Surnud ring toitumises

Ma pole oma toitumisest nüüd mõnda aega kirjutanud. Keegi avaldas kommentaarides soovi, et võiksin ühel päeval nädalas oma toidulauda kirjeldada/näidata.

Ma olen seda nii mitu korda plaaninud teha, aga.. ma ei julge! Ja tegelikult ei annaks see ühe päeva menüü ilmselt ausat pilti, mis tegelikult toimub.

Praegu jooksen ma surunud ringis. Nädala sees Tartus on kõik enam-vähem kontrolli all, aga nädalavahetuseks koju minnes kaob mõistus ja igasugune enesekontroll. Nende 2-3 päeva jooksul söön ma endale sisse KÕIKE – komme, kooki, vorsti, võileibu, krõpsu! Kõike seda, mida ma nädala sees ei puutu ja endale ise ei osta.

Iga nädal algab kerge masendusega, kaalunumber on tõusnud ja tuju on nullis. Iga nädal “alustan uuesti”, saan üleliigsest sissesöödud jamast lahti, et see siis kõik uuesti nädalavahetusel tagasi süüa. Alustan esmaspäeval 65-66kg vahelt (eile oli kaal 65,5) ja korraliku nädalaga saan kaalu jälle 64 peale. Aga ma ju unistan endiselt sellest 59st! Ma küll praegu ei stressa sellepärast, (sest stressata on nii paljude muude asjade pärast) aga no kurat küll. Kaua sa ikka jaksad ju ühe koha peal tammuda!

Ometi ei oska ma end kuidagi kontrollida. Ka sel nädalavahetusel tuleb mul jälle koju minna ja kõikide ahvatlustega rinda pista. Emadepäev, vanaema sünnipäev, isa sünnipäev – kõik üritused tähendavad maitsvat söögilauda.

Lisaks sellele streigib ka mu keha ja mu lady parts’id. Kui enamusel on kuus üks nädal natuke kehvemat aega, siis minul on neid nüüd põhimõtteliselt kaks! Käisin eile arsti juures, pidasime nõu ja loodame, et umbes kahe kuuga jookseb kõik paika. Fuck you stress, ma ütlen!

Laupäeval käisime perega Lätis, Siguldas mingil taimelaadal. Sel päeval sõin ma näiteks krõpsu, friikartuleid, lehmahomme, linnupiimakomme, jäätist, banaani, praemunavõileibu, coca-colat. SAY WHAAAAT! Kas te kujutate ette, mida mu kõht selle peale veel ka terve järgmise päeva tegi? Öäkk.

Kõige hullem on muidugi see, et kõige retsimad ja raskemad nädalad on alles ees. Kuidas siis söömahoogudest hoiduda ja end rämpsuga mitte lohutada?

Stressav-Laura.

19 mõtteid “Surnud ring toitumises

  1. Minu arvamus on see, et kui muus elus on stress põhjas, siis ei tohiks ega peaks sellele veel toidumurega juurde lisama. Kui stressi jääb vähemaks, loksuvad muud asjad ka paika tagasi. Keha tahab puhata ja rahulikult olla, pealegi on kaalu hoidmine ju päris hea saavutus (vähemalt minu arvates), siia juurde see vana läbinämmutatud tõde, et “kaalunumber ei näita tegelikult eriti midagi”. Samas ma ise sõin täna ka lusikaga Nutellat ja haukasin kaneelisaiakest peale, nii et moraalilugejat minust ei saagi ;)
    Nii et see vana hea “lihtne öelda, raske teha” – ära muretse! Selle nädalaga on emadepäev ka möödas :)

    Ja minu enda praegune lemmiktsitaat : if you feel like you’re going through hell – keep going.

    1. Ma polegi mõelnud selle peale nii, et kaal ju põhimõtteliselt seisab ju, vähemalt ei ole see kuskile kõrgustesse ära tõusnud!
      Võibolla tõesti tuleks keskenduda ainult koolile ja muud mured pausile panna. Samas tahaks ju kooli lõpetamiseks paremas vormis olla. Oeh.. Eks sammun sealt hell’ist tuimalt edasi, küll see üks kord läbi saab! Aitäh!

  2. Ma tõesti tunnen sulle kaasa ja täiesti mõistan. Samad lood.

    Eile panin Troonide Mängu vaadates nahka portsu tatart (see oli veel ok), kotitäie võimaitselist popkorni, sellele otsa pool torbikut soolaseid Pringleseid ja kogu see kupatus alla Mirinda limonaadiga, mille mu poiss mu kapi peale ahvatlema jättis. Pärast oli ikka kohutav tunne. Kõht pungil täis ja no süümekad ei andnud rahu.

    Mõtlesin, et järgmine päev ehk siis täna lõpetan jama ära. Kooli võtsin söögiks portsu tatart ja kaks banaani. Sõin need ära ja olin uhke kuni sõbranna mainis hesburgerit ja peale kooli sinna mu sammud ka viisid. No täitsa lõpp.

    Mul on tegelikult jube häbi sellepärast, aga ma samas loodan, et kui ma oma patud kõik üles tunnistan, siis äkki on kergem neist lahti saada. :D

    Ühesõnaga ühelt stressajalt teisele pean soovima edu! :)

    1. Minu nädal hakkab alati “esmaspäeval hakkan korralikuks” põhimõttega. Kui ma saaks kogu aeg ainult Tartus olla (ja ilma peikata), siis ma oleks ilmselt juba ammu tippvormis.
      Aga hea teada, et ma pole ainuke selle probleemiga! :)

  3. Söön just bataadi püreesuppi ja tunnen enda üle uhkust, sest see, et nädalavahetusel veits krõpsu, pitsat ja veel rohkem komme sõin, on juba meelest läinud :D Seega oleme taaskord Sinuga samas paadis, aga ma ei põe, igaljuhul olen täna kergem ja rõõmsam kui selle kaalulanguse alguspäevil, seda on hea meelde tuletada ja vahel vanu pilte vaadata :)
    Nõustun Kristeliga, et niigi raskel ajal toitumise üle stressamine on küll üleliigne. Varsti oled tagasi reel, seniks naudi seda rämpsu-aega, kauaks seda ei jagu ju :P

    Mis puudutab päevi, siis ka sama kava. Ma sõin, nagu tead, aastaid pille ja lõpuks jäid need lahjaks, mis tähendas, et mul määris keskmiselt 3 nädalat kuus :D Anti veel suurema hormoonisisaldusega pillid, aga ka siis ei muutunud midagi. Kui pillide söömise lõpetasin olid üle kuu aja päevad.. järjest, iga päev :D Nüüd olen sellest nõiaringist välja saanud ja õnnelik! :)

    1. No see päevade asi ajab mind nii närvi. Praegu piinlen ka räigetes kõhuvaludes ja olgugi, et suutsin trenni ära teha, on enesetunne ikka pask. Mul vahetati lihtsalt pillid ära, jäeti toimeaine samaks. Aga ma nüüd kardan, et ilmselt see ei aita. Äkki peab ikka pillid maha jätma… :/

  4. Oleksin lugenud TÄPSELT nagu enda elust. Tallinnas olles esmasp-neljap käin igapäev trennis ja toitumine on korras. Aga neljapäeva õhtul koju jõudes kaob kontroll täielikult ja söön piiramatult kõike. Vahel võtan ka trennivarustuse kaasa, et lähen jooksma vmi, aga enamjaolt ma selleni ei jõua, peal on väsimus ning selle asemel pigem vaatan telekat ja söön. See on lihtsalt masendav ja ajab mu hulluks. Igal nädalal on sama probleem ja kaal kõigub 66-64kg vahel, eelmisel aastal kaalusin sellel ajal 60. Aga peame tugevad olema ja isudest üle olema, võibolla nüüd on see ka natuke lihtsam, kui on rohkem värsket kraami saada, saab kommide/küpsiste asemel nt maasikaid vmi süüa.

    1. Ma vean ka trenni asjad kaasa, siiani olen suutnud vähemalt ühe trenni ikka teha. Aga ma loodan, et ükskord saab see asi läbi ja suvi tuleb ilus!
      Maasikad.. mmm..!! :)

  5. Ma nüüd lugesin ja panin diagnoosi endale, et mul ka stress, sest just see naistevärk samamoodi (nii ebameeldiv*2). Ma olen kuri-vihane-pahane suht tihti, sest raske on toitumiskavas olla ja need magusad lõhnad ja maitsed tunduvad siiski väga õrritavad ning tean, et ei tohi endale lubada. Vahepeal aitasid leevendada “ma olen tüdinud juba kanafileest, salatist ja tatrast” mõtteid proteiinibatoonid, mis leevendasid isusid ja kaalule liiga ei teinud. Mis ma oskan soovitada…püüa alternatiive leida, mis on kaalusõbralikumad. :)

    1. Stress mõjutab niii vastikult mu elu praegu, et ma tõesti ei tea päris täpselt, kuidas see periood üle elada. Eile tahtsin patja nutta ja ära kaduda. Vastik värk. :/

  6. Ma mõtlesin, et olen ainuke. Ehk siis mul sama mure- nädalasees toitun korralikult ja nädalavahetusel kodus olles söön kõike, mida hing ihaldab :/. Ma ei tea, kuidas sellest välja tulla ja end kodus tagasi hoida. Nädalavahetusega rikub ju kõik nädala saavutsed ära.
    Ja nüüd mul hakkab puhkus, mis tähendab siis seda, et ma olengi kogu aeg kodus. Ma ei tea, mis saab mu kaalust :(. Õnneks see hea, et ma saan rohkem trenni vähemalt teha.
    Kui keegi mingi hea nipi saab, andku teada.

    1. Mina arvasin ka, et kõik teised suudavad korralikud olla ja mina olen see loll, kes piiridest midagi ei tea. Hea teada, et ma polegi üksinda selline. Minu puhkus algab õnneks siis, kui stressiperiood läbi, ehk suudan siis kodus normaalne olla. Parem oleks! Tuleb vanemad ka korralikult sööma panna, kõik “rämps” ära kaotada. Siis ehk õnnestub!

      1. Oleks see vaid nii lihtne. Meil kodus iga päev koogid, kausid on komme täis. Kuigi samas on alati ka puuvilju ning toidu kõrvale süüakse ka tervislikke salateid. Ning saia asemele sepik ja leib.
        Raske on :( Mind juba praegu ahvatleb šokolaad, ma ei tea, kuidas ma siin vastu pean.

        1. Ega ei ole jah lihtne. Meil on ka alati “midagi head” kuskil olemas. Lisaks nädalavahetused, kus keegi külla tuleb või ise kuskile läheme. Ilgelt raske on teisi matsutamas vaadata ja siis ise korralik olla. Tahaks ju ka. Tõsi, et võiks ju siis natukene, aga kui juba sõrme annad, ei suuda mina enne lõpetada, kui kõik otsas. :(
          Ma olen veits tõbine ja hirmsasti tahaks end millegi magusaga turgutada, õnneks pole midagi käeulatuses.

  7. Mul oleks ka nagu selline surnud ring, koguaeg uuesti ja uuesti ja just need nädalavahetused on nagu mingi söömisorgia reaalselt aga aina paremaks ja lihtsamaks muutub tasapisi :P

  8. Laura, ära stressa toidu pärast! See on loomulik, et vahel tuleb rämpstoidu isu. Kui sa suudad 4-5 päeva ilusti toituda ja nädalavahetusel lased ennast lõdvaks, on normaalne! See pole ainult sinu elu, vaid ma usun, et poolte inimeste. Kõik on rutiinis tööpäevadel ja nädalavahetusel naudivad head ja paremat süüa ja head ja paremat seltskonda jne! Stressa kooli pärast, toit on viimane asi, mille pärast stressata!

    1. Kooli pärast on tõesti piisavalt palju stressata, et iseenda huvides oleks lihtsam toitumise pärast mitte põdeda. Aga lõpetamisel tahaks ju ilusas kehasse lõikega kleidis särada, (kui ma ikka lõpetan) :/

  9. Heh.. loen siin su postitust ja mõtlen – mul on TÄPSELT sama seis! Kui vahepeal jõudsin juba mõelda, et ohoo, olen oma söömised ja isud korralikult kontrolli alla saanud ja enesedistsipliin on parem kui kunagi varem (ah see kook ju tegelikult ei isutagi.. ma suuda “ei” öelda küll…), siis nüüd viimased 3 nädalavahetust on olukorra totaalselt pea peale keeranud. Mitu sünnipäeva nädalavahetust järjest, sh minu enda oma (paaki läksid valimatult suured tahvlid šokolaadi, pitsad, muffinid, koogid.. you name it) ja olen samuti omadega justkui surnud ringis. Nädala alguses alustan nädalavahetuse pattude “mahasöömist”, nädala lõpus õgin aga kõik endale topelt tagasi sisse. Ja siis mõtlen, et cmon – miks ma endale niimoodi teen? Selle koogi maitse on 10 minuti pärast sisuliselt nii keelelt kui meelelt läinud… Ja pealegi – olgu, luba endale see tükike kooki või natuke šokolaadi, aga sa ei pea ju võtma ühte veel… ja peale seda veel… ja veel… Kuidas see enesekontroll nii muutlik on? :) Ma vahel juurdlen, et olen justkui omamoodi lõksus – ja selle eest vastutan ma ju tegelikult ise. Ja kõigele sellele “nautimisele” järgneb kahetsus, viha ja kurbus. Ning siis tuleb uus nädal ja kõik algab uuesti. Ma ei oska meile vist hetkel muud soovitada, kui et elada nädal korraga, mitte ennast liigselt eksimuste pärast piitsutada, raputada patustamiste tuhk õlgadelt ning minna edasi uue jõuga :) Ning lõppude lõpuks on kogu antud kaalulangetus ja tervislik eluviis elukestev protsess, kus tulebki ette tõuse ja mõõne :) Taban ennast viimasel ajal lohutamast, et ma ei jookse kellegiga võidu, see kõik võtabki aega ja et peaksin olema rõõmus ja enesekindel juba praegu (kuid see on ju ometi nii raske – oleks mul ideaalne keha ja kaalunumber, küll siis oleks kerge enesega rahul olla, eks?:). Edu Sulle ja ära liigselt stressa tehtu üle, seda muuta nagunii ei saa ;) Eduka ja tervisliku tuleviku nimel!! :)

Leave a Reply