Sünnipäevapidustused venisid väga pikaks. Alustasime neljapäeval ja lõpetasime pühapäeval. Mul oli väga tore pere ja sõprade seltsis aega veeta, aga pühapäeva õhtuks olime H.-ga mõlemad ikka päris läbi. Otsustasime, et edaspidi peab ikka nädalavahetusel üks päev kindlasti vabaks jääma.
Uus nädal ei ole minu jaoks aga hästi alanud. Sellel on mitmeid põhjuseid (eesotsas koolikohustustega, mis ülepea kasvavad ja ainult frustratsiooni tekitavad), mida on väga raske eemaldada, isegi rääkida ma neist justkui ei tohiks.
Ehk et see nädal on alanud jälle korralikult magusvarusid hävitades, sest noh, nutmise vahele on tore ju šokolaadi ja piparkooki mugida. Sel nädalal, kui endale väljakutse esitasin ja 7 päeva magusa ja nisujahuta olin, kaotasin ma u 1,7 kg. Kui lihtne oli õigesti toituda. Ma ei jälginud ühtegi kava, vaid tegin kõike oma enesetunde ja juba olemasolevate teadmiste kaudu (mis mulle erinevad toitumiskavad andnud on). Tundsin end väga hästi. Lubasin, et sünnipäeval ma end piirama ei hakka ja naudin elu. Noh ja nüüd lõppes see kõik sellega, et ma jälle õgin. Ehk suudan end ikkagi selle nädala lõpus kokku võtta, et siis jälle nädala kaupa tubli olla, sest see süsteem paistis mulle sobivat (ja oli nii paganama tõhus).
Nohu ja köha ei taha ka kuidagi kuskile kaduda ja tõbise oleku tõttu pole ma trenni jõudnud. Sain aga sünnipäevaks sõpradelt väga korraliku hantlite komplekti, mis tähendab, et tuleb siis vähemalt kodus natukenegi vehkida.
Ma ei tea, kuidas siit supist välja ronida. Kuidas kõik kohustused tehtud saaksid ja kust leida uuesti jõudu ja positiivsust, et üldse millegagi jätkata. Üsna masendav on seda kirja panna, aga ma tõesti ei jaksa. Mind ei lohuta praegu isegi see mõte, et jõulud on kohe-kohe ukse ees. Enne seda on veel niiii palju teha, aga as I said, ma ei jaksa.
Lisaks sellele ootab mind jaanuari lõpus mandliopp. Tervis jumpsib nagunii, äkki see kõik ongi minu jaoks lihtsalt liiga palju? Kuidagi tuleb see semester ikkagi ära teha ja siis loota, et akadeemiline puhkus kõigele leevendust toob. Kui toob?
Läbikukkuja tunne on.. jah, läbikukkuja..
Teile aga kaunist advendiaega. Minagi kaunistasin pühapäeval natukene elamist ja põletan muudkui küünlaid.
Blogi Facebooki lehel toimub loosimine, millest ma ka blogis kirjutasin. Ärge unustage osa võtta!
Laura.
10 kommentaari
Merlin Saretok ;)
1. dets. 2015 at 05:08Mina pole ise üldse hetkel tubli ja ei oskagi väga sind lohutada.
Kuid sa peaksid kuidagi moodi selle aja maha võtma, sa vajad puhkust ja lasua hädasti kullake.
Tean, et ei saa, on kohustused, kuid sa teed endale liiga.
Hea on targutada praegu, ma jätsin kõik asjad ise nüüd selleks kuuks, kool jne ja hakkan siin rapsima hullult.
Kuid leia mingi päevake, kus teed midagi täiesti teistsugust, mine välja oma keskkonnast ja argirutiinist.
Pai sulle Laura!
Laura
3. dets. 2015 at 06:13See aja maha võtmine on praegu väga raskendatud. Enne jõule on NIIII palju teha ja NII palju kohustusi! Loodan, et jõulud saan siiski rahus pere ja lähedaste seltsis veeta ja natuke jõuvarusid koguda.
Aitäh sulle, armas Merlin!!
Karmen Lepp
1. dets. 2015 at 05:13Peale langusi peavad ka tõusud tulema. Minul ka jamasti, sellega, mis tegelikult köidaks. Tobe küll, kuid ootan järgmist aasta ja loodan, et muutused toimuvad paremuse suunas.
Kaasläbikukkuja. 🙂
Laura
3. dets. 2015 at 06:15Mina ei tea, kaua ma seda põhja künda jõuan. Tahaks nagu ülesse ronima hakata aga see tundub täiesti võimatu. Minagi olen see “uuel aastal, uue hooga” tüüp. Tahaks vana aasta mured ja probleemid siia aastasse jätta ja uuest aastast uuelt lehelt alustada. Üks kord peab ju kõik ikka jälle hästi minema hakkama!
Pai sulle!
Riin
1. dets. 2015 at 06:15Mul on tunne, et neid kooliasju pole võimalik tähtaegadeks valmis saada… Ma püüan küll kõike järje peal hoida, aga ikkagi kuhjus nüüd kõik ületamatusse hunnikusse. Midagi pole kusagile lükata ka… Aga mõtle – järgmiseks pühapäevaks on suur hunnik asju tehtud. Saaks vaid kuidagi kohe sellesse hetke hüpata 😀
Laura
3. dets. 2015 at 06:15Ma ei jõua seda pühapäeva ära oodata!!!! Ehk ikka veame sinnamaani välja ja kõik need miljon asja, mis enne seda vaja teha, saavad ikkagi tehtud.
Merlin Saretok ;)
2. dets. 2015 at 07:48Sa pole läbikukkuja Karmen!!!
Merlin Saretok ;)
2. dets. 2015 at 07:49Laura lihtsalt hoia end palun!
Laura
3. dets. 2015 at 06:16Ma juba olen endale liiga teinud, tunnen seda ise nii väga. :/
Elina
3. dets. 2015 at 08:59Olen end Su tegemistega juba üsna pikalt kursis hoidnud, tore ja armas blogi on 🙂
Kevadel olin ise väga suure kohustuste koorma alla mattunud (2 erinevat töökohta + ülikool), kahe kuu vältel polnud õieti aega süüa ega magadagi. Stress paisus lõpuks nii suureks, et tervis vedas alt ja nii ma olin lõpuks sunnitud paar päeva haigevoodis olema ja jõuvarusid taastama. Kuna olen perfektsionist nagu Sinagi, sai kõik kenasti tehtud, aga korrata sellist perioodi eriti ei tahaks. Sisendasin endale, et vot seeeee kuupäev seal juuni lõpus – siis on mul kõik tehtud ja saan viimaks hinge tõmmata! 🙂 Ja see aitaski selle raske aja üle elada. Minu üks motodest on juba üsna ammu ”Kui ma SELLE üle elan, elan ma kõik üle!” Ja see toimib.
Loodan, et pead semestri lõpuni vastu ning saad enda üle uhke olla. Ja mõne aja pärast meenutad seda perioodi ja mõtled, et voh, olin ikka supernaine küll!