Tolmust puhtaks

Päisepilt on suvine, sest ma ei osanud midagi muud sinna panna. Nii et las olla üks nunnu pilt Janettest.
Foto: Kairit Pajusalu

Pühin siit vaikselt ja tagasihoidlikult tolmu maha ja tulen mõlgutan natuke mõtteid. Mu üllatus oli suur, kui mitmed teist Instagramis teada andsid, et ikka hea meelega siia lugeme tuleksid.

Kõigepealt ma lihtsalt pean sellest kõige tüütumast tegelasest – koroonaviirusest – kirjutama. Kui sul sellest teemast juba kõrini on, siis keri natuke edasi. Aga kui sul on kõrini, sest sa arvad, et “ah, minuga ei juhtu midagi ja mis see köha ikka teeb”, siis võid selle blogiakna kinni panna ja ära minna, sest sa oled jobu!

Mina olen see, kes juba enne eriolukorra välja kuulutamist koduseks jäi. Kõigepealt olime Netega veebruaris mõlemad haiged, minul veel hull hambajama. Märtsi alguses, kui juba esimesed koroona-positiivsed Eestisse jõudnud olid, ei olnud ka enam tahtmist kuskile minna. Käisin päev enne eriolukorra välja kuulutamist suuremal poetiirul (ma ei arva, et see oleks paanika, see oli otsus, et edaspidi püsin kodus!) ja elasime oma tavapärast kodust elu edasi. Samal päeval jäi ka Jander kodukontorisse. Neil on nii normaalne tööandja, et isegi laud, tool, kuvarid jm toodi töö juurest koju. Meil siin ajutises kodus ju sellist mõnusat töönurka polnud, aga nii sai Jander omale korraliku koduse töökoha.

Minu ainuke sõnum praegu on see, et palun püsige kodus! Praegu ei ole see aeg, kus sõpradega kokku saada, esimesi grillpidusid pidada või grupitreeninguid välijõusaalis korraldada. Jah, väljas käia on okei, me ka käime jalutamas, aga mitte mingil juhul ei puutu me sel ajal kellegi teisega kokku. Ainukesed inimesed, kellega me kokku puutume, on meie leibkond, kellega me koos elame ehk siis lisaks meile Jandri vanemad. Ma olen kurb, et me ei saa mu vanemate juurde minna, aga ma ei taha mitte mingil juhul riskida, et mina neile viiruse edasi annaksin. Teeme videokõnesid ja saame hakkama. Me oleme alles kriisi alguses ja mind ajab niii närvi (nagu kohe päriselt närvi ja vihaseks!), et inimesed nii süüdimatud, vastutustundetud ja ikka veel “ah, mis see köha ikka teeb” suhtumisega on. Nüüd kütan end siin jälle üles, aga ega ma tegelt ei tahtnud sellest va koroonast nii palju kirjutada. Lihtsalt – püsi kodus, sest ainult nii on meil väikegi lootus, et see viiruse levik rahuneb.

Lisaks sellele, et kogu see kriis on teinud kurja majandusele ja paljud inimesed on kaotanud töö ja sissetuleku, on mul ka mõned esimese maailma probleemid sellega seoses. Me ei saa tähistada mu ema juubelit. Pidime mu perega minema kõik koos spaasse ja ma ootasin seda nii väga. Aga veel rohkem teeb mind kurvaks see, et me ei saa tähistada Janette esimest sünnipäeva nii nagu plaan oli. Juba etteruttavalt ütlen, et jaa, ma tean, et ega laps sellest peost midagi ei mäletaks ja aru saaks, aga see olekski rohkem meile olnud. Ikkagi esimene aasta lapsevanematena ja mulle oli see tähtis! Muidugi saan ma mõistusega aru, et need on tühised mured, kuid ma usun, et on väga okei ikkagi selle üle natuke kurb olla.

Okei, nüüd ma jaurasin kolm pikka lõiku koroonast. Võtame selle teema kokku – palun püsi kodus, päriselt kodus, sest ainult nii on meil väikegi lootus, et meie haiglad ei varise koormuse all kokku ja me ei pea lugema hommikuti uudiseid, kuidas ööpäeva jooksul sadu inimesi sureb. Nii suurte numbrite juures on liiga suur tõenäosus, et keegi neist surijatest on sinu lähedane. Aga sa ju ei taha jätta hüvasti oma lähedasega sellepärast, et sa ei suutnud mõned nädalad kodus püsida?! (Ja tegelikult ei saaks sa selles olukorras isegi mitte hüvasti jätta, sest haiglasse sind ei lasta ja isegi korralikke matuseid ei puurgi saada korraldada!) #püsikodus

Parampampaa, teeme nüüd kiire teemavahetuse.

Janette sai juba 11-kuuseks. Ta on nii vahva! Aga ma ei saa öelda, et ta lihtne beebi oleks. Ööd on ikka rasked ja ega päeval ka kerge pole. Ta tahab palju tähelepanu ja kuna me ajutine kodu ei ole väga beebi-turvaline, siis tuleb tal kogu aeg silma peal hoida. Väsitav.

Siis, kui veel võis vabalt ringi liikuda ja me Netega mu vanematega hängisime mõned päevad.

Minu silmis on ta muidugi maailma asjalikum ja targem beebi ka. Mis ema ma oleks, kui ma nii ei arvaks, eksole. Käputab, ajab end juba ammu püsti ja liigub mööda kappe ja toole, aga iseseisvalt veel ei kõnni. Sõna “emme” on selge ja see on maailma kõige armsam asi. Ta magab mul kaisus ja on paar hommikut ärganud nii, et esimene asi, mis ta ütleb, on “emme” ja ronib siis mulle otsa. Täiega cuteness overload ja olgugi, et ma siis oma paistes silmade ja magamatusega võideldes veel suht kontaktivõimetu olen, võtan ta kaissu ja ajan end siis enne 6t ilusti üles. 😀

Naistepäeval tütrega mätsimas. 😀

Sõnavarast veel nii palju, et ta oskab näidata, kus on issi, kell, lamp, koer, kass, vanaema-vanaisa, lilled. Näitab, kus on nina ja paneb sõrme ninale. Plaksutab, lehvitab, viskab patsu ja annab lahtise suuga musi. Potitanud olen ma teda juba vist 4.-5. elukuust ja suurem osa hädadest õnnestub meil potti saada, ta annab ise märku, kui tahab minna. Õnneks on lisatoidu söömine ka lõpuks paremaks läinud, sellega oli meil alguses ikka palju jamasid. Sööb tasapisi ka rohkem seda, mida meiegi. Hambaid on hetkel ikka ainult kaks. Ma muudkui ootan järgmisi, aga ei paista veel.

Igatahes on mu Neteke tubli pliks ja elu temaga paras seiklus. Ta tundub ikka iseloomult (kuigi sellest vist ikka vara rääkida) minu moodi – rahutu, püsimatu ja kõva häälega. 😀

Mu suslik!

Kui põgusalt üleüldiselt öelda, et kuidas läheb, siis noh, stressirohkelt. Aga kuna see postitus on juba piisavalt pikaks veninud, siis ma jätan siia korraliku cliffhangeri ja kirjutan, kuidas meil läinud on järgmises postituses. Ma hakkan seda kohe kirjutama ka, nii et kaua ootama ei pea, ma luban. 🙂

Olge terved ja püsige kodus!

Laura

6 kommentaari

  • S.

    23. märts 2020 at 09:51

    Üks endast lugupidav inimene ei ütle teise kohta jobu. Olgu teema milline tahes. Inimese “jobudust” annab ka viisakamate sõnadega väljendada.

    Vasta
  • Riina

    23. apr. 2020 at 11:52

    Postitusest jäi mulje nagu sureks Eestis sadu inimesi koroonasse, tegelikult see nii ju ei ole. Siiani on surnud 44 inimest ja on seega on ikka väga väga väike tõenäosus, et keegi lähedastest-sugulastest sureb. Surevad üldjuhul need, kellel on ka teised terviseprobleemid. Itaalia uuringu kohaselt enam kui 75 protsendil koroonasse surnutest oli kõrge vererõhk, umbes 35 protsendil diabeet ja kolmandikul südamehaigus. Seetõttu jah vanemad ja haigemad inimesed peaksid olema hoolsad. Kui oled terve, ei ole mõtet üle paanitseda. Noorele ja tervele inimesele ongi see haigus võib-olla mingi tavaline köha ja võibki öelda, mis see köha ikka teeb, saab sellest niisamuti terveks nagu muudest talvistest haigustest (meedias Heidi Hanso näide). Minu tutvusringkonnas tean ka ühte juhtumit. Temal selgus koroona siis, kui oli köhast juba terveks saanud. Oli ka noor ja muidu terve inimene. Neid on kindlasti palju, kes on põdenud haiguse kergelt läbi. Kõiki meil ju ei testita.
    Vahelduseks tasuks lugeda, mis haigustesse ja muudesse tegevustesse surrakse igapäevaselt maailmas… Eestis sureb iga päev keskmiselt 40 inimest (u veerand surmade põhjus on vähk), liiklusõnnetuste tagajärjel hukkub iga kuu 6 inimest, aga seepärast me ei istu ju hirmunult kodus? Alkoholi liigtarvitamise tõttu jätab iga kuu elu u 13 inimest, kas alkoletist läheme iga päev hirmutundega mööda? Tegelikult võiks.. aga ei.. pidustustel ikka ju vaja juua… Lihtsalt kummaline, et koroona valguses kardetakse surma rohkem, kuid tegelikult põhjustavad mõned muud tegevused palju suurema tõenäosusega surmasid. Minu jaoks on PALJU TÄHTSAM näiteks toituda nii, et vähi ja diabeedi riski vähendada. Samuti on mulle näiteks oluline, et Eestis ei hakataks 5G kiirgust kasutama (andsin sellele oma allkirja). Muidugi räägitakse sellistest asjadest palju vähem, seda inimesed tihti ei tea ega ka väga ei usugi, et võiks vähi või diabeedi vältimiseks paremini toituda ja toetada erinevate kiirguste mitte kasutamist. Aga koroonat peame küll kartma, iga hinna eest mask ette, käed pestud.. Jah, väga tore, kui seda teed, aga kui näen, et samal ajal alkoholi valimatult tarbid ja endale ei tea mida veel suust sisse ajad, siis miks kannad maski, kui lähima 10 aasta jooksul niikuinii ilmselt vähi saad…Seega on minu jaoks pigem need viimased “jobud”.

    Vasta
    • Laura

      23. apr. 2020 at 12:07

      Aitäh kommentaari eest! Olen osaliselt nõus (postituse kirjutamisest on omajagu aega möödas ka), kuid osaliselt siiski ei nõustu.

      See, kui alkohoolik end surnuks joob, ei mõjuta tema lähedaste tervist. Vähihaige lähedased ei saa temaga koos olles kohe sama haigust, diabeetik ei nakata oma töökaaslast temaga tuba jagades jne. Saate vast mu mõttest aru. Koroona on piisknakkus, mis levib hoopis teistmoodi ja nagu näha, üsna kergelt. Kuna selle vastu ravi ja vaktsiini pole, on selle põdemine ka hirmutavam. Lisaks ei tea me ka tüsisutusi. Minu lähedaste seas on mitmeid riskigruppi kuuluvaid inimesi ja ma leian, et mul on õigus nende pärast muretseda. Ei tahaks küll, et mingi säärane viirus enneaegselt kellegi surma viiks.

      5G-l ma küll peatuda ei taha, mul puuduvad selleks piisavad teadmised.

      Vasta

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: