Stressirohked viimased kuud

Viimased kuud on väga stressirohked olnud. Tagantjärgi mõeldes oli meist ikka suht hull lapse esimesel eluaastal oma kodu müüki panna ja siis niimoodi kommuunielu elama hakata. Aga noh, tegelikult sai praegust majandust arvestades korter ikkagi õigel ajal kasumiga maha müüdud ja mul on hea meel, et me praegu korteris kükitama ei pea.

Alates jõuludest oleme elanud Jandri vanemate juures. Kui ma ausalt räägin, siis ma ikka kartsin päris palju. Et kuidas ikkagi hakkab see elu kulgema. Kuidas me köögis hakkama saame, kas pesu ikka saan igal ajal pesta ja kas on okei hommikumantliga ringi liikuda ja noh, üks hetk lähevad ämmaga ka suhted kindlasti pekki. Sellised hirmud siis. Aga tegelikkus on ikka teine. Saan ikka meile ise süüa teha ja pesu pesemisega pole mingeid probleeme ja hommikumantliga on täiesti okei hommikuti ringi tiirutada ja putru keeta. Ämmaga pole ka riidu läinud. 😀

Pigem püüab Jandri ema ikka aidata. Olen mitu korda Nete õue magama pannud ja Jandri ema on siis monitori enda juurde võtnud, et ma saaks magada. Eile magasin hambad laiali kaks tundi, kuigi Nete ise magas alla tunni ainult. Sellest on nii palju abi! Või siis saan pesemas käia või rahulikult süüa teha ja samal ajal on Nete hoitud. Ja kui vanaisa õues toimetab ja Nete vankris häält teeb, on ta kohe platsis ja vurab vajadusel mõned tiirud, et uneaega pikendada. Üldse on tegelikult vahva vaadata, kuidas Nete vanaema ja vanaisaga sidet loob.

Üks pool toast. Selle telekakapi taga on meie voodi, Nete võrekas ja väike riidekapp.

Aga oma ruumist tunneme me ikka puudust. Kuna me oleme ühte tuppa paigutanud nii oma elu- kui magamistoa, siis on kitsas. Ja kui Nete õhtuti magama läheb, ei saa me seal ju ise chillida. Aga tahaks rahulikult kahekesi ka aega veeta, vahepeal äkki isegi kaisutada, vot seda ruumi jääb väheks ja sellest tunneme ikka puudust. Üldse on lähedusega veidi keeruline. Jander magab enamasti hoopiski diivanil, sest nii on mul Netega lihtsam. Aga iga õhtu kurvastan, et üksi magama lähen.

Koduotsingud on läinud nii ja naa. Oleme pidanud palju pettuma ja väga palju närvirakke kulutama. Praegu on veidi segane olukord. Meil on midagi silmapiiril, aga enne kui asi kindel ei ole, ei taha ma sellest siiski põhjalikumalt rääkida. Ootame ja vaatame, mis lähinädalad selles osas toovad. Loodame muidugi parimat, sest nii väga tahaks oma kodu! Aga meil on riigis eriolukord ja kõike võib juhtuda.

Ma tunnen küll, et olen ära emmestunud. Nüüd, kus Jander kodukontoris on, olen kohe täitsa koduperenaiseks ära läinud. Kolm korda päevas teen süüa, tegelen lapsega, koristan, pesen pesu. Lisaks muidugi magamatus, sest Nete ärkab öösiti ikka väga mitmeid kordi, vahel on lausa tunne, et saan vaevu 10 minutit silmi kinni hoida, kui ta jälle üleval on. See väsitab väga ja muudab kõik need eelnevad kodused tegevused palju vaevalisemaks. Eks see justkui ole koduse ema roll ka ja nö minu töö, aga ma nii tunnen puudust oma sõbrannadest ja trennidest ja üldse sotsiaalsest elust (ja täisväärtuslikust ööunest!!). Nüüd on nagunii selles osas teistmoodi aeg, aga kuna ma olen antisotsiaalne kodukana olnud juba paar kuud enne eriolukorda, siis on see päris valus laks.

Ja teine pool toast. Enne oli diivan eespool ja diivani taga veel ka väike laud arvutiga, aga selle kolisime nüüd kodukontori tõttu maja teisele korrusele.
Suslik õppis kummuti uksi avama ja käib nüüd oma sokke ja riideid usinalt uurimas. 😀

Ma ei taha selle postitusega üldse tunduda mingi vinguviiul, sest noh, kõik see on olnud meie oma vaba valik. Oma unistustes ikka lootsime, et leiame uue kodu kiiremini ja pankadega läheb lihtsamalt (sest enne korterimüüki uurisime oma võimalusi ja saime positiivse vastuse), aga see on juba pikem jutt ja eks ma sellest kirjutan siis, kui aeg õige.

Kokkuvõtvalt siis – ämma ja äiaga ei ole üldse nii hirmus koos elada, aga vajame väga oma isiklikku ruumi. Mees ja naine on raske olla, pigem oleme ikka lapsevanemad ja kõik käib lapse järgi. Ma ei ütleks, et me suhe kuidagi kannatada oleks saanud, aga ma tunnen Jandrist ja meie ajast puudust küll. Kodu leidmine ei ole sama, mis uue telefoni ostmine, see vajab aega ja kannatust. Aga suures plaanis on meil ju kõik hästi. Nete kasvab tublisti, Jandril on kindel töökoht (see on praeguses olukorras niii tähtis!), mina olen terve ja saan koduste toimetustega hakkama, katus on pea kohal ja toit laual.

Vot sedasi me siis elamegi.

Püsige kodus ja terved!

Laura

2 kommentaari

  • kassiproua

    25. märts 2020 at 09:32

    Minu laps ei suutnud ka umbes aastaselt üldse normaalselt magada (ärkas öösel umbes 8x üles ja oli nõus ainult imetades uinuma… vähe puudus, et ma peast soojaks ei läinud!) ning arstivisiidil selgus, et tal oli tugev B12 puudus. Praegu ei saa muidugi vereanalüüsi andma minna, aga äkki sööd proovi mõttes ise ja annad temalegi rohkem liharikkaid toite? Või võtad koguni vitamiini juurde? Praegusel ajal ei jookse ilmselt ükski lisavitamiin mööda külge alla…

    Vasta
    • Laura

      16. apr. 2020 at 09:16

      Oii, mul on sulle vastamata jäänud! 🙁 Ma olen püüdnud talle liha rohkem anda nagunii, rauapuudus oli tal ka. Nüüd on see ärkamine meil paremaks ka läinud. See tähendba, et ärkab iga 2-3h tagant. Aga järgmine nädal saan perearstiga ehk vähemalt telefoniteel visiidi teha ja siis räägin ikka kõik ära.

      Vasta

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: