DSC073291

“The worst memories stick with us, while the nice ones always seem to slip through our fingers.”

― Rachel VincentMy Soul to Save
Sellepärast mulle nüüd meeldibki võimalikult palju pilte klõpsutada, et ilusad mälestused paremini meeles püsiks.

***

Eilne eksam sai kuidagi üle elatud. Mul pole õrna aimugi, kuidas mul see läks. Ilmselt on kaks võimalust – väga hästi või väga halvasti. Nüüd ainult üks ja kõige hullem jäänud.

Et eksamipingeid maandada ja muudest muredest eemale saada, veetsime Liise, Kaie ja Johannaga ühe vahva päeva täna. Käisime Nuku muuseumis, kohvikus söömas ja shoppasime Johannale ilusaid asju ka. Väga lõbus ja mõnus päev oli. :)

***

Olgugi, et ma olen õnnelik, et mu kõrval jälle keegi on, kummitab minevik ikka. Ma ei uskunud, et ühe sitapea (palun väga vabandust, aga no, ei ole ju väga paremat nime) pärast mul sellised usaldamisraskused tekkida võivad. Ma olen kahtlustav, ettevaatlik, umbusklik – olgugi, et selleks ei ole üldse põhjust. Kõige kurvem on see, et ma kardan, et ma võin kõik selle pärast pekki keerata. Ja üldse on mul endiselt kole komme liiga palju mõelda.. “mis siis kui..” ja “äkki ma pole piisavalt hea/ilus/tore..” ehk enesekindluse probleem ka. Kuidas ma sellest probleemist küll lahti võiks saada? Ajaga?

Täna külastas mind ka “enne-ütleb-siis-mõtleb-Laura” ja “olen-lahe-ja-ütlen-inimestele-pahasti-Laura”. Õõh.. suutsin sellepärast inimese tuju rikkuda. Paha tunne on ikka veel. Muidugi on tore, et ma vähemalt tunnistan oma viga ja see on juba võit omaette.. Aga miks? Miks see Laura tagasi tuli?

Ühesõnaga,
küsige ASKis küsimusi ja olge lahedad,

Hetk kui väike õde aitab suure õe üle klaassilla.

Pisike modellihakatis.

See hetk, kui sa ei tea, kas kükitada või püsti seista. :D

 Kolm õde.

See pisike suudab igakord meele rõõmsaks teha ja just selliste pisikeste asjadega nagu sülle pugemine või käest kinni hoidmine või Pikast jalast alla ja üles jooksmine. Meil on alati vahva, mis siis, et ma teda harva näen. :)

Laura.

Leave a Reply