Siuh-viuh

Viimasest sissekandest on juba päris mitu päeva möödas. Üsna palju on juhtunud ka.

Kolmapäeval oli Katre juures väike istumine – vesipiip ja õunakook.

Neljapäeval oli meil kursusega väike istumine. Kahjuks tuli nii vähe inimesi kohale, aga lõbus oli sellegi poolest. Arstiteaduskonna peol õnnestus mul kellegi peaga vastu vahtimist saada. Istusin hommikul kell viis internetis, külm purk moka peal, et paistetus alla saada. Väga meeleolukas öö. Tervitused Lindale! ;)

Reedel tuli üle elada kaks anatoomia&füsioloogia loengut. Mul see ei õnnestunud. Läksime Lindaga peale esimest loengut ära, chillisime mäkis ja kell 20.00 olime Tallinnas. Tore selle päeva juures oli see, et saime teisipäevased kontrolltööd kätte. Mul õnnestus 10-st võimalikust punktist 10 saada!! woopwoop.

Andri tuli mulle bussijaama vastu ja läksime Martini juurde, et ta ikka ilusti sõjaväkke saata. Nii kahju, et ta meil juukseid ära lõigata ei lubanud, aga mis seal ikka. Ole tubli, Martin!

Tervis otsustas käest ära minna. Juba kolmapäeval Katre juures tundsin ennast imelikult, külm oli ja kurk valutas. Neljapäeval oli olemine üsna kehv, õnneks oli ainult kaks hommikust loengut ja nii sain ennast päeval turgutada, et õhtul ikka välja saaks. Reedel jõudis nohu tipp-punkti. Sain magama ju hommikul viie paiku ja ärkasin juba üheksa, sest õhk ei käinud läbi. Vastikvastik. Sellepärast ei jaksanudki ma reedestes loengutes lõpuni olla. Olemine oli kehv ja mingist konspekti kirjutamisest polnud juttugi.

Laupäeva molutasin niisama maha. Vahtisin telekat ja puhkasin. Õhtul istusime ema-isa, venna-marve, tädi ja Andriga meil, vaatasime tobedaid filme ja nautisime rõõmsalt laupäeva õhtut. Vanaema juures käisin ka. Nii mõnus oli lihtsalt vanaema voodis lebotades lobiseda.

Täna saime Andriga natuke kauem voodis olla. Nii kahju, et meil seda koosolemise aega nii vähe on. Kuna me kella kolmeks Andri vanaisa sünnipäevale jõudma pidime, ei olnudki nagu päeval suurt aega, pakkisin asjad kokku, pidasime vahva sünnipäeva maha ja siis pidin rongile kappama. Olgu veel öeldud, et Andri pere on juba nii minu pere. Ja ma tunnen, et ma olen sinna peresse teretulnud. :)

Aga nüüd tuleb jälle reaalsusesse astuda ja uuele nädalale vastu astuda. Õnneks aeg lendab. Ja nelja aasta pärast olen ma ilusaks sündmuseks ideaalses vormis. PS! Keegi võiks mulle seda igapäevaselt meelde tuletada.

Kuna kell on palju ja mul on homme pikk ja väsitav päev, siis on aeg otsad kokku tõmmata ja magama minna.
Olge tublid, mu armsad.

Laura.

Leave a Reply