• Home
  • Määratlemata
  • “We will go far away, to nowhere, to conquer, to fertilize until we become tired. Then we will stop and there will be our home.”

“We will go far away, to nowhere, to conquer, to fertilize until we become tired. Then we will stop and there will be our home.”

Täna olen ma küll ühe postituse võlgu. See hirmus järeltöö on üle elatud ja loodetavasti edukalt sooritatud. Ma nii nii väga loodan. Ehk saab juba homme teada. Homme on ka selle aine viimane loeng nii et juhuu, see kõik saab läbi, peaaegu. 😀

Aga..
Reedel käisin ma Võrus peol ja mul pole juba ammu nii lõbus olnud. Enamik minu lõbust seisnes purjus noorte vaatamises ja kaasa naermises. Ise rüüpasin ainult natukene booli ja rummikokteili, aga no tõesti ikka imevähe. Nalja sai igatahes nabani, mängisime lolle seltskonnamänge ja natuke tegime tantsu ka. Lõpuks sain magada ainult 2,5 tundi, aga see kõik tasus end ära, sest mul oli tore! Tänks Ann ja Hans peo eest 😉

Laupäev läkski kudemise peale. Jõudsin mingi aeg Tartusse, magasin ja püüdsin natuke õppida. Noh selline tõeline peale-pidu-päev. Pühapäev läks ka õppimise tähe all, ei midagi põnevat.

Eile panime raamatukogus hullu, et ikka kõik vajalik selgeks saada. Ilmselt õppisin ma mingil määral üle, sest ma lihtsalt nii väga kartsin, et ehk ei saa ma hakkama. Täna ärkasin ka veel hommikul varem, et õppida aga tegelikult vaatasin “Vapraid ja ilusaid” järgi ja surfasin terve hommiku netis. Süda oli paha ja kõhus keeras, toit ka sisse ei läinud, nii närvis olingi.

Eile juhtus mul veel üks selline omamoodi asi, mida minu meelest tavaliselt Eestis väga ei juhtu. Kõndisin rahulikult õhtul loengust koju ja minust mööda kõndinud noormees aeglustas sammu ning tegi juttu. Küsis, kust ma tulen, mida õpin jne. Vastas siis, et järelikult on rikast meest vaja, sest õpetajana ei teeni ju midagi, kes mul ilmselt olemas on, millele ma jaatavalt vastasin, sest mul tegelikult ei olnud üldse tuju kellegagi jutustada. Ja nii ta edasi kõndis.

Kaalu peale ma see nädal parem ei astu, vaevalt sealt midagi ilusat tulla saab. Ah ja mis värk mul selle jalaga ikka olla võib? Miks ta IKKA tunda annab? Peaks arstile näitama minema, kuigi mul ju väliselt midagi näha pole? Tobe igatahes.

Praegu peaks ühe koduse töö ära tegema ja järgmiseks eksamiks õppima hakkama. Ja siis Eurovisioon!

Olge vahvad,
Laura.

Üks udune pilt reedest. Postitus tundus muidu liiga igav. 😀 Aga igatahes, Eestimaa on väike ja Võrus peol võib väga vabalt Keila inimesi kohata. 😀

Lisa kommentaar