Tuhude vahesid jälgis ka tema, kuigi see mind enam lõpuks üldse ei huvitanud. Kui väljutusfaas aga peale hakkas, oli Jander mu kõrval, aitas hingata, voodis mind keerata, kallistas ja hoidis. Ma ei mäleta üldse, kas ta midagi rääkis või ütles ka, aga temata poleks ma mitte mingil juhul tahtnud seda läbi teha.

25. aprill, 3 päeva peale sünnitust. Kaunis vaatepilt, kas pole? 😀

Pressida oli igatahes nii pagana raske. Korra ma vist küll jõudsin mõelda, et ma enam ei jaksa ja see laps ju ei tule välja! Aga kui ämmaemand mind maa peale tõi, elu eest pressida käskis ja asja tõsidust selgitas, tuli kõik jõuvarud kokku võtta, et beebi kätte saada. Ma mäletan seda hetke, kus ma tundsin, et nüüd ta ju tuleb. Ja tuligi! Ma tundsin ka seda ring of fire tunnet, aga see tähendas, et beebi on kohe käes.

Seda, mis kohe peale sünnitust edasi toimus, ma enam kordama ei hakka. SIIN postituses on kõik kirjas, aga sünnitusest taastumisest tahan küll veel eraldi kirjutada.

Koju mineeeeek! Parim päev! 🙂

TAASTUMINE

See on nüüd see koht, kus ma saan lõpuks öelda, et miski läks kergemini kui ma arvasin. Esimene nädal sünnitusest läks väga hästi. Sain isegi ämmaemandalt, kes mind iga hommik vaatamas käis, muudkui kiita, kui hästi emakas tagasi tõmbunud on ja kui hästi alumine korrus paraneb.

Paistetus kadus ka ootamatult kiiresti ära. Juba järgmisel päeval oli pilt mu meelest päris palju parem, kui kartsin. Lugesin just üks päev digiloost, et mul oli emaka ja lahkliha esimese astme rebendid. (Sellepärast see õmblemine peale sünnitust nii pagana valus oligi) Umbes nädalake ei saanud ega tohtinudki ma korralikult istuda. Esimesed päevad oli voodist püsti saamine ka ebamugav ja võttis veidi aega, aga 10 päeva peale sünnitust, siis kui koju saime, olin juba täitsa tragi.

Foto: Kairit Pajusalu

Ma olen endiselt arvamusel, et naise keha on võimas. Juba kaks tundi peale sünnitust oli vaja püsti tõusta. Arvestades, kui suur töö ära tehtud on, on see ikka pagana lühike taastumisaeg. Beebi eest on ju vaja hoolitseda ja seetõttu meid nii hästi loodud ongi.

Kõht tõmbas ka üsna tublisti tagasi. Mind “päästis” kindlasti ka see, et ma ju lõpuni venida ei jõudnud. Kartsin venitusarme, aga ka nendest pääsesin. Diastaasist ei teinud ämmaemand ka juttu, kui 9 nädalat peale sünnitust kontrollis käisin ja ise katsudes ma seda samuti ei tuvastanud. Alumine korrus näeb välja nii nagu enne ja kõik funktsioneerib nii nagu varem.

Verejooks kadus lõplikult u 7 nädalat peale sünnitust. Ma kujutasin ette, et see peale sünnitust veritsus on palju hullem, aga tegelikult oli sellist päris tugevat verejooksu ainult esimene ööpäev. Peale seda läks juba paremaks ja ma pakun, et umbes nädalaga oli see täiesti talutav. Kahe nädalaga oli see pigem määrimine ja 7. nädalaks kadus siis lõplikult.

Foto: Kairit Pajusalu

Kui muidu on nii, et imetamise ajal ei pruugi naistel päevi üldse veel tagasi tulla, siis mina see õnnelik ei ole. 2,5 kuud peale sünnitust olid päevad platsis. Kujutate ette minu pettumust? Päris 28 päeva peale tsükkel küll läinud ei ole, järgmiste päevadega jäi vahe 49 päeva. Eks ole näha, millal siis jälle ja kui kiiresti tavapärane tsükkel taastub.

Kui mul muidu olid pigem lahjemapoolsed päevad, siis nüüd lahmab ikka korralikult. Ostsin nüüd lõpuks menstruaalanuma ja katsetan seda. Loodan, et sellega on mugavam ja pole kogu aeg verest tühjaks jooksmise tunnet.

Igatahes on keha rasedusest ja sünnitusest ilusti taastunud. Tunnen end hästi ja naudin ema rolli väga.

Foto: Kairit Pajusalu

Me soovime tulevikus kindlasti veel lapsi ja praegu vist juba julgen öelda küll, et olen nõus selle kõik uuesti läbi tegema. Loodan muidugi, et järgmine kord läheb kergemini. Kui vaja, oksendan ja iiveldan ka, aga kõige rohkem soovin, et enam enneaegset sünnitust kogema ei pea. Järgmine kord võiks ju kõik ‘õigesti’ minna. Aga noh, sinna läheb veel aega. Praegu on nii põnev Nete kasvamist jälgida ja end temale pühendada.

Nüüd vist sai küll kõik kirja ja võib selle peatüki elus lõpetada. Ma küll aeg-ajalt taban end mõttelt, et kuidas küll elu juba nii läinud on, et ma päriselt olengi ema. Aga pagana äge värk!

Foto: Kairit Pajusalu

Kui ma nüüd midagi olulist välja jätsin, siis kommentaarium on küsimustele avatud.

Olge tublid!

Laura

6 kommentaari

  • J.

    19. sept. 2019 at 05:39

    Oh, kui armas ta sul on! 🙂 Ma ei ole ise seda kogenud, aga usun, et enneaegse sünnituse nö aftermath ei ole vaimselt kerge, seega minu suur austus sinule, et oled selle läbi teinud ja saad nüüd oma nööbikesega koos olemist nautida.
    Aga jaa, naise keha on võimas tõesti. Mina sünnitasin kolm kuud tagasi ja olen ka siiamaani üle ootuste kiiresti taastunud. Kõht tõmbas üsna kiirelt tagasi ja keha näeb visuaalselt välja nagu enne, aga tegelikult on keha kõvasti pehmem ja lihast enam väga pole, sest trenni pole kahjuks olnud veel võimalust minna. Kodus võimlen ja teen harjutusi küll, aga ma ei loe seda päris trenniks siiski 😛 Nagu sinagi, olin ma enne rasedust füüsiliselt hästi aktiivne, äkki aitas see taastumisele kaasa? Vaimselt ei ole ma oma kehaga veel siiski rahu teinud, tunnen, et ma ei ole ikka veel päris mina ise. Aga noh, eks taastumine veel kestab ka.

    Vasta
    • Laura

      26. sept. 2019 at 01:45

      Aitäh sulle ilusate sõnad eest!
      See lodevus on jah omaette teema. Kehakoostise taastamine võtab ikka aega, aga üldises plaanis läks ikka kõik täitsa kiirelt ja kergelt. Ma usun ka, et eelnev aktiivsus ikka vast aitas. Ma püüan endale peeglisse vaadates korrutada, et see keha suutis valmis teha ja sünnitada nii imelise olevuse, et minust oleks ebaõiglane oma kehasse kuidagi moodi halvasti suhtuda. Kuigi noh, eks ole neid päevi ikka, kus mitte miski ei meeldi enda juures, aga siis tuleb jälle õlale koputada ja seda kõike meenutada.
      Ole tubli ja küll keha kindlasti üks hetk vaat et paremingi välja näeb kui enne! 🙂

      Vasta
  • K

    19. sept. 2019 at 07:44

    Sa oled ikka väga õnnelik inimene, olenemata sellest et laps tuli veidike varem. Minul õnnestus rasestuda kohe esimesel korral, kui hakkasime proovima. Ma olin niii õnnelik, aga õnn jäi üürikeseks. Ultrahelis selgus, et on kõrvalekalle normaalsusest ja arst oli ka ebameeldiv. Ütles, et mis sa ikka nutad, et tuled nädala pärast tagasi ja siis näeme mis seis on. Nädala pärast oli seis selline, et loode minu sees oli surnud ja arst ulatas abordipaberid. Kõik minu unistused purunesid sekunditega ja lubasin endale, et enam kunagi ei lähe sinna tagasi. Et maksangi, aga lähen erakliinikusse, kus sind inimesena koheldakse. Ja abort või siis minu puhul emakasisene puhastus. Ma ei sooviks oma vaenlasele ka sellist kogemust ja ma ausalt ei kujuta ette, et keegi vabatahtlikult teeks midagi sellist. Ja uskumatu või mitte, aga minuga samal ajal oli aborti tegemas 10!!! Naist. Jõhker. Ja enda meelest tegin ma kõik vajaliku, käisin kontrollis, võtsin vitamiine. Aga tulemus ikka null
    Seega sa oled ikka väga õnnelik inimene.

    Vasta
    • Laura

      26. sept. 2019 at 01:48

      Oii, kui kahju, et oled midagi sellist pidanud läbi elama. Olen kahjuks kõrvalt näinud, kui raskelt selline asi mõjub ja tõesti ei soovi mitte kellelegi sellist läbielamist! Saadan kõik head soovid sulle ja loodan, et teie pisike üks hetk tee ikkagi teie juurde leiab.

      Vasta
  • Mairit

    19. sept. 2019 at 11:47

    See 3 päeva pärast sünnitust pilt on just nii armas ja ehe 🙂 Kõht ju ka tegelikult juba siis päris tagasi tõmmanud.

    Ja vähemalt ei paista sul sellist probleemi, nagu nt mul oli – veel ~nädal pärast sünnitust olid näos (lõual, kaela ülaosas) verevalumi täpikesed, mis esimestel päevadel olid ikka VÄGA õudsed, tumelillad 😀 Aga no mis teha, kui pressimine oli nii karm töö ja mul õhuke hele nahk, et tekkisidki verevalumid pingutusest.

    Tegelt tahtsin öelda, et väga tubli ja vapper oled olnud kõiki raskusi arvestades. Ja et kõik tunded (sh see rasedusest-kopp-ees-tunne) on igati normaalsed, see ei tähenda, et kuidagi kehvem ema oleksid. Meil kõigil (ok, paljudel) on aeg-ajalt tundeid, mis tagantjärele mõeldes tunduvad hirmsad, aga mis teha, kui sel hetkel nii tunned… Ole enda vastu leebem ja püüa mitte süüdistada 🙂

    Ja väga positiivne, et kõigest sellest avalikult kirjutad. Julge ja aus. Saab ehk nii mõnigi julgustust, et pole ainuke, kellel teatud mõtted või tunded.

    No ja tütreke on teil ikka äärmiselt armas välja kukkunud! 🙂

    Vasta
    • Laura

      26. sept. 2019 at 02:02

      Appi, ma selle unustasin täitsa ära. 😀 Mul oli ikka ka nägu neid pisikesi täpikesi täis, aga vist umbes 2-3 päeva. Jander rääkis ka, kuidas ma sünnituse ajal rinnani tulipunane olin suurest pressimisest. Ehmatasin ära ka, kui end peeglist nägin pärast.
      Aitäh, et nii ilusasti kirjutasid! Ehk tõesti peaksin enda vastu leebem olema. Ma ise loodan ka väga, et kui vähemalt üks inimene saab siit natuke julgustust või tunneb end ära, siis on postitus oma eesmärki täitnud. 🙂
      Tütreke on meil tõesti armas, sellele ei vaidle vastu (kuigi mu arvamus on muidugi ka väga tugevalt subjektiivne, hihii!)

      Vasta

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: