DSC075611

Tulesädemekeste seiklused Türgis | 2. päev

Teine päev nägi ette Beleki lähiümbrusega tutvumist. Äratus ei olnud õnneks väga vara ja saime mõnusalt hommikusööki nautida. Enne ekskursioonile minekut oli meil ka infotund, kus kogu järgneva nädala plaan ette räägiti. Paketi sees oli “saabumisel tervitusjook”. Kõlas nii uhkelt, aga tegelikult saime klaasi ananassimahla. Ikka parem kui mitte midagi. 
Jõudsime enne ekskursioonile minekut veel ka hotelliala avastada. Kui hooaeg täielikult käima läheb, on seal kindlasti väga lõbus – suur bassein, veetorud, pinksilauad, minigolfirada jne. 
Päeva jooksul jõudsime vaadata mingit väga suurt ja uhket silda, mingeid varemeid ning Aspendost ja seal asuvaid teatrivaremeid. Oli põnev, aga nagu polnud ka. 
Reisiseltskond oli meil kirju. Silla juurde minnes astus üks härra (teda näeb videos ka, sinise nokamütsi ja oranzi pluusiga onu) bussist püksid ribadel välja, nii et noh, kõik oli näha. Ei olnud ilus vaatepilt. 
Varemete juures olid ka erinevad müügiputkad. Samal ajal, kui Kristina suveniirioste tegi, tuli meie armas Türgi giid mulle oma rasket elu kurtma. Ei sobinud talle see, et me Kristinaga kogu aeg koos olime, ega see, et Kristina talle kurje pilke viskas, takkatippu arvas ta ka, et me oleme lesbid. Peale mitmeid kutseid õhtul tema tuppa minna, ütlesin talle siiski viisakalt, et olen reisil sõbrannaga ja mul pole tema vastu mingit huvi. Aga kas ta siis lõpetas oma nõmedad kommentaarid ja külgelöömisvõtted ära? Muidugi mitte. Jõudis ta mulle lõunasöögi ajal meelalt kõrva sosistada “I’m hungry”. Siis viskas mul ikka tõesti üle ja tänu Kristina suurepärasele hirmutustööle ei vaadanud ta ülejäänud reisi mu poolegi.
Käisime tagasijõudes veel lähedal asuvaid poode üle vaatamas, aga võltsid guccimuccid jätsid meid külmaks. Kuna meil õhtusööke paketi sees polnud, pidime iga õhtu välja mõtlema, kust süüa saada. Meie üllatuseks olid room service‘s pakutavad toidud täiesti mõistliku hinnaga (~6€). Teenindus oli tasemel, toit maitsev ja tuju hea.
Nii nagu traditsioon ette nägi, veetsime õhtu hotelli lobby‘s, seekord live-muusika saatel. Noormees, kellega ma juba eelmisel õhtul pilke vahetanud olin, võttis ka oma julguse kokku ja palus mind tantsima. Minu üllatus oli suur, kui tema esimene lause tantsupõrandal oli “no english”. Nii me siis selle tantsu vaikides maha pidasime. Sellega tema julgus siiski ei lõppenud. Mingi hetk tuli ta meie lauda istuma, telefon käes ja lootis läbi Google translate’i meiega suhelda. Nii palju sain ma aru, et ta tahtis, et ma temaga välja jalutama või autoga ringi sõitma läheks. Ütlesin poisile viisakalt ära. Samal õhtul sain ma oma elu esimese armastuskirja ka. :D Siit ka minu nõuanne: Kui sul on siin Eestis enesekindlusega probleeme, mine välismaale. Seal tunned sa end kõige ilusama, targema ja parema naisena. 
Keegi küsis Ask-is, et kas me jõime iga päev. Ei, me ei joonud iga päev. Pealegi olid sealsed kokteilid nii lahjad, et ega neid väga alkohoolseteks jookideks pidada saanudki.
Kolmandal päeval saime rätid pähe panna, varbad merre kasta ja nina päikse poole pöörata. Sellest aga järgmine kord.
Laura.

 See kohalik tädike on lihtsalt nii  numps. Pilt ise pole küll suurem asi. :D

Naised on hullud!
 Minu joogile oli juurde tehtud see armas süda. 

Leave a Reply