2013-01-29-15.41.131

“You are never too old to set another goal or to dream a new dream.”

Käisin eile Kadi juures tukka lõikamas, uuel passil&ID-kaardil järel ja empsile kampsunit ostmas. Käisin küll autoga, aga kuna kesklinnas auto parkimine üsna kallis on, jätsin auto Kristiine keskuse parklasse ja läksin sealt jala kesklinna. Päris korralik jalutuskäik.
Täna käisin Jaanika juures kulme tegemas. Eks ikka selleks, et Rootsi reisil särada. (muhahaa :D)

Aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin…

Ma olen juba maininud, kuidas mu prioriteedid ja nägemus maailmast muutunud on. Uued sihid, eesmärgid. Üleeile, pidades maha ühe üsna pika vestluse oma minevikuga, sain ma aru, kui lihtne on rutiini alla mattuda. Kulgeme ühest päevast teise, tehes midagi, mis peaks meile tulevikus kasuks tulema ja loodetavasti ka rahuldust pakkuma. Kas see aga tegelikult nii on? Kas 20-aastane inimene teab tõesti, mida ta tulevikus teha tahab? Ma mõtlen sellele viimasel ajal üsna palju. Plaanide ja eesmärkide tegemine on muidugi vajalik, seda meelt olen ma alati olnud. Samas, mis ütleb, et see eesmärk, mida me nii väga püüame, meile õige on? Aga kui me ei proovi, ei saa me ka teada, eksole? Sellepärast ongi minu meelest ühe noore inimese elu üpris keeruline. Peale keskkooli lõppu tuli teha valik. Mis saab edasi? Minul lõppkokkuvõttes vedas. Jõudsin sinna, kus on minu koht. Vähemalt praegu arvan ma nii, aga kes teab…

Making of…

Minu arvates on praegu, noorena, just see hetk, mil peame tegema midagi endale mitte omast. Oled alati harjunud vanematega elama? Oled olnud “kodune”, võib-olla isegi natuke arg? Hoiame tihti kinni millestki vaid seepärast, et see on turvaline. Nüüd on aeg sellest turvatsoonist välja tulla. Teha midagi pöörast. Ma ei mõtle siin kohal, et lähme panka röövima, teeme narkootikume või istume purjuspeaga rooli taha. Mitte mingil juhul… Proovime hoopis uut spordiala, kohtume uute inimestega, avastame maailma. Iseseisvalt, ilma turvavõrguta. Mis on halvim, mis juhtuda saab?

Mõned aastad tagasi ühel konverentsil, mida juhtis Märt Treier, esitas ta saalitäiele noortele küsimuse: “Kas te arvate, et teil on elu veel ees?” Peaaegu kõik tõstsid käe, kaasa arvatud mina. Treier lisas: “Aga kas te ei arva, et te juba praegu elate seda elu?” Ma ei tea, kas see mõte siin kirjapildis nii hästi välja tuleb, aga tol hetkel lõi mul küll pirn põlema. Jah, ma olin siis veel noorem, kui praegu ja valikuid ma tol hetkel tegema ei pidanud, aga nüüd saan ma ta mõttest veel eriti selgelt aru. Just nüüd ja praegu on see hetk, mil elada, see on meie aeg. Tänane ei tule mitte kunagi tagasi. Ja kahjuks on viimasel ajal nii palju kurbi näiteid inimeste näol, kes on pidanud liiga vara siit ilmas lahkuma. Me tõepoolest ei tea kunagi, mis elu tuua võib. Elame täna, naudime seda, mis meie ümber on ja muretseme vähem sellepärast, mis homne tuua võib.

Ma loodan, et keegigi siit midagi kasulikku sai.

Sulle kallis ütlen ma aga üht, Sa saad kõigega hakkama. Nii nagu ütlesin: suur süda ja kuldsed käed. Ela!

“Young people don’t always do what they’re told, but if they can pull it off and do something wonderful, sometimes they escape punishment. ”
Rick Riordan

Vot sedasi,
mõnusat teisipäeva jätku.
Laura.

Before
After

Leave a Reply