nutab1

“You will always fall in love, and it will always be like having your throat cut, just that fast.”

Mul on täna väga kurb tuju ja praegu tundub kõige õigem see endast välja kirjutada.

Olen juba päris pikalt vallaline olnud. Vahepealne teema V-ga ei klassifitseeru minu jaoks kahjuks suhte alla ja seetõttu võib öelda, et olen ligi kaks aastat üksinda olnud. Ega ma tegelikult selle üle väga kurdagi, sest miks ei võiks vallalise elu lõbus olla? Oo, väga lõbus on. Aga vahel tahaks ju ikka kellegi kaisus magada või käest kinni jalutada või mõnele üritusele kaaslasega minna. Sellised pisikesed asjad.

Mulle ei ole väga raske muljet avaldada ja ma võin väga kiirelt kellessegi kiinduda (mis on ka minu üks suur viga). See aga ei tähenda, et ma armuksin ruttu või planeeriksin selle inimesega lapsenimesid või midagi. Vahel juhtub, et mulje muutub ja esmapilgul meeldiv inimene polegi tegelikult nii fantastiline. Kevadel ma just sellise inimese otsa komistasingi näiteks.

Hoopis keerulisemaks läheb olukord siis, kui peale kiindumist ja esimesi kohtumisi liblikad lendama hakkavad ning seisev vesi lainetama lööb. Iseenesest on armumine ju ülivinge tunne, nii palju kui ma mäletan. Minu puhul ei saa aga ometi olla nii, et kõik siis hästi minema hakkab, sest alati peab tulema mingi aga.

Minu ellu tuli mõned nädalad tagasi inimene, kes avaldas mulle kohe nii sügavalt muljet, et ma ikka väga ruttu olin müüdud. Tundus, et huvi oli vastastikune ja koos veedetud aeg pani unustama muu ümbritseva. Kuid nii nagu ma kirjutasin, alati on mingi aga. Juba septembrist on see inimene jälle laias maailmas ja mina tühjade kätega.

Täna nägin ma teda ilmselt viimast korda, sest juba neljapäeval lähen ma Küprosele ja tulen alles augustikuu viimasel päeval tagasi, siis kui tema valmistub ära minekuks. Kas te kujutate ette, mis mu sees toimus? Ma tahaks nutta ja natuke karjuda. Ma ei saanud isegi võimalust, et seda inimest paremini tundma õppida. Olen omalt poolt andnud justkui kõik, aga tundub, et see pole piisav.

Kuidas sa siis lased lahti inimest, kes lühikese ajaga suutis tekitada sinus tundeid ja emotsioone, mida sa juba ammu tundnud pole?

Kõik inimesed pidid me ellu ju mingil põhjusel tulema ja kõik juhtuvat põhjusega. Praegu ma mõtlen küll, et miks seda kogu asja üldse oli vaja? Enne oli ju kõik korras, elu ilus. Järelikult pole see kõik siiski ette nähtud ja peale mõningast nukrutsemist naudin loodetavasti jälle vallaliseks olemist.

Ah, mul lihtsalt on seda armumist vaja, sest no kurja kui korralikult ma suutsin süüa ja kui suureks motivatsiooniks see kõik oli. Praegu tahaks krõpsupaki ette võtta ja end surnuks süüa. (Okei, siinkohal ma ilmselgelt liialdan, but you get the point.)

Seni kaua teen ma aga umbes seda

ja ootan oma printsi edasi. Ju ta ikka kuskil on, vahetab hobusel raudu või otsib uut hobujõudu.

PS! Täna tähistasid mu vanemad oma 29. pulma-aastapäeva. Kas see tähendab, et armastus on päriselt olemas?

Loeksin hea meelega Teie kogemusi armumise ja “õige” leidmisega. Äkki see annab mulle mingit lootust või midagi säärast…

Laura.

Leave a Reply