neuroloogia-praks1

“The way to get started is to quit talking and begin doing. ”

Sain Türgi reisi teise päeva video valmis, aga ma isegi ei ürita seda täna üles panna, sest netipulgaga on see nagunii võimatu missioon. Homme loengus panen tõmbama. :)

Aga.. eile oli selle eest üks uskumatult tegus päev. Mingil imekombel olin juba tund aega enne äratuskella üleval. Seega, kell 7.30 olin ma juba täitsa valmis esmaspäevale vastu astuma. Kuna mul oli mõnusalt aega, et end valmis seada, suutsin hommikul isegi trenni teha. Noh sellise hommikuvõimlemise mõõtu trenni, natuke sirutamist, painutamist ja mõned lihasharjutused otsa. Kuna mul oli ikka aega jõudsin enne loengut ka raamatukogus ära käia, kuhu plaanisin tegelikult õhtul minna. Endiselt oli mul aega ja otsustasin Maarjamõisa ka jala minna. Vaatasin google mapsist järgi, et ühika juurest Maarjamõisa haiglasse on 2,9 km. Ehk siis mõnus hommikune jalutuskäik.

Mul pole juba aastaid olnud sellist hommikut. Tuju oli hea, päike tuli ka hommikul välja ja energiat paistis ka nii tohutult palju olevat. Ka härra Tartu linnapea jalutas hommikul rõõmsalt üle Kaarsilla minuga samal ajal.

Kahjuks ei kestnud minu entusiasm väga kaua, sest loeng mind ei soosinud, väsisin ära. Ilmselt seetõttu, et minu jaoks on neuroloogia raske.

Peale lõunasööki oli meil ka neuroloogia praktikum. See on see koht, kus eripedagoogid saavad end eriti tähtsalt tunda. Meile antakse valged kitlid selga ja nii me käime koos õppejõuga mööda haiglat ringi ja külastame patsiente või nuhime intensiivravi osakonnas. Ilgelt põnev on! Kuigi, intensiiv on minu jaoks ikka päris kole koht – kõik need lõhnad ja teadvuseta inimesed.

Selleks, et end veel liigutada kõndisin selle 2,9 km ühikasse tagasi ka. Vaatasin “Vaprad ja ilusad” ära ja läksin jooksma. Vorm on käest ära ja seetõttu jäi mul soovitust distantsist puudu, aga ma siiski käisin ja jooksin. Kahju, et mul eile sammulugejat peal ei olnud, ilmselt oleks päris korraliku tulemuse saanud. Vastab vist ikka tõele, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad ka. Õhtul jõudsin veel V-le külla. Igati tegus päev.

Ja kuna see postitus venib juba nagunii pikaks kirjutan ma sellest ka, et minuga on midagi juhtunud. Aga midagi head! Sain pühapäeval Tartusse Katrega. Autosõit täis huvitavaid jutuajamisi ja teineteise tegemistega järje peale saamist. Tavaliselt olen ma peale sõitu üsna väsinud ega viitsi midagi teha, eriti pühapäeva õhtul. Mida mina aga tegin? Võtsin kooliasjad lahti ja tegin nii mitu kodust ülesannet ära. Täna ka, oma vabal päeval ma muudkui õppisin. Imeline!
Tere motivatsioon, rõõm sind näha. Loodan, et jääd pikemaks ajaks minuga. Oled mulle nii kallis.

Aga homseni siis,
tulesädemekesed möllavad ikka edasi. :D

Praegu lippan eratreeneriga trenni, jeeeeeee! :)

Laura.

Leave a Reply