Päevad saavad kuidagi märkamatult otsa. Mul pole enam palju puhkustki järgi jäänud. Kuhu see suvi kadunud on? Peale reisi pole nagu midagi muud teinudki. Nädalavahetusel olime küll üsna palju sõpradega koos, aga mingeid märkimisväärseid suveüritusi pole olnud.

Tegelikult tulin ma natuke lihtsalt oma mõtteid kirja panema. Käesolev nädal pole üldse minu nädal. Käisin vaid esmaspäeva hommikul pumpis. Teisipäeval ei käinudki trennis ja eile tegin jõusaalis tiiru – it’s something. Vaatab, mis tänane päev toob.

Mõtted tuleviku osas on ka kuidagi sassis, aga ega ma ei saa neid mõtteid siin blogis päris avalikult lahata. Lihtsalt.. ma mõtlesin välja, mida ma teha tahaksin, aga kas ja millal ma selle kõigeni jõuan, ma ei tea.

Teiseks tahtsin ma öelda seda, kui lihtne on läbi interneti näidata asju just nii nagu sa tahad. Tegelikkus võib hoopis teine olla. Instagrami paneme pilte ikka nendest eredamatest hetkedest, jätame mulje nagu iga päev oleks pidu ja pillerkaar ja ilus ja tore. See, mis tegelikult inimese ümber või sees toimuda võib, võib aga hoopis teine olla.

Mina olen seetõttu paljudesse asjadesse hoopis teistmoodi suhtuma hakanud. Õnnelikke inimesi on muidugi tore vaadata ja tihti annavad nad endalegi mõnusat positiivsust, aga samal hetkel võib sel inimesel toimuda mingi sisemine võitlus.. Kunagi ei tea..

Ah, kuidagi ei oska oma mõtteid korrastada ja normaalselt kirja panna. Las see postitus jääb siis selline veidi toores.

Igatahes suhtuge kriitiliselt sellesse, mida internet teile pakub.

Pai,
Laura