Mul on täna puhkepäev olnud. Terve nädalavahetuse unistasin sellest, kuidas ma esmaspäeva hommikul magan hästi kaua ja siis teen vajalikke toimetusi ja olen muidu tubli. Olin aga ära unustanud hambaarstiaja, nii et alustasin oma hommikut hoopis arstitoolis. Päris rets, mis summasid ma hambaravi alla pean panema. Kahel hambal hetkel juureravi pooleli ja siis veel mingeid pisemaid asju vaja teha. No ei ole mulle häid hambaid antud ja põhjatut rahakotti ka mitte.

Minu asjalikust päevast ei tulnud seega midagi välja ja põhimõtteliselt lebotasingi terve päeva maha. Eks seda oligi tegelikult vaja, sest trenne kogunes nädala lõpuks päris korralikult.

Iiiiigatahes…

Tulin hoopis muud juttu rääkima. Ma ei kavatse kirjutada pikka arvustust Blogiauhindadest, aga ma tahan teid tänada!

Juurdlesin pikalt, kas blogi üldse üles anda, aga otsustasin seda lõpuks ikkagi teha. Peamiselt seetõttu, et eks see ole üks võimalustest, kuidas uued lugejad blogi üles leida saavad. Kategooria valimine oli tegelikult raske, sest ega ma mingi klassikaline trenniblogija ju pole, kirjutan igasugust värki. Aga üldpildis tundus see siiski parim variant.

Võtsin kohe hoiaku, et oma osalusest suurt numbrit ei tee ja hääli nuruma ei hakka. Kes päriselt minu poolt hääletatada tahab, teeb seda niikuinii. Ja issversussver, kui palju neid hääli see aasta kokku sai! 1268!!! 

Kui ma umbes nädal enne auhindade jagamist meili sain, et olen jõudnud nii kõrgele, et minu kohalolu on vajalik, pidin ma pikali kukkuma. Kategooria võitja oli nagunii teada, (olgugi, et ma mõista, kuidas instagrammikonto siis ikkagi päris blogi on, aga see selleks) aga ma olin täiesti kindel, et Mariliis nopib see aasta esikolmiku koha. Läks hoopis teistpidi.

Ma tõesti olen nii siiralt tänulik, õnnelik ja meelitatud, et minu kirjatükid, minu tegemised ja kogemused lähevad nii paljudele korda. Mõtlesin sellele eile päris pikalt, et valasin vist isegi kaks pisarat. Olen viimasel ajal ka mitmeid toetuskirju saanud ja see teeb südame nii soojaks. Ausalt! Ma tean, et kõlab hästi imalalt, aga see tõesti tähendab mulle nii palju! Ma pole vist ise veel päris täpselt aru saanudki, kui palju mul tegelikult toetajaid on. See on nii äge!

Aitäh teile, kes te kaasa mõtlete, kaasa elate ja õigel hetkel nõuga abiks olete. Olgugi, et minu postitused ilmuvad täiesti ebastabiilselt, olete te ikka alati olemas. Olen oma teekonnal hetkel niiii õiges kohas ja seda teiega jagada on puhas rõõm. Loodan, et olen saanud vähemalt ühele teist anda natukene inspiratsiooni, et oma unistusi taga ajada ja ka rasked hetked üle elada. 

Aitäh teile!

Laura