2014-04-24-10.39.161

“The miracle is not that I finished. The miracle is that I had the courage to start.”

Neuroloogia on praegu mu parim sõber. Oleme temaga veetnud vahelduva eduga juba peaaegu 5 päeva, ka homse veedame koos. Loodetavasti leiab see sõprus aga esmaspäeval õnneliku lõpu ja eksam läheb hästi.

Mul käis eile isa korraks külas. Korraks sellepärast, et tegelikult oli ta teel Võrru. Minu kadunud tallatoed on leitud (emadel lihtsalt on mingi imevõime kõik asjad üles leida, olgugi, et ma ju “vaatasin ise ka sinna sahtlisse” – tänks emme, et olemas oled. :) ) ja isa tõi mulle need ära. Lasin ka ühed teised jooksutossud siia tuua, need on ikka mugavamad, eriti koos spetstaldadega. Jalg aga annab ikka tunda ja joosta mul veel ei lubata. Ma poleks ise ka uskunud, kui õnnetu ma sellepärast olla võin. Alguses ei saanud jooksmisega vedama ja nüüd ei tahaks üldse pidama saada. Ehk on ikka homme juba nii palju parem, et ühe Anne kanali ringi siiski saan teha. *on lootusrikas*

Kuna eile kooli polnud, sain ma rahulikult kooliasju teha. Internetieksam sai tehtud (loodetavasti positiivselt) ja viipekeele video meisterdasin ka valmis. Sattusin sellega nii hoogu, et suutsin oma hommikusöögi, mida ma hakkasin alles kell kaks päeval tegema, kõrbema lasta – hajameelsus kuubis, aga natukene kõrbenud omletil polnud tegelikult viga midagi. :D

Lasin isal omale natuke õhemaid ja “suvisemaid” riideid ka tuua, sest ilmad ju ikka lähevad soojemaks ja ma ei saa veel kaks nädalat koju. Kujutate ette, kuidas mu isa seisis kodus mu kapi ees, mis on segamini, ja otsis minu kirjeldamise järgi üht kleiti ja lühikesi pükse. Lõpuks ei saanud ma ikka päris neid asju, mida ma tahtsin, aga vähemalt midagigi. :D

Täna võtsime V-ga kanali ääres päikest, mina õppisin ja rääkisin kõva häälega talle ka kõike tarkust, mida ma omale pähe ajasin ja üldse oli väga mõnsa olla. Praegu olen ma küll nagu uimakana ja ilmselt viskan pikali, et siis mingi turboõppimine veel õhtul teha. (Aga praegu tundub, et võiks ikka hoopis kõndima minna, sest õues on niiii ilus.)

Ega vist muud tarka polegi. Olen kurb, et joosta ei saa ja rõõmus, et kaal ei ole tõusnud ja rõõmus sellepärast ka, et ma ikka endiselt omale igasuguseid tervislikke asju sisse söödan. Ei ole ma ju tegelikult midagi nii hullult patustanud. :) (Kuigi nii tahaks neid Santa Maria tortilla krõpse ja Milka Oreo šokolaadi – mmm…)

Pilte ikka ka:

Neljapäevane hommikusöök. 

Eile õhtul kanali ääres. Ilmeilus päikeseloojang, mu “uued” tossud, lombakas jalg ja neuroloogia konspekt. Was nice!

 Tänane õhtusöök – täistera kanapasta suvikõrvitsa, tomati ja sibulaga.

Järgmise korrani,
Laura.

PS! Andke mulle ikka märku, millest te rohkem/vähem lugeda tahaksite ja/või mis pilte näha tahate/ei taha jne. :)

Leave a Reply