UT120903AT0871

Uus algus

Protsess, mis sai alguse minu jaoks gümnaasiumisse minekuga, on jõudnud punkti, mida ma peaaegu pool oma elu olen oodanud. Nüüd olen ma Tartu ülikooli tudeng, õpin eriala, mis oli lihtsalt varuvariant ja mõtlen, kuidas koju tagasi saab.

Jõudsin Tartusse 2. septembri õhtul. Omaette kogemus oli minu jaoks pikk, üksi läbitud autosõit. Polnud asi tegelikult sugugi nii hull, kui alguses kartsin. Kui ühika juurde jõudsin, kasvas minus ärevus – näen kohe oma uusi elukaaslasi. Tuppa sisse astudes vaatasid mulle vastu kolm rõõmsameelset tüdrukut. Klappisime kohe. Üks tuba on siiani tühi. Nüüd juba kõik loodame, et see jääb võimalikult kauaks tühjaks, nii mugav on.
Esimene öö oli katsumus. Esiteks ei tulnud und, teiseks oli voodi vale, vähkresin pool ööd ja kui siis lõpuks ärkama pidin, tuli see kõige magusam uni.

Volli Kalm

Saime Britaga 3.septmebri hommikul kaarsilla juures kokku ja imestasime mõlemad, et aeg nii kiiresti läinud on. Kell 10 algas aktus, kuulasime tähtsaid ninasid, nende seas ka äsja ametisse vannutatud rektorit härra Volli Kalme.. Oma teaduskonna ehk sotsiaal- ja haridusteaduskonna avaaktusel oli juba kuidagi mõnusam. Ja siis ootas ees esimene infotund koos minu uute kaaslastega. Klassiruumi astudes nägin vaid lendlevaid pilke, ei osanud meist keegi õieti olla. Mulle jäi vähemalt selline tunne.Tuutorid on meil lahedad. Info sissevool oli aga nii suur, et enamus läks meelest ära. Aga, mis seal ikka. Leppisime õhtuks veel linnaeskursiooni aja kokku. Nägime kõik olulisemad õppehooned ära. Saime hiljem korraks ka Heleriga kokku, aga kuna ma olin õhtuks päris laip, siis otsustasin koju ära tulla.

Oleks mul sammulugeja, siis usun, et esmaspäeva õhtuks oleks see näidanud päris palju. Kõndisin oma armsad papud ka ribadeks. Hommikul oli raskusi voodist välja saamisega, jalad valutavad tegelikult ikka. Selline see tudengi elu aga juba on.

Täna, 4.septembril oli minu esimene loeng. Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia. Esmamulje – kohutav!  Aine tundub minu jaoks väga raske. Tundsin end vales kohas olevat. Mõtlesin juba, et lähen võtan paberid välja ja jooksen saba jalge vahel koju. Ilmselt tuleb lihtsalt palju vaeva näha. Ehk on järgmine kord natuke parem. Päeva lõpetasime ÕISi koolitusega.

Sain lähemalt tuttavaks ka kahe oma kursaõega, kellega tudengipõlve kindlasti lõbusam veeta on.
Homme on aga uus päev, uus loeng ja loodetavasti paremad muljed.

Laura.

Leave a Reply