• Home
  • Igapäev
  • “Eating crappy food isn’t a reward, it’s a punishment.”

“Eating crappy food isn’t a reward, it’s a punishment.”

Jepjep, mul oli terve postitus valmis, nett kadus ära ja WordPress otsustas, et mu postitust ei pea salvestama. Õõõh…

Hakkame siis rõõmsalt otsast peale.

Nädal on olnud ulmeliselt kiire ja meeletult närvesööv minu jaoks. Veetsin rohkem tunde raamatukogus kui kodus ja unetunde jäi iga päev väheseks. Ei unustanud ära ma oma trenne, jõudsin positiivselt ära teha ühe 6 EAP-lise erialaaine eksami, kaks referaati ja ettekande, kaks rühmatööd ja tööle jõudsin muidugi ka. Ma muidugi võiksin jälle öelda, et oleks pidanud varem alustama ja blablabla, but what can you do, ega varemgi aega väga polnud. Igatahes on see nädal üle elatud ja järgmine nädal toob endaga kaasa vaid ühe eksami.

Aga stressamise ja suurte kohustustega ei tohi oma tervist ära unustada. Mu muidu väga tragi ja aktiivne sõbranna Kristina kukkus kokku, kukkus trepist alla ja on nüüd 5nda selgroolüli murruga haiglas.

Pingeline aeg tõi minus välja jälle selle õudse stressisöödiku. Ma muudkui sõin. Ma ajasin suust sisse kõike, mis ette jäi – šokolaadi, kooki, mandariine, banaani jms. Lõunat sõin raamatukogu kohvikus ja see oli pretty much kogu normaalne söök kogu päeva jooksul. Sel nädalal tundsin ma H.-st kohe eriti puudust, sest tema poleks lasknud mul nii auku langeda ja oleks asja kindlasti paremaks teinud.

Nagu ma juba mainisin, siis uuest aastast muutub kõik jälle normaalseks. Võtan end käsile, sest peale jõule tuleb ju kohe jaanipäev ja suvevorm vajab voolimist. Ilmselt kõlab see paljudele kui üks ilus uusaastalubadus, aga minu puhul sellised “alustan kindlal kuupäeval” asjad toimivad. Kuna jaanuar on üsna vaba graafikuga, siis ilmselt oleme H.-ga suure aja minu juures Tartus ja mängime seal “kodu”. Leppisime kokku (see tähendab, mina otsustasin), et toitume siis Kaalust alla kava järgi ja kuna H. on väga hea kokk, siis lasen tal katsetada, mida ägedat etteantud koostisainetega valmis teha annab.

Et oma nädal ikka korralikult kiireks ajada, jõudsin eile ka tööle ja õhtul pidasime vennanaise juubelit. Käisin ühel jõulupeol lastele päkapikku mängimas ja kohtasin seal üht hästi toredat ja hääääästi pikkade juustega naist, kes pidavat ka mu blogi lugema. Nii lahe! 🙂

Aga parimad uudised tuleb ikka viimaseks jätta.

Kirjutan seda postitust oma uhiuuest MacBook Airist!!!!!! Jeejee! 🙂 Sometimes dreams come true! Ma olen igatahes väga rahul ja peale harjumiseaega oskan masinaga rohkem ümber käia ka. 😀

Nädalavahetusele panime punkti täna Harjumäel uisutades. Mul on H.-ga ikka vedanud. 😉

Uus nädal toob endaga peale eksami ka paar jõuluistumist, kolimise, Rootsi kruiisi ja kaua oodatud puhkuse.

Olge tublid ja pidage vastu.

Pai,
Laura! 🙂

11 kommentaari

  • im going to be your lover one day

    15. dets. 2014 at 10:52

    Miks sa oma kuti nime välja ei kirjuta? Natuke veider nagu lugeda koguaeg, et H. ja H. 😀

    Vasta
      • Laura

        15. dets. 2014 at 01:57

        Ma lihtsalt olen teinud sellise valiku, et ei kirjuta blogis nime välja. Kes Instagrammi jälgib, teab ammu juba nime, ega see mingi suur saladus polegi.

        Vasta
    • Arra

      15. dets. 2014 at 01:49

      Minu meelest pole üldse imelik 😀 Jätke natuke privaatsust ka jne. Aga ma kasutan ka enda blogis reeglina hüüdnimesid, millest kõik pole üldse nii leebed nagu eesnime esitäht, seega mul ilmselt seepärast ka selline arvamus 😀

      Mulle muidu meeldib see foto! Sest nii mõnus talvine ja jõulune. Mul muidu raske hetkel ette kujutada, et jõuluaeg on, kuna ise elan suves. No ei saa seda jõulutunnet kätte 😛

      Vasta
      • Laura

        15. dets. 2014 at 01:58

        Ma arvan ka, et natuke võib privaatsust jääda, kuigi ega nimi nüüd nii suur asi polegi, aga sellise valiku ma tegin. 🙂

        Uuh, meil pole siin ka eriti jõulune, lund pole ja ilm kole sompus. Ootan kannatamatult lund, aga soojast päikesest ja rannaliivast ka ära ei ütleks. 😀

        Vasta
    • Laura

      17. dets. 2014 at 07:27

      Jaa, 5. selgroolüli murd. Õnneks on ta juba kodus ja neuroloog ütles ka, et õnnelik õnnetus. Aga päris jamps asi ikkagi. 🙁

      Vasta
      • Mannu

        18. dets. 2014 at 10:58

        Nii pahasti. Mu emal oli mõned aastad tagasi sama jama ja oli üle poole aasta voodihaige. Õnneks saab kalli taastusravi abiga enamjaolt jalgele tagasi.

        Vasta
        • Laura

          18. dets. 2014 at 11:34

          Kristina ikka liigub. Tagajärjed olenevad, mis lüli kui kõrgelt/madalalt katki läheb. Seljaaju ka terve, nii et tema vajab praegu lihtsalt puhkust ja peab lamama pmst ainult, aga iseenesest liikuda saab.

          Vasta

Vasta Mannu-le Tühista vastus