Tunnistan oma probleemi.

Ma olen juba mõned päevad seda teemat oma peas mõlgutanud ja peale mõningasi arutelusid, pisaraid ja “tülisid” otsustasin, et ilmselt peaksin selle kõik endast välja kirjutama.

Üks põhjus, miks eelmine nädal blogis üsna vaikne oli ühelt poolt muidugi see, et kiire oli, teisalt olen ma jälle paigal sammumas ning iseenda mõtetesse uppumas. Ma tunnen, et olen lõpuks valmis tunnistama, et mul on probleem! Tundub, et asi on juba piisavalt suureks paisunud, et üksinda ma sellest enam ehk üle ei saagi.

Ma olen täiesti kindel, et paljude jaoks tuleb see kõik üsna suure üllatusena, sest enamasti olen ma rõõmsameelne ja lõbus naljanina, kes asjadesse huumoriga suhtub ning ega ma sellest kellelegi rääkida pole julgenudki. Kuni H. lõpuks mu silmad avas ja mõistma pani, et niimoodi edasi ei saa.

Varasemalt olen oma enesekindluse probleemidest kirjutanud ja alati väga toetavat vastukaja saanud. Praegu on see probleem aga taas süvenemas ja mõjutab peale mu enda, ka näiteks H.-d. Ma kritiseerin end pidevalt, ma leian enda välimuses miljon viga, mulle tundub, et kõik riided teevad mu paksuks, ma ei tunne end ilusana. Terve eelmise nädala õgisin ma magusat! Ostsin omale paki küpsiseid, šokolaadi ja sõin need üksinda JÄRJEST kõik ära! Järgmine päev ostsin uue paki šokolaadi, H. tuli nädalavahetuseks Tartusse ja mina nõudsin jälle midagi head, magusat. Ma olen lihtsalt ohjeldamatult magusat suust sisse ajanud ja ma ei suuda lõpetada! Tegelikult ajab see kõik mul südame pahaks! Ma söön, sest ma ei taha paks olla, ma tahan ju ilus olla. Mida kuradit, eksole?!

Kui ma enamasti peidan oma ebakindluse mingite lollide naljade taha, naeran koos teistega oma kaalu üle ja räägin, kuidas ma ikka tublisti kaalu langetada üritan ja, et ega see kaalunumber mulle korda lähegi, treenin nüüd lihast, siis tegelikult on see kõik üks suur vale olnud. Iga pisem naljaga tehtud kommentaar minu kaalu kohta teeb mulle liiga. H. tegi laupäeval täiesti süütu nalja ja mainis lause lõpus “peaksid siis veel alla võtma..”, mille peale mina nutma puhkesin. “Ma olen paks,” korrutasin endale. “PAKS, LAURA, PAKS OLED!”

Peale seda kokku varisemist arvas H., et ma tõesti peaksin abi otsima. Ma teen iseendale liiga ja ka tema komplimendid ei pane mind uskuma, et ma tegelikult ei ole paks ja tegelikult pole ma hirmus kole ka. Seda praegu siia kirjutades tundub mulle endalegi nagu oleks see mingi tüüpiline hala, et “issand, ma olen kole, kiitke nüüd mind”. Kui see nii oleks, peaksin ma sellest ju suutma ühel hetkel üle olla ja ise ka aru saada, et asi pole üldse nii hull, kui mulle tundub. Ma saan ju aru, et kogu probleem on mu peas kinni! Kurat küll! Paksuna polnud mul kordagi selliseid muresid, või vähemalt ei põdenud ma oma välimuse pärast nii palju! Tänks tüübile, kes lisaks mu südame purustamisele (mis tegelikult on nüüd ju täitsa korras juba) ka mu enesekindlusega üks-null tegi!

Kuidas ma siis õpin ennast armastama? Kelle poole ma abi saamiseks pöörduma peaksin? Kas ma päriselt vajan ikka abi? Kuidas aru saada, kas mu probleem ikka päriselt on probleem?

Mul on miljon küsimust. Ma tahan iseendaga sõber olla, aga.. ma ei oska. Ma lihtsalt kardan, et kui ma ei tule sellest olukorrast nüüd võitjana välja, võib see kõik aina süveneda ja lõpuks mõne hullema asjani viia!?

Mida ma edasi tegema pean? Igasugused nõuanded on teretulnud!

Laura.

14 mõtteid “Tunnistan oma probleemi.

  1. Mõistan, minu enesekindlusega tehti samuti 1-0 ja mõistma hakkan seda alles nüüd. Soovitan panna kirja kõik, mis sulle meeldib enda juures, nii välimised kui sisemised plussid. Loe nimekirja nii tihti kui võimalik ja lisa uusi häid jooni juurde. Ära keskendu negatiivsele. Viimaks hakkad uskuma ja tunned end palju paremini. Sa oled pika ja keerulise teekonna läbinud ja peaksid uhke olema oma saavutuste üle, nii paljud ihkavad samasuguseid saavutusi, kuid ei suuda end piisavalt motiveerida- Sina suutsid ja hinda seda, mis sul nüüd on. :)

    Kõik saab korda!

    1. Praegu tundub nende positiivsete asjade leidmine üsna keeruline, aga ma püüan!

      Aitäh nende toetavate sõnade eest, armas Karmen! :)

  2. Olen sulle koguaeg väga-väga kaasa elanud, kuna ka endal sama tee käsil :) Meil isegi pikkus vist enamvähem sama (ma olen 167 cm). Täna hommikul kaalusin 59 kg.

    Mul endal on selline kogemus, et oma “hiilgeaegadel” (aprillis) kaalusin veel 79 kg ja peeglist vaatasin, et no misasja – nii kena naine ju, kus need 79 kg küll on :D Nüüd, kaaludes 20 kg vähem, tunnen ma ennast jälle veidi pontsikuna…

    Ei saa aru, kuidas see võimalik on… Teen trenni ja lihased on isegi päris head juba, aga ikkagi tunnen ennast praegu kuidagi paksukesena… Varem seda ei olnud üldse :( Pole ju loogiline, et kaalukaotusega enesekindlus kaob…

    1. See on täiesti hirmus, mis lollusi meie mõistus teha võib! Minul tekib kahtlus, kas me kunagi üldse rahul olla saame? Või mis asi see enesekindlus on, et seda nii raske saavutada on?

  3. Mõnest heast psühholoogist oleks ehk abi…võiks ju olla. Aga mina ise pole kunagi nende jutul käinud.
    Iseendaga tuleb palju tööd teha. Mõtlemisega just. Tuleb pingutada ja mõelda positiivselt nagu ka varem kommenteeriti. Ka nii, et lihtsalt eitused jäävad mõtetest välja st ära mõtle “ma ei ole paks” (mis on küll parem mõte, kui “ma olen paks”), vaid ” ma olen ilus, vormis, seksikas, veetlev ja liigun ning arenen pidevalt ja olev varsti veel ilusam ja parem”. Uuri äkki natukene lihastrennile vahelduseks ka joogat. Mulle jagati hiljuti sellist lk http://www.hingeteekond.ee/, kus on ka üks kodune tasuta joogavideo päris algajatele (ma ei tea, kui hea või halb see küll on, sest pole jõudnud seda ise teha).
    Lisaks proovi seda, et iga hommik ärgates ja õhtul uinudes ütle endale kasvõi valju häälega välja, mida sa soovid nt “ma olen ilus ja kena, aga ma tahan tööd teha, et saavutada veel paremat vormi ja tervist. ma tahan oma mõtlemist korda saada, et see oleks positiivsem ja ma tahan endast hästi arvata ja näha ka ise seda ilu, mida teised minus näevad jne”. Hästi lihtsalt panin kirja praegu, aga asja point on selle juures, et sa endale sisendaksid positiivsust sel viisil ja sõnastaksid oma eesmärke, siis on lihtsam rajal püsida. Võibolla see aitab. Mind on aidanud.
    Ja kui vahel eksidki enda meelest ja sööd palju magusat nt, sisi ära ennast ka selle pärast liigselt materda. Lihtsalt katsu tagasi rajale saada ja ära karistama hakka end mõtetes või tegudes. Ja üks tore nipp on ka see, et kui muidu ei saa, kui pead magusat sööma ,siis katsu end nii palju kokku võtta, et tee ise siis midagi ülimaitsvat ja miks ka mitte tervislikumat, kui seda on poest leitud variandid. Siis on asjal ähemalt kerge positiivne toon juures, eriti kui sulle kokata meeldib :)

    Sa oled ilus ja särav inimene ning ma usun, et sa jõuad oma eesmärkideni :) Tagasilööke on alati, oluline on ,et suudad end uuesti kokku võtta ja asja mitte katki jätta. Juba see on suur samm ,et sa oma probleemi kirja said. Soovin sulle edu ja positiivsemaid mõtteid!

    1. Oma mõtlemisega pean väga palju tööd tegema ja ma tean, et sellest see kõik alguse saabki! Kõik on peas kinni! Ometi on raske end positiivsele lainele saada või endale midagi ilusat öelda, kui ma tegelikult seda ei usu.
      Magusaga olen ma nüüd nii palju edusamme teinud, et shokolaadide jms asemel on mul laual suur kauss puuviljadega, just sellepärast, et ma süümekaid pidama ei pea. Eile tegin omale plaaditäie banaani-kaerahelbe küpsiseid, samuti tervislik näks. Ühesõnaga, tasa ja targu! :)

      Aitäh Sulle selle toetuse eest! Mulle tähendab see väga palju! :)

  4. Arvan samuti, et üks suur osa ongi selle probleemi tunnistamine ja teadvustamine endale. Olen endasse matnud palju negatiivseid tundeid ja üritanud olla positiivne, aga mingi hetk tulevad vanad probleemid ikka pinnale ja tihti just sellistes olukordades, kus seda kõige vähem tahaks. Mul lõppes just viis aastat kestnud suhe ja alles nüüd saan aru, et selles mängib olulist rolli ka see, et üritasin näida tubli ja positiivne ja “nagu kõik teised”, kuigi mu sees oli ja on palju ebakindlust, mis võib-olla mu kaaslasele lõpuks liiga väsitavalt mõjus ja mind kohati liiga tundlikuks tegi.
    Aga varem poleks ma isegi suutnud kirjutada nendest tunnetest, millest just kirjutasin, ilma et ma kuidagi liigsesse negatiivsusesse langeks ja oma tunnetesse nö ära uppuks. Aga praegu on kergemaks läinud.

    Ma just kolisin, aga enne vist elasime siin Tartus samas kandis, sest nägid sind päris mitmel korral (kui ma ei eksi) ja vaatasin alati, et sa oled väga kaunis noor naine:)

    1. Mu korterikaaslane oli sellest postitusest ka üsna šokeeritud, sest temaga olen ma alati väga rõõmus ja positiivne olnud ja pigem talle toeks ja abiks olnud. Totter kest, mille taha end peita, sest nii saab probleem ju ainult süveneda. Aga juba probleemi tunnistamine tõi mulle tõesti natukene kergust, olen valmis abi otsima ja see toetus, mis ma siit saanud olen, on imeline!

      Ma loodan, et kevad toob sulle palju päikest ja rõõmsaid hetki! :)

  5. Jaanson& Lääne Tartus. Väga head arstid. Esialgu soovitaks psühholoogi poolr pöörduda, aga võib-olla oleks vaja ka lühiaegset medikamentoosset ravi. Ise sain just tänu sealsele psühhiaatrile pool elu kestnud depressioonist üle. Niisama haavade lappimine ja endale sisendamine, et “a ma olen ikka jube ilus küll”, toimib kahjuks ainult pinnapealselt. Spetsialist aitab sul end täielikult lahti kaevata ning sügaval sisimas olevad probleemid korda saada, nii et enam ei teki uuesti probleeme mina-pildiga.

    1. Ja kuidas Sa saad aru, kas probleem on probleem – kui selline käitumine Sind kahjustama hakkab (söömishoogude, ohtlikult madala enesehinnangu jms alusel võib eeldada kahjuks, et kahjustab küll), siis on tegu probleemiga. Kui oleks lihtsalt halb päev või ajutine emotsioon, siis need lähevad lihtsalt üle, hiljem mõtled ainult, et krt mis see siis oli? Ja seda, et madala enesehinnang ja kerge depressioon võib muutuda aastatepikkuseks mustaks auguks, kust välja ronida on keeruline, on sulle endalegi kindlasti selge. Lisaks on madala hinnanguga inimesel suurem tõenäosus sõltuvuste tekkeks, nad on kergemini mõjutatavad, kalduvad rohkem söömishäirete ja ülekaalulisuse poole jne.. ühesõnaga, su probleem vajab likvideerimist, enne, kui see hakkab su elu ja õppetööd tõsisemalt segama :)

      Aga palju-palju edu. Tõesti. Sa oled ilus! :)

    2. Ka mina ei saa ilmselt ise oma probleemiga hakkama ja olen juba valinud koha, kuhu abi saamiseks pöörduda. :)

      1. Ja see probleemi tunnistamine oli juba väääääga suur samm minu jaoks! Kes meist tahab siis nõrk paista?

  6. Nii ta paraku on, et arvame, et kui nii või naa palju alla võtame, siis saabub õnn. Õnnelik tuleks ikka olla siin ja praegu, sest isu koguaeg ju suureneb, kui sa ei ole õnnelik 100-kilosena, ei ole tõenäoliselt seda ka 50-kilosena. Vastupidi, tihtipeale on need, kes alla võtnud, veelgi enam pettunud/depresiivsed, et õnn ei saabunudki ning mõistavad, et suuremana olid nad rõõmsameelsemad.
    Selles on Sul õigus, et see on peas kinni. Ma olen ise samas seisus olnud nagu Sina praegu, aga mind tõi maapeale see, et mul hakkas lõpuks oma peikast kahju. Või pigem kartsin teda kaotada, olen varemgi enda ümbert sellise suhtumise/olekuga inimesi eemale peletanud. Ma ei hakkagi valetama, et see kerge ja üleöö tehtav on. Mina alustasin sellest, et püüdsin end veidi tagasi hoida, jah, ma mõtlesin ikka, et ma olen värdjalt paks tselluliidihunnik, aga ma ei öelnud seda välja, ma ei tahtnud, et peika veelgi rohkem minu pärast muretseks. Iga kord kui murepilved hakkasid peakohale triivima või meeletu ülesöömishoog tekkis, läksin jalutama/rullitama/velotama. Ühesõnaga matsin oma muremõtted sporti, sest olgem ausad, see viib mõtted eemale ja see kaugel paista olev ideaalkaal tuleb sellega jällegi lähemale. Tihtipeale peale sportimist sõin ikkagi veidi valesid asju, aga enesetunne oli tunduvalt parem (ja olin kaloreid ka põletanud). Ja kui peegelpilt hakkas ka iga päevaga aina täiuslikkuse poole liikuma, hakkas probleem leevenduma. Lõppeks sain lahti kaaluNUMBRIprobleemist. See on pikk ja vaevaline teekond, aga ma luban Sulle, et Sa ei kahetse hetkekski kui täna kohe nüüd ja praegu pisikese alguse teed. Proovi näiteks järgmisele komplimendile, mis Sulle tehakse, reageerida teistmoodi kui tavaliselt. Täna teda, naerata talle ja proovi ka ise seda uskuda, kasvõi hetkeks. (Ma ise olin aastaid maailma halvim komplimentide vastuvõtja, sest ka minu enesehinnang oli mutta trambitud, aga isegi minusugusele vanale koerale on võimalik uusi trikke õpetada ;) ) Või kui järgmine paanika- või küpsisehoog peale tuleb, sunni end õue jalutama minema, pane paika distants ja enne ei lõpeta kui see vahemaa kõnnitud. Värske õhk tuulutab ka pööningut ja tagasi koju naastes muigad kui rumal Sa olid, et neile küpsistele üldse mõtlema hakkasid.

    Ehk aitab Sind kinnine FB grupp – TasaKaal – eluterve suhe enda ja toiduga, kus liikmed jagavad enda salajasi toitumisprobleeme, räägivad toitumisnõustaja või psühholoogia külastustest jne, toetusgrupp igaljuhul olemas! :)

    1. Liitusin selle grupiga! Tõesti hea soovitus! :)

      Aga tõsi ta on, et kogu see asi mõjutab mu suhet H.-ga. Tema ju püüab mind toetada ja mulle mõista anda, et ma olen ilus ja meeldin talle täpselt sellisena nagu olen. Aga minu pidev virisemine, enda haletsemine ja nutuhood ei tee tema elu sugugi lihtsamaks. Aga need viimased päevad olen tõesti proovinud komplimentidele paremini reageerida.

      Ja magusahoog on praegu taandumas, aga ka H. luges sinu kommentaari ja lubas iga korda, kui ma miskit head nõudma hakkan, mul kratist kinni võtta ja jalutama viia. :) Viimased trennid on ka nii palju uut hingamist andnud, ilmselgelt tuleb oma mõtted ja energia suunata millessegi, mis naudingut pakub!

      Aitäh, kullapai, et olemas oled! :)

Leave a Reply