Kõige viimased päevad sellest aastast on käes ja on aeg väike kokkuvõte teha, et uuele aastale puhtalt lehelt vastu minna! On olnud erakordselt sündmusterohke ja edukas aasta.

30. detsembril 2016 astusime me esimest korda oma kodu uksest sisse ja teadsime, et see saab olema meie! Seega alustasime jaanuaris pikka ja närvesöövat tralli pangaga, et nad meile koduostuks laenu annaks. Oli üks pöörane kuu ja nii ärevaid hetki pole vist varem elus olnudki. Võtsime ette suure sammu, mis tasus sajaga ära. Veebruari alguses kolisime sisse ja meie päris ühine elu sai tugeva stardipaugu. Mina istun veel siiani diivanil ja heldin, et küll oli hea otsus ja küll on oma kodu ikka kallis!

Ma polegi blogis kodust väga pilte jaganud. Selline veidi udune jõulu-kodupilt peab asja ära ajama.

Aastat alustasin ka kaalulangtusprojektiga. Suurepärane kogemus, mida ma mitte kunagi enam ei teeks. Õppisin selle käigus, et aja peale kaalu langetada ma ei tohi, sest kogu minu psüühika keeras see jälle mõneks ajaks tuksi. Liigne ülemõtlemine, liiga väikesed toidukogused ja üsna kreisi trennikoormus. Võtsin küll selle 4 kuuga 5 kilo alla ja sain päris kena vormi, aga paraku on see kõik tagasi. Sellegipoolest olen sellest ajast palju kõrva taha pannud ja tean nüüd paremini, mis minu puhul toimib.

Foto: Priit Grepp

Reisimine on ka üks selle aasta märksõna. Veebruaris veetsime pika nädalavahetuse Pariisis, mis oli nii tore ja romantiline ja järjekordseks tõestuseks, et inimene minu kõrval on see õige! See reis kulus meile peale korteritralli nii ära, laadisime akud uuesti täis ja tegutsesime edasi.

Juunikuus käisime New Yorgis. Seda reisi on lausa raske kokku võtta. Äge oli, aga NYC mulle ikkagi ei meeldinud. Aga see takistanud mul reisi nautimast, sest koos parima kaaslasega ei saa ju midagi halvasti olla. Meil oli igatahes väga põnev ja kindlasti tahame veel ja veel reisida. Uueks aastaks meil küll suuri plaane pole, aga midagi teeme vast ikka.

Enne NYC reisi lõppes ka minu aeg õpetajana koolis. Otsus, mis ei tulnud üldse kergelt, kuid mida ma absoluutselt ei kahetse. Mul läks aega terve suvi, et end taas inimesena tunda. Ma sain teada, et stressivaba elu on olemas ja see on kuradima mõnus. Olen ääretult tänulik, et mul oli võimalik see otsus teha ja saan nüüd oma unistusi püüda. Mingi hetk suvel tundsin küll, et mandun kodus ära ja hirm tuleviku ees oli suur. Ühel hetkel sain aru, et kõik on siiski minu enda kätes ja kui ma oma suhtumist ei muuda, ei saa ka midagi muutuda. Kui ma seda endale teadvustanud olin, algas uus hingamine. Vot siis tundsin end eriti hästi, tegelikult siiani tunnen end hästi!

Septembris algas rühmatreenerite koolitus, kust peale teadmiste oma ellu mitu toredat inimest saanud olen. Järgmisel nädalavahetusel on juba koolituse viimane osa ja mul on sellepärast lausa kurb meel. Aga on olnud lahedad loengud ja praktilised tunnid. Kui saaks ka eksamiga hakkama, oleks veel eriti kaunis. 😀

Novembris sain ma 25! Miskipärast ootasin ma seda vanust väga. Nüüd on kuidagi päriselt suure inimese tunne, mida ma ei oska isegi seletada. Edaspidi võivad sünnipäevad olemata olla ja ma igavesti 25 jääda. 😀 Mulle meenus just, et ma pole oma sünnipäevast kirjutanudki. Pidasin seda ju hoopis teistmoodi kui muidu ja ma luban, et üks hetk ma sellest kokkuvõtte teen.

Sain päris mitu korda käia koolides noortele oma tegemistest rääkimas. Niiii tore oli!

Olgugi, et suuremas osas vaatan ma aastale tagasi rõõmuga, on juhtunud ka mõned mitte nii toredad asjad. Mu vanaema jäi väga haigeks, isa pidi mõned korrad arsti juures käima ja üks meie perega seotud inimene peab samuti väga suurt võitlust elu peale. Aga kallistasin nii vanaema kui isa jõuludel väga kõvasti ja olin rõõmus, et nad olemas on.

Oma enese lollusest keerasin tuksi ka ühe koolituse, millest ma olin unistanud, kuid mille ma oma ebakindluse pärast lõpuni tegemata jätsin. Kahju on, hirmus kahju, aga ehk tuleb veel aeg, kus end uuesti tõestada saan.

Foto: Maike Tubin

Võibolla ongi üks selle aasta suurimaid läbikukkumisi see, et ma ennast ei usaldanud ja liiga palju kartsin. Kuigi mulle oleksid ja poleksid ei meeldi, tahaks endale ikka öelda, et kui ma oleks julgem olnud ja endasse rohkem uskunud, oleksin ma praegu kaugemal. Samas, mis sellest enam ikka, tuleb endaga veel rohkem tööd teha ja end veel rohkem tagant utsitada, sest muidu unistusi täide ei vii!

Foto: Maike Tubin

Kindlasti on üheks ebaõnnestumiseks ka kehakaalu kõikumine. Mis siis, et minu peas eksisteerib ikka pilt “ideaalsest” kehast, õppisin ma mõistma, et endaga tuleb rahul olla kogu aeg! Seda on nii paganama raske saavutada ja ikka juhtub neid päevi, kus vaatepilt kohe üldse ei meeldi, aga ma tunnen, et olen siiski edusamme teinud, et end natukene rohkem armastada. See on aga kindlasti midagi, millega pean uuel aastal jätkama. Üldse on mulle oluliseks saanud kõik enesearenguga seonduv. Ma tahan olla parem, julgem, rõõmsam, enesekindlam, edukam! See kõik vajab iseendaga tööd.

Foto: Kairit Pajusalu

Aga üldiselt on ikkagi üks äge aasta olnud! Ma olen väga õnnelikus suhtes, mul on oma kodu, mul on minu unistused ja eesmärgid ja võimalus neid püüda. Need head tunded võtan kõik uude aastasse kaasa. Ja tundub, et uut aastat suurema muutusega alustada saab meil Jandriga vaikselt juba kombeks. Kui aeg õige, räägin täpsemalt.

Teile aga suur aitäh! Aitäh, et loete, kaasa mõtlete, nõu ja jõuga abiks olete ja mind toetate! Uuel aastal hoogsalt edasi ja kes teab, kuhu me niimoodi kruiisides välja jõuame.

Jätkem kõik halb siia aastasse ja võtkem kaasa kõik hea! Olgu teil imetore aastavahetus ja tulgu uus seiklusterohke ning õnnelik!

Kutsun ka teid üles aastavahetusepidustustel alkoholile ei ütlema. Saatsin kainena mööda oma 25nda sünnipäeva, jõulud ja kavatsen seda ka nüüd teha. Alkohol ei pea olema see, mis peo heaks teeb, ikka inimesed sinu ümber, eks. 🙂

Parimaga!
Laura