Ma olen täiesti mõttetu…?

Iga kord, kui ma blogis südant puistan ja end avan, on mul hästi suur hirm. Hirm, et mind mõistetakse hukka ja minust ei saada aru. Tegelikult olen neil hetkedel just hästi palju toetust tundnud ja saanud palju nõuandeid, kuidas edasi toimetama peaksin. Minu eesmärk siin blogis on olnud alati olla aus. Jagada oma tegemisi täpselt nii, nagu need on. Tahan näidata, et ükski teekond ei saa ega peagi olema ainult ülesmäge rõõmus silkamine. Ikka tuleb komistamisi ja suuremaid kukkumisi ette. See, kuidas me halvematel aegadel end kokku suudame võtta ja edasi liigume, näitab, mis puust me tegelikult oleme.

Ma tunnen, et olen viimasel ajal siiski liiga kaua ja palju kuskil augus sipelnud. Ma ei saa öelda, et mul oleks midagi halvasti elus, tegelikult just vastupidi. Siiski tunnen, et ma saaksin ja peaksin palju rohkem korda saatma. Et minus on tegelikult palju rohkem potentsiaali, mida ma aga kahjuks üldse ära ei kasuta. Liiga tihti mõtlen, et ma pole piisavalt hea ja jätan endale väljakutsed esitamata, sest “äkki ma ei saa hakkama!“. Ehk on keegi teistki sarnaselt mõelnud?

Mul on olnud nii mitmeid võimalusi, millest ma kinni haaranud pole, sest ma kardan. Ma kardan kohutavalt eksida, see on üks minu suurimatest hirmudest – eksida. Aga kuidas me siis üldse peaksime midagi õppima või kuhugi jõudma, kui me ei proovi? Teoorias olen tugev, aga praktikas ikka kohutavalt nõrk. Eile sama teemat Jandriga arutades tuletas ta mulle üht nii head tsitaati meelde: “You miss 100% of the shots you don’t make!”  Mõistate, eks? Midagi uut tehes ja proovides anname endale vähemalt mingigi võimaluse, et asi läheb õnneks. Proovimata ei saa kunagi midagi juhtuda.

Pg1704-8841

Uusi pilte üldse pole. Aga kurjam, mul oli ikka projekti lõpus juba täitsa hea vorm. Foto: P. Grepp

Olen mitmeid kordi mõelnud ja tundnud, et nüüd on minu aeg ja nüüd surun küll kõik läbi, millest unistan. Ja siis tulen koju ja mõtlen, et.. ah, minust on nii palju paremaid inimesi, mis ma üldse proovima hakkan. Nõme, eks! Ma tahan end muuta. Ma tahan endasse uskuda ja tegutseda nii, et saaksin kogu aeg enda üle uhke olla. Või endale õlale patsutada ja öelda, et vähemalt ma proovisin. “In the end we only regret the chances we didn’t take.”

Need vähesed BodyPumpi tunnid, mida ma asendada olen saanud, on mulle nii palju andnud. Siiani tunnen mõnusat värinat kui blogijate kokkutulekule mõtlen. Kogu see tagasiside tähendas mulle nii palju ja teeb siiani silma märjaks. Ehk minus siiski on see “miski”, ehk ma polegi saamatu ja äkki minust saab asja! Miks on nii raske iseendasse uskuda? Vahel tahaks ka olla selline pohhuist, kes kõigest lihtsalt läbi murrab, keda mitte miski muu ei huvita, kes mõtlebki ainult enda peale ja niimoodi elus läbi lööbki! Aga mina konutan kodus ja olen niisama möku.

Ja siis kirjutavad ühed vägevad naised minust nii:

 Oh, see Laura. Jumal küll, kui vinge võib üks naine olla! Ta on natukene nunnu, aga samas selline naiselik ja sportlik, samas lõbus ja mänguline. Selline täpselt õige! Tuju oli hea, treener super ja trenn kõva. Õlad ja tagumik annavad endast siiani märku.
Laura – minu jaoks oled sina the trainer! Sinu trenni ma tuleks iga kell! 
Mariliisi tagasiside

Ja Laura! Tema tundub selline õrn ja malbe nagu väike nunnu bambi. Ei suutnud teda, kuidagi ette kujutada saali ees inimesi piinamas aga nii, kui trenn pihta hakkas siis muutus väike nunnu kaunitar väga lahedaks treeneriks, just selliseks, kes mõnuga naudib saaliees olekut ja kes teab, mis teeb. Respekt! Mulle meeldivad treenerid, kes tehnikale tähelepanu pööravad ja sooritusi ette näitavad ja see, kui ta rahva sekka kargas ja meid veel rohkem piitsutas oli ka nii lahe. Ei hakka siinkohal ära märkima, et ta mulle biitsa loo ajaks suuremad hantlid andis… Ja see tagumiku lugu…aiii kurja, kus lihased põlesid. Niii mõnus! Oleks kohe veel ja veel tahtnud tema juhendamisel treenida.
– Regiina tagasiside

Kas päriselt-päriselt minu stiil meeldib kellelegi? Kas päriselt-päriselt ma võiksingi treener olla?

 

35604162303_4be67730d3_o

Foto: Margit Partei

Ma ei käi praegu tööl ja mul on hirmus palju vaba aega. Minu peamine ülesanne ongi ennast arendada ja stressist täielikult jagu saada. Alustan hommikuid värskes õhus kõndimisega. Eesmärk on vähemalt 30 minutit kõndida, iga ilmaga. Täna ma näiteks isegi jooksin 3 km ja liikusin kokku veidi üle 6 km. Mulle nii meeldivad need hommikud. Peast käib selle ajaga nii palju mõtteid läbi ja see on mõnus. Lisaks saan end korralikult üles äratatud, et ülejäänud päev ka asjalik olla. Tavaliselt käib minu päevaga kaasas ka mõni treening MyFitnessis. Homme selgub, kas ja kuidas ma järgmised 10 nädalat edasi treenin. Ütleme nii, et ma veits olen põnevil. Noh ja siis tubli koduperenaisena püüan kodu korras hoida ja mehe kojutulekuks söögi valmis teha.

Seega, mul on väga palju aega, et iseendaga tööd teha. Praegu on mul käsil raamat, mida üks blogilugeja soovitas ja ma olen kergelt öeldes mind-blown. Aga raamatust ja sealt saadud mõtetest tahan kindlasti eraldi kirjutada. Natuke on veel lugeda, aga ma juba praegu tunnen, kuidas see raamat mu arusaami ja käitumist muutunud on. Julgen juba praegu seda raamatut kõigile neile, kel toitumisega samasugused jamad on, soovitada.

Nüüd ma tunnen, et läks veits lappama see postitus. Et kuhu ma siis jõuda tahtsin.. Soovitage mulle veel häid enesearengu raamatuid, et ma õpiksin endasse uskuma, oma potentsiaali täielikult kasutama ja suudaksin unistused ellu viia. Kaua ma siin ikka mökutsen.

Aa, üks teema veel, mida ma küll postituses ei maininud, aga millest ma üks hetk kirjutada tahan. Kuidas teie treenereid näete? Kui suureks eeskujuks võib teie meelest üks treener olla? Kas leiate, et väljaspool saali on treener samuti eeskuju ega peaks avalikult oma nõrkusi näitama? Kui tähtis on treeneri välimus, kehakaal, vorm? Mind väga huvitab see teema. Mulle kirjutas üks lugeja ja sealt ka need mõtted. Ma olen väga tänulik, kui te oma mõtteid ka sel teemal jagaksite. 

Laura

31 kommentaari

  • Ivi

    15. aug. 2017 at 02:33

    Mul on need kaks listis, peaksid väga head olema:
    “You Are a Badass: How to Stop Doubting Your Greatness and Start Living an Awesome Life” Jen Sincero
    “The Subtle Art of Not Giving a F*ck: A Counterintuitive Approach to Living a Good Life” Mark Manso
    Praegu loen Katrin Saali Saul “Naiseks olemise kunst” 😉 .

    Vasta
    • Krõõt

      15. aug. 2017 at 06:47

      Mansoni raamat on laias laastus kokkuvõte tema blogipostitustest, mis on kõik netis tasuta lugemiseks. Kuna neid olin enne lugenud, siis raamat jättis suht “meh” tunde. Mõtteviisi arendamise jaoks soovitan veel C. Dwecki “Mindset – the new psychology of success” raamatut.

      Vasta
  • Karmen Lepp

    15. aug. 2017 at 02:42

    Mind motiveerivad treenerid, kes on endaga rahul või vähemalt paistavad äärmiselt tugevad/enesekindlad – olulisem kui 100% lihastes välimus. Kindlasti mõjutavad ka “üldpilti” postitused ja nende sisu. Wow, laval sa särasid nagu näha oli, kuid ausad postitused tekitavad mulje, et oled omadega päris katki – kuidagi peata seisus ja üldse mitte päris sina(?). Igatahes ma ei tea, kas said aru mida ma mõtlesin. Stressi on iga inimese elus, kuid mindset peab kuidagi paika loksuma, et edaspidi lihtsam oleks.

    Kasuta aega, kus oled vaba ja tööelu elama ei pea, teegi kõike, mis päriselt sulle meeldib ja naudi elu!

    Vasta
    • Laura

      15. aug. 2017 at 02:47

      Laval särasingi ja ma tõesti naudin seda! Kohe väga-väga naudin! Ja see ebakõla, milline ma olen trenni andes ja milline tavaelus ongi see, mis mind ennast ka häirib. Ma ei saanud sellest ise enne arugi, kui üks lugeja sellele tähelepanu pööras. Ma olen endaga alati trennisaalis rahul, ma meeldin iseendale kõige rohkem just trennisaalis. Nii et nüüd kuidagi on vaja see tunne pärisellu ka saada. 🙂

      Aitäh sulle heade soovide eest!

      Vasta
  • Mariliis

    15. aug. 2017 at 03:08

    Mina ei suuda endale üldse ette kujutad, et sina kuidagi ebakindel või sassis võiksid olla. Ma tunnistan ausalt, et enne Viljandit olid sa mulle jätnud natukene üleoleva ja “ma olen teist parem” mulje. Noh, sa ei olnud mu lemmik, aga mingit vastumeelsust ka polnud. Aga Viljandis, oh, seal Vilajndis. Sa oled kõige ägedam inimene üldse!!! Sa oled täpselt selline minu masti tüdruk. Ma kindlasti tahaksin sinuga trennis käia ja pidudel ja niisama kohvikus ja ujumas ja muuseumis ja kinos ja śoppamas. Noh, kui mul poleks triljon last ja imetamiskohustus ja me elaksime samas linnas 🙂
    Ja treenerina oled sa super! Mul tuli ilge pauer sisse su trennis hakka või rühmatrennides käima.
    Kokkuvõtteks – sa jätad endast reaalis jube kifti mulje. Kasuta seda enda kasuks. Sa oled ilus, tark ja sportlik naine! Lisaks arvan MINA, et sa oled lahe. Seda ei juhtu iga päev (sest ma olen ise too cool for school noh) 🙂 🙂

    Vasta
    • Laura

      15. aug. 2017 at 03:14

      Vat, kus sain nüüd ülestunnistuse kätte. 😀 Ma muide pelgasin sind ka, just sinu otsekohesuse pärast, aga Viljandis sain su huumorist ja sinust selle päris pildi ja kõik need head sõnad sinu pihta tagasi! Kuna mul triljonit last pole ja vaba aega on ka, siis ma võin täitsa niisama mõni päev Tartusse sõita ja sinuga seal kanali ääres võimelda ja siis täiesti niisama Tallinnasse tagasi sõita. 😀 Teeks uue katse ja kutsuks lugejad ka ja oleks täiega ägedad. Kõlab nagu plaan? 😀

      Aga tegelikult on huvitav, et kuidas blogi kaudu hoopis teine mulje võib inimestest jääda ja millest need muljed üldse tekkida võivad.. *mõtlik nägu*

      Aitäh sulle, Mariliis! Lähen punastan ja olen lahe edasi. 🙂

      Vasta
  • Kristina

    15. aug. 2017 at 03:26

    Minu arust oled sa ka lahe ja ilus oled ka. Treenerina lihtsalt super. Kui võimalus avaneb, siis tahan kindlasti veel tulla sinu bodypumpi. 🙂 Seega palun jäta endas kahtlemine ja usu rohkem – sa oled väga äge ja nagu näha, ma pole ainus, kes nii ütleb! 🙂

    Vasta
  • Margit Partei

    15. aug. 2017 at 03:32

    Mul on jubedalt hea meel, et sa sellest raamatust abi oled saanud. Samas: pole inimest, kes oleks lugenud ja keda see külmaks oleks jätnud. Win!

    Kui sa *tõesti* tahad treeneriks saada, siis go for it! Nagu näha, siis meeldid sa paljudele, mulle kaasa arvatud (ja ma olen oma Pumpi treenerite osas pääääris valiv). Alati on neid, kellele ei meeldi ja kes eelistavad teistlaadi treenerit, aga selline see elu on. Kõigile (treenitavatele, klubi fitnessjuhtidele, …) ei saagi meeldida. Aga see ei tähenda, et sa kuskil ja mingi pundi ees ülimalt edukas ei saaks olla.

    Vasta
    • Laura

      15. aug. 2017 at 03:36

      Äkki ongi võtmeküsimus see, et mida ma päriselt tahan. Et peangi läbi mõtlema ja kaaluma, kuidas ja mida edasi teha ja siis saangi päriselt sinna poole liikuda?

      Vasta
  • Mannu

    15. aug. 2017 at 03:35

    Mul näiteks see värk, et ma ei saa/taha paksukese treeneri juures trennis käia. Olen seda siiski teinud, aga sain kiirelt aru, et see ei motiveeri mind – ma ei taha samasuguseks saada nagu on tema O:) Lõpuks ilmnes ka minu loos, et paksukese trennid olid oluliselt lebomad võrreldes vormis treenerite omadega.

    Minu silmis peaks treener olema eeskujuks – nii oma vormi kui ka toitumisvalikutega (kui ta neid sotsiaalmeedias vms avaldama peaks). Treener võiks ka heatujuline olla, aga palun vahet teha sellel ja mitte-eestlaslikul irvitamisel, paraku paljud treenerid seda vahet ei adu 😀

    Minu läbi aegade lemmiktreener on Jelena Tepp (ta hetkel vist Myfittides enam ei tegutse), kes trennide lõpus toitumissoovitusi jagas, nt mida ja millal süüa kui me juurde ei soovi võtta. Kui ta küsis kuidas läheb, tahtsin ma vastata, sest see ei olnud see hau-juu-duuing-viisakusküsimus. Temast kohe õhkus heatahtlikkust, ta juhatas meid tervislikuma eluviisi poole ja oli näha, et ta ei tee seda kõike ainult äraelamise pärast.

    Teine hea näide on Monika Soop (Myfit), kes on esimesest tema trenni minemise korrast käitunud nagu (viisakas) sõbranna – megalt abivalmis, sõbralik, aga mitte see ülepakutud värk. Ta märkab kui keegi trennis ei jõua mingit harjutust teha või teeb valesti, näitab õiget tehnikat veel korra ning pakub ka alternatiive.
    Vot neid asju hindan mina ühe treeneri juures 🙂

    Vasta
    • Laura

      15. aug. 2017 at 03:40

      Kus klubis Monika trenni annab? Tahaks kohe tema trenni minna, 🙂

      Aitäh, et põhjalikult oma mõtteid jagasid, sain siit omalegi kindlasti mõtteainet!

      Vasta
  • Marianne

    15. aug. 2017 at 07:51

    Ma vastan nendele küsimustele treenerite kohta, nii hea teema, saab kohe pikalt muljetada 😀

    Aga jah, ma vaatan ikka esimese asjana kohe treeneri keha – st.kui ma mingisse kindlasse trenni lähen ja treenerit vaatan, siis ma eeldan et okei, ma saan umbes sellise keha (võinoh, ligilähedase eksole, igalühel on see muidugi erinev) selle trenniga. Kui treener on ise kehvas vormis siis kaob vähemalt mul suht kiiresti motivatsioon tema tundides käia ja tekib küsimus, et kas see on mõttetu trenn kaalukaotuse/vormi saamise seisukohalt. Näiteks Katrena Arigatost on minumeelest täiesti ideaalse kehaga, sale, aga mõnusalt lihastes ja selline sitke 😀
    st. ma ei taha öelda, et hea treener on tingimata peenike, aga sellest saab suht kiiresti aru, et milline vorm tal endal on, kui palju ta ise kaasa teha suudab, kuidas paindub, milliseid raskusi kasutab jne jne. Aga eks need paremad treenerid, kes mulle praegu meenusid, on siiski jah suht kadestamistväärt vormiga..Muus osas on treenerite välimusest täiesti ükskõik, samuti on mul savi, kas treener on mees või naine. Võibolla tundub see selline keha hindamine karm, aga ma tahan selle raha eest tõesti tunda, et saan väga heade treenerite käe all treenida, kes on ise palju vaeva näinud ja juurde õppinud ja noh, eks see kõik kajastub ka välimuses.

    See eeskuju teema – mina treenerite sots.meediat ei jälgi või isegi ei tea, et kas keegi neist blogib vms. Aga need, kes on personaaltreenerid, neil on vist veits karmim see klientide leidmine ja ma kujutan ette, et seal on imago loomine olulisem kui rühmatreeneritel. Muidu aga nemad on ka inimesed ja ega keegi meist ei suuda 100% ajast keep smiling olla..mulle meeldiks kuulda muidu selle ameti varjukülgedest nt ka, kindlasti on seal ülekoormus, väsimus, vist suht väike palk? Muidugi spordiklubid seda vist ei pooldaks 😀

    AGA teine ja ka väga oluline osa on ikkagi suhtumine, positiivsus ja mulle väga meeldib, kui treener tuleb lava pealt maha ja vaatab vorme ja siis niimoodi delikaatselt juhendab-kohendab, keda vaja. Mulle nunnutamine isiklikult ei istu, mulle meeldib selline veits karmim ja pushivam, aga siiski sõbralik suhtumine, raske seletada. Aga eks see juhendamine ongi väga keeruline, ma ei kujuta ette, et kui sul on 30 inimest ühes ruumis, mõni on täiesti algaja, teine juba edasijõudnud, et kuidas-keda sa motiveerid ja juhendad ja uuhh..raske tundub. Aga see on ka ülitore tunne, kui juba rohkem käid ja treener tuleb pärast trenni ja kiidab sinu arengut!

    Vasta
  • Elli

    15. aug. 2017 at 11:52

    Seal, kus mina trennis käin, on ikka väga erinevad BodyPumpi treenerid. Üks nt räägib väga vähe, et mis toimub, mitmes kükk, mitu veel, harjutuse muutus jne. See on tal läbiv iga loo juures, üliharva ütleb 3-2-1 vms, harjutuste vahetusi ütleb muidugi tihedamini. Tehnika osas juhendab ka väga vähe, samas, ise teeb suht korrektse tehnikaga. Kui kava mul endal peas pole, siis ikka väga häirib, et 90% ajast peab tema poole kõõritama, paljude harjutuste korrektne tehnika ju ei soosi seda kõõritamist. Kui ma tahan 110% pingutada, siis ma ei taha ka kordusi ise mõttes kaasa lugeda ja loota, et õigesti ikka loen ja õigesti muusika järgi teen jne.

    Üks treener laob endale alati megaraskused peale ja väriseb nende all (ok, tundub kuidagi ebakindel nende all) või jõnksub nt biitsepsi loos üle kogu keha, ise ütleb samal ajal, et keha paigal 😀 Räägib küll rohkem kui see esimene, aga see jõnksumine ikka häirib natuke. Minu arust peaks treener pigem väiksemad raskused valima, mitte oma jõupiire trenni andes katsetama. Parem lihvida juhendamisoskusi kui et tõsta raskusi. Enda füüsilist vormi võiks treener vajadusel parandada muul ajal.

    Kaks treenerit on väga head juhendamise ja tehnika poolest, räägivad palju, et mis toimub, kuidas teha, mitu veel, mis tuleb, pinguta veel jne, nendega võib silmad kinni uut kava teha. Ma ei tea, kas ma olen selles osas ainus, aga see on minu arust hea treeneri ja juhendamise tunnus, kui tema tunnis saab silmad kinni uue kava ära teha.

    Ükski Pumpi treener pole meil selline hullult rõõmus või kuidagi eriliselt särav minu arust, aga niisama heatujulised ikka on. Kahe viimase puhul tundub küll, et neile nende töö ikka meeldib ja teevad pühendunult, lihtsalt pole isiksusena sellised rõõmupallid ja minu jaoks on see ok. Eelkõige hindan ikka võimalikult täpset ja selget juhendamist kui et niisama vahva olemist.

    Vormi poolest eeldan küll, et treener võiks heas vormis olla, aga mingit täpsemat kirjeldust on siin keeruline anda, sest inimesed on ju erinevad, tervikuna võiks selline terve ja tugev ja enesekindel olla.

    Väljaspool saali ei jälgi küll ühtegi enda treenerit ja erilisi ootusi ka selles osas pole, et nad peaks tingimata eriti eeskujuks olema. Mulle selline eraelu survestamine ei meeldi, et pead igal pool mööda nööri käima (ok, seaduste piires muidugi võiks nagu käia), kui minu kontakt inimesega on puhtalt tööalane, siis on ootused ikka töö suhtes ja muu niiväga ei huvita.

    Vasta
    • Laura

      16. aug. 2017 at 04:22

      Mina teen ka juhendades kergete raskustega. Alguses põdesin, aga pigem teen ikka kergete raskustega ja suudan trenni korralikult juhendada, kui et suren seal raskuste all ja lasen tehnika käest.

      Igatahes oli sinu mõtteid lahe lugeda! Kindlasti sain siit üht-teist ka endale kõrva taha panekuks. Aitäh jagamast! 🙂

      Vasta
  • Liina

    16. aug. 2017 at 10:36

    Postitustest on jäänud mulje, et sa väga püüad just treeneriametit endale saada. Aga oled sa kindel, et tahad just seda? Äkki saad oma võimeid-teadmisi-oskusi kuskil mujal proovile panna (treeneriametit on vist palga suhtes tõesti lihtsam mõne muu töö kõrvalt pidada)? Midagi muud juurde õppida? Olen aru saanud, et neid BP litsentsiga inimesi on palju ja igat masti, vastava eriharidusega ja ilma… ehk et konkurentsi on.

    Kui treeneritest rääkida, siis üks äge naine on Egle Villik, kes ka blogi peab (http://eglevillik.blogspot.com.ee/) ja väga ausalt kirjutab. Mulle meeldib. Nalja saab palju nii blogis kui tema trennides. Ja mitte sellist ninnunännu naljakesi, vaid ikka korralikku huumorit 🙂

    Vasta
    • Laura

      17. aug. 2017 at 12:25

      Kindlasti ei kujuta ma end full-time treenerina. Aga mul on oma unistus, mis hõlab nii treeninguid, toitumist kui ka juba minu olemasolevat haridust. Tegelikult tahtsingi ma ju uut eriala õppima minna, aga ei saanud sel aastal tihedas konkurentsis sisse (ma ei ole tahtnud sellest kirjutada). See lõi ka veidi plaanid sassi ja nüüd ongi veits teadmatus, et mis edasi saab.

      Aitäh blogisoovituse eest, uurin kindlasti. 😉

      Vasta
      • Liina

        19. aug. 2017 at 03:48

        See selgitab nii mõndagi 🙂 Mulle oli tõesti teine mulje jäänud nendest “kirjutamata” infokildudest.

        Olen ka mõelnud uut eriala õppida ja sel aastal nii nalja pärast proovisin aga ei saanud sisse. Järgmine aasta siis uuesti või kes teab mis selle aja peale saanud on 😛

        Vasta
        • Laura

          19. aug. 2017 at 06:10

          Ma olen jah veidi “salatsenud” tuleviku osas, sest ma ei julge enam midagi kõvasti välja öelda, sest nii mitu asja on pekki läinud. 🙁

          Vasta
  • Sama kogemus

    18. aug. 2017 at 11:07

    Kirjutasin sulle varem, et ainult sina ise saad ennast aidata. Sama on ka enesehinnanguga, seda tuleb ise kasvatada, ei teki see kuskilt iseenesest. Hakka endale sisestama, kui ainulaadne, eriline, omapärane, ilus, tark, osav jne sa oled. Päevast päeva positiivsust. Unusta kehakaal, see ei ole tähtis, see ei tee sind kuidagi paremaks. Ussitanud õun võib väljast olla väga ilus, aga ikkagi ei taha sellist õuna keegi. Kui sa ise ennast ei armasta, siis tõukab sellega ka teisi eemale, kuigi see väliselt ei pruugi silma paista. Mis puutub treeneriametisse, siis leia kõigepealt ennast ja siis tee seda, mida soovid ja armastad ja ära küsi selleks teiste arvamust, sinu süda on parim otsustaja. Aga andke andeks, nii vale on otsustada treeneri üle vaadates treeneri välimust. Me kõik oleme erinevad ja ei pea ka treener kogu päeva jõusaalis veetma, liiatigi ei pea proteiinipulbreid ja kapsast ainult närima. Välimus ei tee küll treenerit kuidagi paremaks. See keskendumine välimusele on üldse igasugu piirid ületanud, nagu oleks see kõige tähtsam ja sisu enam ei loegi. Laske inimestel olla sellised nagu nad on.

    Vasta
    • Laura

      18. aug. 2017 at 12:52

      See töö iseendaga on hirmus raske, aga ma olen algust teinud. Väikeste sammudega küll, aga ka need on sammud paremuse poole.
      Aitäh ausa arvamuse eest treenerite kohta!

      Vasta
  • Kristen Jaamets

    7. sept. 2017 at 08:29

    Ma soovitan lugeda life in a half second. Autor toetub teaduslikult tõestatud faktidele ja räägib uudet juttu. Minu arust hakkavad paljud eneseabi raamatud end kordama aga see oli küll täiesti erinev teistest raamatutest, mis siiani lugenud olen. Minu maailmapilti raputas ikka korralikult 🙂
    https://www.bookdepository.com/Life-in-Half-Second-Matthew-Michalewicz/9780992286101?ref=grid-view&qid=1504761834672&sr=1-2
    https://www.amazon.com/Life-Half-Second-Achieve-Success-ebook/dp/B00FZFB2OI/ref=sr_1_1?s=digital-text&ie=UTF8&qid=1504762061&sr=1-1&keywords=life+in+a+half+second

    Vasta

Vasta Sama kogemus-le Tühista vastus